3-3-1-31-03
|
Riigikohus |
07.05.2003 |
|
Vaidlustatud määruse andmise ja avaldamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 redaktsioon sätestas, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. Selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib. Määruse Riigi Teatajas avaldamine ei saanud tagada kaebajate tegelikku informeerimist, kuna kohtud on tuvastanud, et kaebajatel ei olnud ajendit otsida Riigi Teatajast teavet nende elukoha läheduses kavandatavate projektide ja nende realiseerimiseks tehtavate eelotsustuste kohta. Kui riik on jätnud kasutamata mõistliku võimaluse kaalukatest otsustest avalikkust seadusest sätestatust intensiivsemalt informeerida, võib see olla mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel.
Keskkonnaõiguse põhimõtted ja Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 6 lg 2 näevad ette huvitatud isikute kaasamise otsustusprotsessi võimalikult varases staadiumis.
Tulenevalt demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast peab asutus kaalukatest otsustest avalikkust informeerima seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses ettenähtud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid. Vastasel juhul ei oleks tagatud ka kaebeõiguse tegelik realiseerimine.
|
| 3-21-979/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2023 |
|
Plans 75 lg 1 p 10 alusel ei tehta üldplaneeringus lõplikku otsust raie lubatavuse kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik anda vaid põhimõtteline eelhinnang, kas raiumine võib rohevõrgustiku seisukohast kõne alla tulla. Üldplaneering peab tagama rohevõrgustiku toimimise koos muude instrumentidega. (p 20)
Maakonnaplaneeringu nõuete kordamata või täpsustamata jätmine üldplaneeringus ei tähenda, et maakonnaplaneeringu nõuded kaotaks oma õigusliku tähenduse ega peaks realiseeruma praktikas. (p 20)
Keskkonnaamet peab KeÜS § 28 lg 2 kohaselt teavitama avalikkust rohevõrgustikuga hõlmatud metsa raiumiseks esitatud metsateatisest enne selle registreerimist juhul kui ei ole võimalik täielikult välistada raiete kumulatiivset ohtu rohevõrgustiku säilimisele, toimimisele, terviklikkusele ja sidususele. (p 31)
Metsateatise puhul piisab avalikkuse teavitamiseks teatise esitamise kohta teabe avaldamisest. See võib toimuda nt Keskkonnaameti veebilehel või avalikkusele kättesaadavas infosüsteemis. Avaldatav teave peab võimaldama lihtsalt aru saada kavandatava raie asukohast ja tingimustest ning võimaldama huvitatud isikutel hõlpsasti leida neid huvitav teave üles suurest andmemassist. (p 33)
Uurimispõhimõte, ettevaatusprintsiip ja avalikkuse teavitamise kohustus kehtivad metsateatise menetluses sõltumata sellest, kas metsateatise registreerimiseks teeb üksikotsuse ametnik või automaatne infosüsteem. Automaatsüsteemi kasutamine iseenesest ei vabasta haldusorganit ühegi asjakohase õigusnormi järgimise kohustusest. Sellest ei saa haldusorganit vabastada ka infosüsteemi tööd juhtiva arvutiprogrammi iseärasused ega programmi aluseks olev halduseeskiri. (p 38)
Hindamis‑ ja kaalutlusotsuste puhul tohib haldusorgan rakendada vaid süsteemi, mis tagab kõigi oluliste asjaolude arvestamise ning lähtub ainult asjakohastest asjaoludest (HMS § 4 lg 2). Kui kättesaadav tehnoloogia ei võimalda neid nõudeid täita, peab otsustusprotsessis osalema ka inimene. Enne automaatseid haldusotsuseid genereeriva süsteemi tööle rakendamist peab haldusorgan üksikasjalikult hindama väärotsuste riski. Tüüpjuhtumite reguleerimiseks võib haldusorgan halduseeskirju kasutada ja luua nende rakendamiseks ka arvutiprogramme, kuid haldusorgan peab alati olema valmis tegelema erijuhtumitega, mille jaoks halduseeskirjas lahendust ei ole või mille jaoks halduseeskirja lahendused ei ole sobivad. (p 41)
Kuni 5. juunini 2022 kehtinud KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohtinud haldusorganid keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See aga ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohases haldusmenetluses. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). (p 37)
Rohevõrgustik peab lisaks inimese elukeskkonna kaitsmisele teenima ka elurikkuse säilitamise eesmärki. Üksnes puhkealadel ja aleviku ümber kehtivad raiepiirangud ei saa põhimõtteliselt tagada rohevõrgustiku kõigi elementide toimimist elurikkuse seisukohast. (p-d 11 ja 19)
Keskkonnaametil tuleb rohevõrgusiku alal metsateatise registreerimisel MS § 41 lg 8 alusel kontrollida, kas raie lubamisel on koos teiste mõjudega tagatud rohevõrgustiku säilimine, toimimine, terviklikkus ja sidusus. Erandlike asjaolude puudumisel võib Keskkonnaamet raie lubatavust rohevõrgustiku vaates eeldada, kui kohalik omavalitsusüksus on üldplaneeringus seadnud raietele asjaomasel rohevõrgustiku osal üldjoonteski rohevõrgustiku eesmärkidest lähtuvad kitsendused ning raie vastab nendele kitsendustele. (p 28)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
|
| 3-22-1463/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2025 |
|
KeHJS § 29 lg 3 ei näe ette Vabariigi Valitsuse pädevust tegevusloa andmiseks ega ühegi faktilise asjaolu siduvaks tuvastamiseks. Säte seab vaid loa andmise õiguslikult sõltuvusse valitsuse nõusolekust. Niisugune nõusolek ei ole eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2), sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ega otsustata muul viisil lõplikult ära ühtegi küsimust. Nõusolek tähendab vaid valitsuse luba pädevale asutusele tegevusloa andmiseks. Niisugune nõusolek on oma olemuselt kooskõlastus HMS § 16 mõttes, nagu ka ringkonnakohus põhjendatult märkis. Nõusolek selle sõna tavatähenduses ega ka KeHJS § 29 lg 3 mõttes ei tähenda ettekirjutust lähtuda edasises menetluses mingitest kindlatest asjaoludest. (p 18)
KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolek Natura erandi tegemiseks on kohustuslik ja siduv selles mõttes, et ilma nõusolekuta ei tohi pädev asutus, praegusel juhul Keskkonnaamet, tegevusluba anda. Nõusoleku siduvus võib avalduda ka selliselt, et valitsus seab tegevusloa andmiseks tingimusi. Sellisel juhul ei tohi Keskkonnaamet luba anda ilma valitsuse seatud tingimusi täitmata. (p 19)
Oma seisukohtadega, et vee paisutamine Linnamäe paisul toimub avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, on valitsus nõusoleku andmist üksnes põhjendanud. Põhjendused ei ole siduvad isegi mitte haldusakti puhul (HMS § 60 lg 2 kolmas lause). Seejuures pole haldusakti resolutiivosa piiritlemisel määrav mitte vormistus, vaid sisu. Ammugi ei ole siduvad nõusoleku kui menetlustoimingu põhjendused. (p 23)
HMS § 16 koos HKMS § 45 lg-ga 3 on kantud eesmärgist mitte koormata haldusväliseid isikuid, haldusorganeid ja kohtuid tagajärgedega, mis kaasneks mitme haldusorgani osalemisega ühes haldusmenetluses juhul, kui omistada haldusorganite omavahelisele suhtlusele ja vaheotsustele haldusväliste isikute jaoks õigusakti iseloom. Seepärast on kolleegium olnud järjekindlal seisukohal, et ka siduvad kooskõlastused on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-21-101/29, p 25; 3-20-771/103, p 34; 3-16-1562/104, p 20; 3-3-1-37-15, p-d 11–12; m 3-3-1-67-01). Vastasel korral peaks menetlusosalised vaidlustama igat kooskõlastust 30 päeva jooksul tühistamiskaebusega ning otsus lõpliku haldusakti üle tuleks HMS § 60 tõttu teha sõltumata kooskõlastuse andmisel tehtud vigadest. Isikud ei pruugi sellises menetluses tajuda vaheotsuste vaidlustamise vajadust ning nad võivad seetõttu minetada võimaluse tõhusaks õiguskaitseks. (p 20)
VVS § 30 lg 31 alusel antud ülesanded ja VVS § 101 alusel pandud kohustused on siduvad vaid asjaomaste valitsusasutuste jaoks haldusesiseses suhtes, mitte eraisikute jaoks. Eraisiku kaasamist nende otsuste tegemisse pole ette nähtud. Niisugune otsus ei ole haldusakt, vaid halduse siseakt, mis on haldusaktiga võrdsustatud HKMS, mitte aga HMS kohaldamisel. Siseakt ei õigusta ega kohusta valitsusasutust õigussuhtes eraisikuga (haldusvälises suhtes) haldusakte andma ega toiminguid tegema. Siseakti võib isik vaidlustada siis, kui see on vajalik õiguste kaitseks, keskkonnaühenduse puhul keskkonna kaitseks (vrd RKHKm nr 3-21-2071/13, p 9; 3-21-2241/11, p 24). (p 24)
HKMS § 45 lg 3 kohaldub ka keskkonnaorganisatsioonide suhtes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel (RKHKm nr 3-17-2132/17, p-d 8 ja 9). (p 25)
Eraldi on võimalik vaidlustada siduva kooskõlastuse andmisest keeldumist (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 52; RKHKo nr 3-17-2766/33, p 25.1). Seda põhjusel, et niisugune keeldumine tingib õiguslikult tegevusloa andmisest keeldumise ehk niisuguse haldusakti andmise, mis võib rikkuda kaebaja õigusi HKMS § 45 lg 3 mõttes. (p 26)
HKMS § 45 lg 3 ei tähenda, et eraisikul, sh keskkonnaühendusel puuduks üldse võimalus saada kohtus kaitset teda kaudselt või faktiliselt mõjutavate Vabariigi Valitsuse suuniste vastu. Kaitse on tagatud siis, kui valitsusasutus järgib lõpliku haldusakti andmisel valitsuse suunist. Kuna valitsuse nõusolek on Natura erandi tegemise korral osa keskkonnaloa andmise menetlusest, hõlmab keskkonnaloa peale esitatud kaebus ka nõusoleku. Kohtul tuleks Vabariigi Valitsus kaasata sellisesse vaidlusse arvamuse avaldamiseks (HKMS § 24 lg 1 p 3). Õiguskaitse on ajaliselt üksnes nihutatud keskkonnaloa andmise järgsesse aega. Muuhulgas aitab see võte vältida hüpoteetilisi vaidlusi ning haldus ja kohtumenetluse põimumist olukorras, kus lõplikku haldusakti erandi tegemiseks veel ei ole. (p 28)
Eraisik, sh keskkonnaühendus on õigussuhtes riigi kui tervikuga, mitte Vabariigi Valitsuse või konkreetse valitsusasutusega (vt HKMS § 15 lg 2). Eraisik saab kohtus valitsusasutuselt PS § 3 lg 1 alusel nõuda seaduse täitmist ka siis, kui see läheks vastuollu VVS § 30 lg 31 või § 101 alusel antud korraldusega. (p 29)
KeHJS ega loodusdirektiivi sätteid ei kohusta Vabariigi Valitsust otseselt nõusoleku andmisel tuginema Natura hindamisele, sh Natura hindamisega sarnases korras toimuvale n ö tagantjärele hindamisele. Kava või projekti mõju peab loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt olema hinnatud enne erandi tegemise otsustamist (EKo C-411/19: WWF Italia Onlus jt, p 51). Selliseks otsuseks tuleb Eesti õigussüsteemis lugeda erandina antavat luba, mitte Vabariigi Valitsuse nõusolekut loa andmiseks. Valitsus ei saa aga nõusoleku andmisel õiguspäraselt omavahel kaaluda keskkonnahuve ja sellega põrkuvaid avalikke huve, ilma et tal oleks üksikasjalik ülevaade kavandatava tegevuse negatiivse mõju olemusest ja ulatusest. Piisava selguse puudumine neis küsimustes tähendaks kaalutlusreeglite ja uurimispõhimõtte (HMS § 4 lg 2 ja § 6) rikkumist. Keskkonnaorganisatsioonidel on selliseid vigu võimalik vaidlustada koos tegevusloaga. (p 30)
Vabariigi Valitsusel puudub pädevus määrata Natura erandiks nõusoleku andmisel hüvitusmeetmeid. (p 31)
Kaebajad võivad eelhaldusaktide ja menetlustoimingute keeruka vaheteo tõttu sattuda kahe halva valiku ette: vaidlustada haldusorani menetlustoiming kohe ja kanda selle tõttu märkimisväärseid menetluskulusid või oodata ära lõplik haldusakt ning riskida sellega, et olulisi küsimusi kindlaks määrav eelhaldusakt jääb õigel ajal vaidlustamata. Kahtluse korral tuleb kaebajatele siiski soovitada kohest kohtusse pöördumist, ehkki ebaselgus haldusmenetluses tehtava vaheotsustuse õiguslikus olemuses võib olla kaebetähtaja ennistamise alus. Kohtud peaks sellistes olukordades asjatute menetluskulude vältimiseks (HKMS § 2 lg 2) hoiduma kiirustamisest vaheotsustuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ning ootama pigem ära lõpliku haldusakti andmise, kui vaheotsustuse kohest kontrolli ei õigusta erilised asjaolud. Lähtuda tuleks printsiibist, et kohus kontrollib haldustegevust tagantjärele ja sama haldusmenetluse raames tervikuna, mitte ei asu haldusorganile andma rööbiti haldusmenetlusega ennetavaid juhtnööre, kui selleks puudub eriline vajadus. Vastasel korral kandub haldusorgani pädevuses olevate küsimuste esmane otsustamine liigselt üle kohtumenetlusse ning see poleks ühitatav võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4). (p 36)
KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on poliitiline valik. Kolleegium täpsustab, et kohus ei sekku sellesse niivõrd, kuivõrd Vabariigi Valitsuse nõusolek on kooskõlas seadusega, sh kaalutlusreeglitega (HMS § 4 lg 2 ja HKMS § 158 lg 3). Asjaomane normistik ei võimalda teha järeldust, et kohtulik kontroll Natura erandi tegemise üle võiks otsustuse poliitilise iseloomu tõttu piirduda ilmselgete vigade testiga. Arvestades seda laadi otsuste intensiivset mõju keskkonnale, mille eest seismiseks annavad Århusi konventsioon ja riigisisene õigus keskkonnaühendustele laialdased õigused, samuti Natura alade kaitset puudutavat tihedat ja ranget õigusnormistikku, tuleb kohtul lähtuda rangemast ratsionaalsuse testist ehk kontrollida erandi vastavust seaduse ja loodusdirektiivi tingimustele, samuti kaalutlusreeglitele, selgitades, kas erand on vajalik niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida on ka kohtu hinnangul veenvalt võimalik pidada avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks. (p 32)
Põhjendatud pole ka kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 108 lg 11). Menetluskulude kandmise risk ei tohi kaebuse esitamisel tekitada ülemäärast heidutavat mõju (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p d 32 jj). Kaebajad kui keskkonnaühendused püüdsid olulise keskkonnamõju vältimiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille õiguslik olemus osutus keeruliseks. Kaebuse esitamist sellises olukorras pole põhjust pidada kergekäeliseks ega pahatahtlikuks. Ka kaebajate endi menetluskulud olid märkimisväärsed. Täiendav kolmandate isikute kulude kandmise kohustus mõjuks kaebeõigust ülemäära pärssivalt. (p 34)
|
Facebook
X.com