https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1641/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2023

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)


Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)


VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)


Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)

3-20-2402/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.05.2023

Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)


Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)

Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)


Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)


Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)

Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)


VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)


VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)


Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json