3-3-1-66-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtumenetluse käigus esitatud ning peaasjalikult määratlemata mõistetel põhinev üldsõnaline motivatsioon ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust.
HMS § 64 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusmenetluse üldiseid põhimõtteid tuli haldusmenetluses järgida ka enne nende sätestamist seaduses. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kui varasema haldusaktiga oli turu maa-ala määratud tähtajatult, siis võis akti adressaadil tekkida ootus, et seda kaalukate põhjusteta ei vähendata. Turu maa-ala vähendamisel tuli kaaluda ühelt poolt äriühingu ettevõtlusvabadust ning teiselt poolt linna avalikke huve.
Põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav. Käesoleval juhul vaidlustatud määrustest ega nende lisadest ei tulene aga nende andmise sisuline põhjendus ega viiteid muudele dokumentidele, mis võiksid selliseid põhjendusi sisaldada. Põhjendused on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Seega ei tulene neist ka vähimal määral põhjendusi, miks kohalik omavalitsus on teinud varasema aktiga võrreldes erineva otsustuse.
Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 1998. a määrusega nr 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" punkt 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse diskretsiooni teostamiseks turu maa-ala määratlemisel. Detailplaneeringu ja turu maa-ala määramise eesmärk on erinevad, kuna turu maa-ala määramisel otsustab kohalik omavalitsus, kas kinnistu on turukaubanduseks sobiv paik ja kas kinnistu sobib turuvaldaja tegutsemiskohaks tervikuna või osaliselt.
|
| 3-3-1-37-04
|
Riigikohus |
18.10.2004 |
|
Üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna. Vastavalt PES (kehtis kuni 1. jaanuarini 2003) § 8 lg 4 p-le 2 on üldplaneeringu üheks ülesandeks kestva ja säästva arengu tingimuste määratlemine ning nende sidumine territoriaal-majandusliku arenguga.
Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Üldplaneering ei määra siiski iseenesest veel katastriüksuse sihtotstarvet, vaid annab sisulise aluse selle määramiseks. Linna üldplaneering annab kõigest põhimõtted, millest tuleb lähtuda edasisel detailplaneeringute koostamisel.
Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st (PlanS-st) tulenevaid kohustusi mh erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.
|
| 3-3-1-35-04
|
Riigikohus |
29.10.2004 |
|
PES §-s 47 sätestatust tuleneb vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, kusjuures nimetatud rajatised peavad olema üldjuhul välja ehitatud enne ehitusloa väljastamist. Tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu.
Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Nimetatud vabaduse kasutamisel on aga oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Juhul, kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile. Tuvastamiskaebuse esitamine eraldiseisvana kahjunõudest ei ole vastuolus menetlusseadusega.
|
| 3-3-1-53-04
|
Riigikohus |
06.12.2004 |
|
Kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele.
Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Kohus ei saa jätta tuvastamiskaebust sisuliselt läbi vaatamata üksnes seetõttu, et kohtu arvates on isiku subjektiivsete õiguste kaitseks tõhusam esitada muu õiguskaitsevahend.
PES § 47 ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Ka linna kohustus väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti PES § 47. Seejuures on oluline, et PES §-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada igasugused kulutused detailplaneeringute kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel.
|
| 3-3-1-84-04
|
Riigikohus |
22.02.2005 |
|
Projektimuudatuste kooskõlastamine ja kasutusloa andmine on kaks omavahel seotud taotlust ning need tuleb lahendada eraldi. EhS § 34 lõike 1 kohaselt ei saa kohalik omavalitsus anda kasutusluba ehitisele, mis ei vasta ehitusprojektile, mille alusel on antud ehitusluba.
Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust.
Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist.
EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.
Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust.
Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist.
EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.
Linn peab planeeringute kehtestamise ja täitmise raames tagama, et kaugküttepiirkonnas oleks piisaval arvul tarbijaid ning kaugküttesüsteem majanduslikult ja sotsiaalselt ära tasuks. Isiku õiguste piirangu aluseks võib lisaks keskkonna kaitsele olla ka avalik huvi tagada kaugküttesüsteemi toimivus.
|
| 3-3-1-72-05
|
Riigikohus |
12.01.2006 |
|
Sadamate (sealhulgas sadama hoonete ja rajatiste ning akvatooriumi piiride) asukoha määramine detailplaneeringuga on kooskõlas Planeerimisseadusest tulenevate detailplaneeringu eesmärkidega. Detailplaneering on sobiv vahend selgitamaks välja vajalikke keskkonnanõudeid ning kooskõlastamaks erinevaid kaitstavaid huve.
|
| 3-3-1-12-07
|
Riigikohus |
19.04.2007 |
|
Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.
Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.
Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.
Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)
Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti.
Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.
|
| 3-3-1-35-07
|
Riigikohus |
21.06.2007 |
|
Detailplaneeringu menetluse käigus ei ole kohalikul omavalitsusel õigust võtta seisukohta tagastamata jääva maa kindlaksmääramise osas. Maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustatakse maa tagastamise menetluses vastavalt maareformi seadusele ja selle alusel antud aktidele. Planeerimismenetluses ei saa võtta seisukohta, millises ulatuses maa õigustatud subjektile tagastamata jääb. Sellise otsustuse tegemiseks tuleb hinnata maa tagastamise võimalikkust kompleksselt, sealhulgas välja selgitada mittetagastamise aluste olemasolu ning vajadusel lahendada ka MaaRS § 6 lg 1 kohaldamise küsimus.
|
| 3-3-1-61-07
|
Riigikohus |
19.05.2008 |
|
Kuna puudub võimalus maavanema kui järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 8 lg-st 7 ja § 9 lg-st 7 tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik.
Kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kui ka detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
|
| 3-3-1-87-08
|
Riigikohus |
15.01.2009 |
|
Kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Seejuures peab mõnele teisele dokumendile viitamisel olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Riigikohtu 17.05.2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-16-05 võetud seisukoht on esitatud erandina üksnes selles haldusasjas ja nende faktiliste asjaolude kontekstis ega kujuta endast Riigikohtu praktika muutmist.
Planeerimisotsuse motiveerimisel ei saa haldusorgan piirduda üldsõnalise viitega avaliku huvi eksisteerimisele. Olukorras, kus on välja toodud detailplaneeringulahenduse negatiivsed tagajärjed ning kogutud allkirju ehitamise vastu, tuleb kohalikul omavalitsusel planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad positiivsed mõjutused eriti selgelt välja tuua ning põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes kohalike elanike huviga senise elukeskkonna säilimiseks (vt ka Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03).
Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.
Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.
Detailplaneeringuga viiakse üldjuhul ellu üldplaneeringuga kavandatu, kuid PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Seejuures vaadeldakse detailplaneeringu koostamisel vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, mistõttu ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu omavalitsuse territooriumi olukorda. Sellest tulenevalt peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, millega tagatakse paindlikum reageerimisvõimalus muutuvatele oludele ja vajadustele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Kuna tegemist on erandliku võimalusega, tuleb kohalikul omavalitsusel põhjalikult kaaluda ning motiveerida detailplaneeringulahenduse vajalikkust. Samuti peab eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta muuta ei saa.
Planeerimismenetluses on oluline avalikkuse nõuetekohane kaasamine. Kohalikul omavalitsusel tuleb planeerimismenetluses piisavalt tõhusalt täita planeerimis- ja ehitusseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).
Planeerimismenetluses tehtud ettepanekule vastamine on osaks ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Vastusele võib ettepaneku esitaja omakorda vastu vaielda, saates täiendava märgukirja. Vastus võimaldab arendada ettepaneku üle avalikku diskussiooni ajakirjanduses, isikute ühendustes, huvigruppides jne. Ettepanekut saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Ettepanekutele ja vastuväidetele kirjaliku seisukoha esitamise nõue kindlustab neile piisava tähelepanu pööramise ning aitab kaasa sisulise diskussiooni tekkimisele planeeringulahenduse osas. Kirjalikele ettepanekutele ja vastuväidetele suulises vormis alles avaliku arutelu käigus vastuste andmine ei taga seda samal tasemel ega ole planeerimismenetluse eesmärkide täitmiseks piisav.
Kui isik ei ole planeerimismenetluses arvestamata jäetud vastuväitest loobunud, on kohustuslik selle menetlemine maavanema järelevalve käigus. Kohalik omavalitsus ei ole õigustatud vastavat järelevalvemenetlust mitteläbinud detailplaneeringut kehtestama. Olukorras, kus seda on tehtud, on tegemist planeerimismenetluse normide olulise rikkumisega.
Juhul, kui detailplaneeringuga reguleeritakse eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamist, ei ole keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala.
Planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab kohalik omavalitsus piisavalt põhjendama, miks menetlusosaliste poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02).
|
| 3-3-1-79-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samas on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).
Õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta.
Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsusüksuse säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandlikult näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09).
|
| 3-3-1-26-10
|
Riigikohus |
19.05.2010 |
|
EhS §-s 13 nimetatud tööde teostamise näol on tegemist olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvate ülesannetega. Seetõttu eeldab EhS § 13, et juba detailplaneeringu algatamise staadiumis lahendataks küsimus, kes teostab teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamise ning kes kannab vastavad kulud. Sellest võib sõltuda detailplaneeringu algatamise võimalikkus, sest kui näiteks detailplaneeringu taotleja ei ole nõus vastavate tööde eest tasuma ja kohalikul omavalitsusel tasumise võimalus puudub, siis võib kohalik omavalitsus põhjendatult keelduda detailplaneeringu algatamisest.
Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kokkulepet sõlmitud ning vastavate kulutuste kandmist detailplaneeringu taotleja poolt ei ole kirjalikult fikseeritud, siis tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on vastavate tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne.
EhS §-s 13 nimetatud tööde teostamise näol on tegemist olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvate ülesannetega. Seetõttu eeldab EhS § 13, et juba detailplaneeringu algatamise staadiumis lahendataks küsimus, kes teostab teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamise ning kes kannab vastavad kulud. Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kokkulepet sõlmitud ning vastavate kulutuste kandmist detailplaneeringu taotleja poolt ei ole kirjalikult fikseeritud, siis tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on vastavate tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne.
Kokkuleppe EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks võib sõlmida ka hiljem. Kui aga detailplaneeringu taotleja ei ole siis nõus kokkuleppe tingimustega, peab kohalik omavalitsus ikkagi vastavad tööd tegema ja nende eest tasuma. Planeeringu kehtestamata jätmisel tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada planeeringu taotleja detailplaneeringu koostamisel kantud kulud.
Kui kohalikul omavalitsusel tekivad mingitel ootamatutel asjaoludel takistused EhS §-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse täitmisel, siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja takistuste kohta.
Planeeringu kehtestamata jätmisel tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada planeeringu taotleja detailplaneeringu koostamisel kantud kulud.
Kui kohalikul omavalitsusel tekivad mingitel ootamatutel asjaoludel takistused EhS §-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse täitmisel, siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja takistuste kohta.
EhS §-s 13 nimetatud tööde teostamise näol on tegemist olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvate ülesannetega. Seetõttu eeldab EhS § 13, et juba detailplaneeringu algatamise staadiumis lahendataks küsimus, kes teostab teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamise ning kes kannab vastavad kulud. Sellest võib sõltuda detailplaneeringu algatamise võimalikkus, sest kui näiteks detailplaneeringu taotleja ei ole nõus vastavate tööde eest tasuma ja kohalikul omavalitsusel tasumise võimalus puudub, siis võib kohalik omavalitsus põhjendatult keelduda detailplaneeringu algatamisest.
Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise staadiumis ei ole kokkulepet sõlmitud ning vastavate kulutuste kandmist detailplaneeringu taotleja poolt ei ole kirjalikult fikseeritud, siis tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on vastavate tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kokkuleppe EhS §-s 13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks võib sõlmida ka hiljem. Kui aga detailplaneeringu taotleja ei ole siis nõus kokkuleppe tingimustega, peab kohalik omavalitsus ikkagi vastavad tööd tegema ja nende eest tasuma. Planeeringu kehtestamata jätmisel tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada planeeringu taotleja detailplaneeringu koostamisel kantud kulud.
Kui kohalikul omavalitsusel tekivad mingitel ootamatutel asjaoludel takistused EhS §-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse täitmisel, siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja takistuste kohta.
|
| 3-3-1-63-10
|
Riigikohus |
30.11.2010 |
|
Detailplaneering ei kaota kehtivust sellega kavandatu elluviimisel. Detailplaneeringuga määratletud ehitusõiguse tingimused kehtivad võimalike planeeringualale püstitatavate ehitiste suhtes üldiselt, mitte üksnes ehitiste esmakordsel püstitamisel. Tegemist ei ole HMS § 61 lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus haldusaktiga antud õigus oleks lõplikult realiseeritud.
Detailplaneeringust peaks ilmnema kavandatava rajatise tulevane võimalik sihtotstarve. Kui kavandatava ehitise olemus jääb planeerimismenetluses segaseks, ei ole võimalik ka planeerimisdiskretsiooni õige teostamine, sh ehitise püstitamise ning asukohavalikuga seonduvate erinevate era- ja avalike huvide kaalumine. Ehituskeeluvööndisse kavandatud määratlemata otstarbega tiigi puhul ei ole alust eeldada, et tegemist on LKS § 38 lg 5 alusel lubatud erandjuhuga. Ka LKS § 38 lg 5 sõnastusest järeldub, et ehitis, millele ehituskeeld ei laiene, peab olema kavandatud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga.
Kui planeeringualale õigusvastaselt kavandatud ehitis ei moodusta ülejäänud detailplaneeringu alusel rajatavate objektidega ühtse funktsionaalse eesmärgiga seotud kompleksi, ei kohaldu Riigikohtu 25. septembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-08 (p 18.1) võetud seisukoht ning võimalik on planeeringu tühistamine üksnes selle ehitise osas.
Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt 14.01.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-08, 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07).
Pärast ehitisele kasutusloa andmist ei ole võimalik ehitise nõuetelevastavust vaidlustada ehitusloa peale protesti või tühistamiskaebuse esitamise teel. Samuti ei ole haldusorganil enam võimalik ehitusloa kehtetuks tunnistamine. Vastava põhjendatud huvi olemasolu korral on võimalik ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise taotlemine.
Valminud ehitise, millel on kasutusluba, õiguspärasuse vaidlustamiseks tuleb esitada kaebus ehitise kasutusloa tühistamiseks. Samuti on haldusorganil võimalik tunnistada kehtetuks õigusvastasele ehitisele antud kasutusluba (vt ka EhS § 38 lg 1 ja § 61 lg 4). Kasutusloa tühistamisel teeb haldusorgan isikule ettekirjutuse õiguspärase olukorra saavutamiseks, mis võib tähendada ka ehitise ümberehitamist või isegi lammutamist. Kohaldada saab EhS § 40 lg-t 1, seevastu EhS § 40 lg-t 2 saab kohaldada üksnes juhul, kui ehitatud on ehitusloata või ehitusluba on selle kehtivusajal tühistatud.
Ehitusloa kujundav mõju ammendub ehitise valmimisega. Enamikel juhtudest fikseerib ehitise valmimise kui juriidilise fakti kastusuluba. Ehitusluba kehtib seega kuni ehitisele kasutusloa andmiseni.
Pärast kasutusloa andmist ei ole ehitise nõuetelevastavust võimalik vaidlustada ehitusloa peale tühistamiskaebuse esitamise teel. Selleks, et halduskohtus vaidlustada juba valminud ehitise, millele on antud kasutusluba, õiguspärasust, tuleb esitada kaebus ehitise kasutusloa tühistamiseks.
Detailplaneering ei kaota kehtivust sellega kavandatu elluviimisel. Detailplaneeringuga määratletud ehitusõiguse tingimused kehtivad võimalike planeeringualale püstitatavate ehitiste suhtes üldiselt, mitte üksnes ehitiste esmakordsel püstitamisel. Tegemist ei ole HMS § 61 lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus haldusaktiga antud õigus oleks lõplikult realiseeritud.
|
| 3-3-1-4-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised ehitamisega seotud huvikonfliktid peab esmajoones lahendama detailplaneering (kohtuasi nr 3-3-1-42-03, p 19). Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (kohtuasi nr 3-3-1-64-02, p 17).
Argumendid nii valguse ligipääsu ja vaate kui ka kinnistute pinnaveerežiimi olulise halvenemise korral naaberkinnistute väärtuse vähenemise kohta taanduvad omandiõiguse kaitsele (vt ka kohtuasjad nr 3-3-1-25-02, p 21, nr 3-3-1-64-02, p 16, ja nr 3-3-1-42-03, p 18). Väidetavalt rikutud ehitusnormid ja detailplaneeringu nõuded, mis puudutavad maapinna tõstmise ja müüri rajamise lubatavust, kavandatava elamu korruselisust, kinnistu täisehituse protsenti ning elamu vastavust piirkonna ehitustavale kaitsevad piirinaabrite omandiõigust. Kavandatava ehitustegevuse iseloomust ning kaebajate kinnistute vahetust lähedusest tulenevalt on reaalne oht kaebajate omandiõiguse rikkumisele ning neil on kaebeõigus.
Maapinna kõrguse projekteerimine ei ole küll PlanS § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu ülesannete hulgas, kuid maapinna tõstmise küsimus on seotud haljastuse ja heakorrastuse põhimõtetega, mille määramine on detailplaneeringu üks ülesanne. Maapinna kõrgus on oluline ka hoonete korruselisuse määramisel.
Igasugust maapinna tõstmist ei tule detailplaneeringus reguleerida ning see ei mõjuta ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Kui pinnast tõstetakse detailplaneeringu koostamisel aluseks võetud pinnasekõrgusega võrreldes sellisel määral, mis võib hakata oluliselt mõjutama detailplaneeringuga ja ehitusseadusega reguleeritud ehitusõiguse näitajaid, siis tekib vastuolu detailplaneeringuga. Naabrite õiguste kaitse seisukohast on samuti oluline, kui palju tõstetakse maapinda naaberkinnistutega võrreldes ning kas ja kuidas mõjutab see nende kinnistute olukorda.
Maapinna tõstmine koosmõjus kõrgete tugimüür-variseinte rajamisega halvendab valguse ligipääsu naaberkinnistuile ja vaadet kinnistuilt. Samuti suurendab see pinnavee nendele kinnistutele valgumise ohtu, piirab kinnistute kasutamise võimalusi ning vähendab nende kinnistute väärtust. Seega kaasneb sellise detailplaneeringu rikkumisega naaberkinnistuste omanike subjektiivsete õiguste rikkumine.
Ehitise mõistet on selgitatud EhS § 2 lg 1 ning rajatise mõistet EhS § 2 lg 3. Praegustel asjaoludel moodustab tõstetud pinnas koos müüridega ühtse rajatise. Tegemist on inimtegevuse tulemusel ehitatud ja aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga. Müür toestab tõstetud pinnast ning koos pinnase tõstmisel moodustuva muruterrassiga varjestab liiklusmüra ning tagab privaatsuse. Seega on müüri ja tõstetud pinnase näol tegemist funktsionaalselt koos toimivate rajatistega.
Kohtupraktikas on kuni 31. detsembrini
2011kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 7 kohaldamise kohta selgitatud, et see sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist mitte kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Seetõttu ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist (vt otsuse haldusasjas nr 3-3-1-3-11, p 15). Kuna kaebajad on ekslikult pidanud võimalikuks õigusabikulude väljamõistmist kolmandalt isikult ning ringkonnakohus ei ole taotluse ekslikkust neile selgitanud, siis sellises olukorras saab menetluskulude väljamõistmise taotlust tõlgendada ning mõista seda menetluskulude täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmise taotlusena.
Enne uue halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku (edaspidi HKMS v.r). Asja läbivaatamise kulude hulka kuuluvad ka dokumentaalse tõendi saamise kulud ning dokumentaalseks tõendiks on ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Praegusel juhul olid nii esimese kui teise arvamuse saamisele tehtud kulutused vajalikud ja põhjendatud. Teises arvamuses on esitatud esimesega võrreldes lisaargumente ja põhjendatud suurema detailsusega mitmeid esimeses arvamuses esitatud väiteid ning halduskohus on otsuses viidanud korduvalt mõlemale arvamusele.
Riigikohus on leidnud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt kohtuasi nr 3-3-1-29-10 p-d 21 ja 31). Riigikohus jääb selle seisukoha juurde.
Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-3-06 võetud seisukohtadest ei tulene, et vaate halvenemine ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemine ilma vastavasisulise servituudi olemasoluta ei saa ühelgi juhul naabri õigusi rikkuda. Vaate halvenemise ning privaatsuse ja kinnistule langeva loomuliku valguse vähenemisega seotud väiteid tuleb igal üksikul juhtumil eraldi hinnata. Seejuures tuleb välja selgitada, kas negatiivsete mõjude olemuse ja intensiivsuse tõttu on tegemist omandiõiguse riivega. Samuti tuleb ka välja selgitada, kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad konkreetsete kaebajate omandiõigust.
Ehitis peab EhS § 3 lõike 1 kohaselt olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt. Kohtupraktikas on selgitatud, et "hea ehitustava" on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt kohtuasi nr 3-1-1-7-10, p 7.1). Hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks ümbritseva keskkonnaga. Piirkonda sobimatu hoone ehitamine halvendab vaadet naaberkinnistuilt ja võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Kohus ei saa ise asuda hindama ehitise sobivust ümbruskonda, kuid ehitusloa andmisel tuleb analüüsida ja põhjendada kavandatava ehitustegevuse vastavust heale ehitustavale.
|
| 3-3-1-47-12
|
Riigikohus |
03.12.2012 |
|
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-13-11, p 10, ja 3-3-1-54-03, p d 34–36). Korduvalt on rõhutatud põhjendamise olulisust planeeringute kehtestamisel. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-87-08, p 18, 3-3-1-39-07, p 10, ja neis viidatud varasemad lahendid). Seda praktikat ei muudeta.
Vaidlusalusel juhul ei ole järgitud põhjendamiskohustus, sest osaline detailplaneeringu kehtestamise otsus viitab üldiselt detailplaneeringu toimikule ning täpsustatud ei ole isegi konkreetseid dokumente, mida tuleks käsitada otsuse põhjendustena. Tervikliku planeeringu tekstis ja seletuskirjas on keeruline eristada kehtestatud (osalist) planeeringut puudutavat osa kehtestamata planeeringut puudutavast osast. Eristamiseks tuleb võrrelda erinevaid planeeringudokumente, mis on valdkonna spetsialistiks mitteolevale isikule ebamõistlikult koormav.
Maavanem ei ole küll detailplaneeringule heakskiitu andes üldplaneeringu muutmist käsitlenud, kuid võib eeldada, et maavanem oli üldplaneeringu muutmisest teadlik. Detailplaneeringu toimikus on sõnaselge kinnitus, et kruntide suuruse küsimust käsitletakse üldplaneeringut muutvana. Maavanem andis oma heakskiidu detailplaneeringule tervikuna, sealhulgas üldplaneeringu muutmisele. Maavanema tehtud ettepanekud on üksnes vormilised ega viita detailplaneeringu vastuolule õigusaktidega. Seetõttu ei mõjuta maavanema ettepanekute arvestamata jätmine käesoleval juhul osalise detailplaneeringu kehtestamise õiguspärasust.
Parema selguse maavanema heakskiidu sisu osas tagaks see, kui heakskiitu väljendavas kirjas oleks märgitud kõik küsimused, mille üle on järelevalvet teostatud ning maavanema seisukoht nendes küsimustes. Maavanema heakskiit on olemuselt menetlustoiming (vt nt otsust kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, p 19), mille põhjendamise kohustust seadus selgesõnaliselt ette ei näe. Siiski on kohtupraktikas asutud seisukohale, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Motiveerimise nõue tagab kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt ka otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-08, p 10 ja otsused asjades nr 3-3-1-12-07, p 19; 3-3-1-1-10, p 11 ).
Riigikohtu praktikas on leitud, et detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07, p 11; 3-3-1-87-08, p 22; 3-3-1-79-09, p 14). Vaidlusaluse detailplaneeringu puhul ei ole seda põhimõtet järgitud. Üldplaneering on kehtestatud 29. aprillil 2003 ning vaidlusalune detailplaneering algatatud 2. juunil 2003. Kuna planeeringuga puudutatud lähestikku asuvad hooned on kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt ehitatud oluliselt enne 2003. aastat, ei ole see olukord tekkinud pärast üldplaneeringu kehtestamist.
PlanS § 23 lg-s 7 sätestatu ei välista detailplaneeringu osalist kehtestamist ilma järelevalve teostaja ettepanekuta.
Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 ( p 20) on leitud, et kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Siiski ei pruugi selline olukord paratamatult tuua kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli planeerimismenetlus planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, praeguses asjas menetlus jätkus. Muuhulgas toimus maavanema heakskiiduga lõppenud järelevalvemenetlus ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et välja ei ole toodud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole praegusel käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga. Oluline on ka märkida, et viivitus planeerimismenetluses kahjustab üldjuhul eelkõige detailplaneeringu taotleja huve.
Pika ajavahemiku puhul viimasest menetlustoimingust kuni planeeringu kehtestamise otsuseni tuleb otsuses esitada kaalutlused planeeringu kehtestamise vajaduse ning planeeringulahenduse õigsuse kohta või täiendada seletuskirja. Põhjenduste esitamine detailplaneeringu kehtestamise otsuses või muus vahetult enne kehtestamist koostatud dokumendis kinnitab, et haldusorgan on otsustamise aja seisuga kõik poolt- ja vastuargumendid läbi kaalunud ja vajadusel arvestanud muutunud olustikku. Seda ei taga üldine viide planeeringu toimikule.
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas (otsus haldusasjas 3-3-1-28-03, p 9) on asutud seisukohale, et õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Haldusasjas nr 3-3-1-23-10 (otsuse p 18) on siiski rõhutatud, et asjas nr 3-3-1-28-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna haldusasjas nr 3-3-1-23-10 ei olnud sellekohaseid tõendeid esitatud, jäeti taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.
Käesolevas asjas ei ole küll esitatud tõendit laenusuhte kohta kaebaja ja õigusabi eest tasunud isiku vahel, kuid õigusabikulud tuleb siiski lugeda kaebaja poolt kantuks ning tema kasuks välja mõista. Esindaja esindas kaebajat planeerimismenetluses ja kohtumenetluses notariaalse volikirja alusel ning tegemist on kaebaja pojaga, mistõttu võib eeldada kaebaja ja esindaja vahel piisavalt tihedat sidet, mh kokkulepet õigusabikulude osas. Olukord ei ole võrreldav haldusasjadega nr 3-3-1-23-10 ja 3-3-1-28-03, kus kulud olid tasunud menetlusosaliseks mitteolevad äriühingud.
Enne vaidlusaluse planeeringu kehtestamist muutus detailplaneeringuga kehtestatud üldplaneeringu muutmise võimalust sätestava PlanS § 9 lg 7 sõnastus ning seadusemuudatusega lisati PlanS § i 9 veel lõige 71. Ei 1. juulil 2009 jõustunud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus ega planeerimisseadus ei sätesta, millisest PlanS redaktsioonist lähtudes tuleks lõpule viia pooleliolevad planeerimismenetlused. Planeerimisseaduses ettenähtud menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades PlanS st tulenevaid erisusi. PlanS § 9 lg 7 reguleerib üldplaneeringu muutmise ühte võimalikku menetluslikku vormi. Seega on tegemist haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mistõttu tuli detailplaneeringu kehtestamisel lähtuda PlanS § 9 lg 7 varasemast redaktsioonist.
|
| 3-3-1-78-12
|
Riigikohus |
15.05.2013 |
|
Planeeringu kehtestamise eelduseks on, et planeeringu koostamisel on kohalik omavalitsus taganud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise. Selleks tuleb arvestada ka seniste ehitiste, piirangute ja probleemidega. Seetõttu on planeerimismenetluses õige ka kinnistule juurdepääsu küsimuse lahendamine.
Detailplaneeringu ülesandeks on muu hulgas ka servituutide vajaduse määramine. Planeeringulahendus ei oleks õiguspärane, kui planeeringu kehtestamise kaalumisel jäetakse juurdepääsu küsimus käsitlemata. Kohalik omavalitsus ei anna teeservituudi seadmisele lõplikku hinnangut, sest seda saab otsustada üksnes kohus hagita menetluses. Kohalik omavalitsus kaalub planeerimismenetluses osalejate erinevaid huvisid ja hindab, kas ühe isiku huvi ehitustegevuseks, millega kaasneb juurde¬pääsutee tihedam kasutus, kaalub üles teise isiku huvi senise olukorra säilimiseks. Võimalike kaalutluskriteeriumitena saab arvestada seda, kas tegemist on elamu- või äripiirkonnaga, samuti seda, milline on planeeritava juurdepääsu liikluskoormus, lähedus elamutele ja vastavus avalike teede nõuetele.
Kohalik omavalitsus võib juurdepääsu küsimuse lahendamisel lähtuda servituudi seadmisega sarnastest kriteeriumitest, kui juurdepääsu soovival isikul on olemas teine juurdepääs avalikult kasutatavale teele või teise juurdepääsu kasutamine oleks odavam või muid isikud vähem koormav.
Kohtupraktikas on leitud, et vastuväidete lahendamise protseduuri näol on tegemist kohustusliku menetlusega, millega püütakse lahendada osapoolte vaheline vaidlus (vt otsus nr 3-3-1-87-08). Maavanem saab planeeringule heakskiidu anda üksnes pärast vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on siduva iseloomuga kooskõlastus (vt otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Seetõttu on kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga ka see, kui maavanem järelevalveorganina ei anna detailplaneeringule vastuväidete tõttu heakskiitu. Järelevalveorgani heakskiidu puudumisel ei saa detailplaneeringut kehtestada hoolimata teiste põhjenduste õiguspärasusest.
Detailplaneeringu üle teostab järelevalvet maavanem vastavalt oma pädevusele. Järelevalve käigus lahendamata jäänud eriarvamused planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel lahendab Siseministeerium. Kuna maavanem ei andnud planeeringu kehtestamisele heakskiitu ning kohalik omavalitsus nõustus sellega, siis puudus eriarvamus, mida tuleks Siseministeeriumi vahendusel lahendada.
Käesolevas asjas on ette heidetud, et kohalik omavalitsus tugines planeeringu kehtestamata jätmisel pärast planeeringumenetluse algatamist kehtestatud dokumentidele, s.h arengukava ja teemaplaneering. Kui menetluse ajal haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad, siis kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kehtestatud arengukava ja teemaplaneering reguleerivad aga materiaalõigust, mitte menetlusõigust. Seega on haldusakti andmisel õiguspäraselt lähtutud kehtivast õigusest. Teemaplaneeringut oli võimalik teemaplaneeringut PlanS § 26 lg 1 alusel vaidlustada.
|
| 3-3-1-35-13
|
Riigikohus |
15.10.2013 |
|
Kohtupraktikas on leitud, et iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Samuti ei sunni see haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viite tegemisel peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 15 ja 3-3-1-87-08, p 18). Seda seisukohta ei muudeta.
Kui haldusaktis on küll peamiselt korratud varasemates dokumentides esitatud põhjendusi, kuid ei ole tehtud üldist viidet neile, vaid on esitatud ka asjakohased argumendid ning viidatud konkreetselt, millistele dokumentidele on haldusakti andmisel tuginetud, siis sellisel juhul on esitatud motiivide põhjal võimalik järeldada, millistel põhjustel on haldusakt antud.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu keskkonnaasjades tagab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega ning kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
Kuna keskkonnamõju hindamise käigus on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamist puudutavat imperatiivset seaduse sätet (KeHJS § 22 lg 5 p 2), siis ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. Seetõttu tuleb haldusakt tühistada.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-21-03, p 13).
Keskkonnaameti korraldus, millega anti kaevandamisluba, ei ole tühine, kuigi kehtivad planeeringud kaevandamist ette ei näe. Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul.
Peale üldplaneeringu kehtestamist on metsaseadus muutunud ning seetõttu kasutab üldplaneering vananenud mõistet "kaitsemets". Kolleegiumi hinnangul ei saa ainult seetõttu väita, et nüüdseks puuduvad alal igasugused piirangud. Üldplaneering on siiani kehtiv ning kaevandamiseks on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on maatulundusmaa, kuid selleks tuleks määrata mäetööstusmaa, mida saab teha vaid üldplaneeringu või detailplaneeringuga.
Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldi¬seisev menetlus, vaid see leiab aset kaevandamisloa menetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt KeHJS § 2 lg 1). Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli KMH läbiviimise ajal õigusvõime või on see tekkinud hiljem, on tal õigus kaevandamisloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet, mis hõlmab õigust viidata asjaolule, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu. Oluliste menetlusvigade puhul ei saa kindlalt väita, et hoolimata rikkumistest on kogu vajalik teave kogutud.
Keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest ning enamasti ei võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane (vt otsuse nr 3-3-1-86-06 p-d 22 ja 24). Lõplik planeeringulahendus valmib alles koostöös avalikkusega, kuid kui haldusorgan ei ole teinud kõike endast olenevat huvitatud isikute tõhusaks kaasamiseks planeerimismenetlusse, siis HMS § 58 ei kohaldu. Sellisel juhul ei saa välistada võimalust, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus kehtestatud planeeringust erinenud (vt otsuse nr 3-3-1-16-08 p 13).
KeHJS § 22 lg 5 p 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti avalikustada KeHJS §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Nimetatud säte on imperatiivne ega anna kaalutlusruumi. Kui keskkonnateenistus oli jätnud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata, tuli aruanne uuesti avalikustada. Avalikustamise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune.
HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust ( määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09, p 11; otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11, p 18) ja nr 3-3-1-29-12, p 29).
Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Kuigi TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus ei reguleeri õigusabikulude väljamõistmist haldusasjades, ei ole kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud mõista halduskohtumenetluses lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja suuremas ulatuses, kui see on võimalik tsiviilasjades.
Kaebaja eest on osa menetluskulusid tasunud vald, kellele kaebaja peab lepingu kohaselt hüvitama tema poolt tasutud rahasummad kuni selles ulatuses, milles vastustajalt kaebaja menetlusulud välja mõistetakse. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kohtupraktikas on õigusabikulu väljamõistmist sellises situatsioonis peetud põhjendatuks, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud, ning on tuvastatud, et kaebajal on kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-47-12, p 31,nr 3-3-1-23-10, p 18 ja nr 3-3-1-28-03 p 9). Seetõttu ei takista osa kulude tasumine valla poolt käesolevas asjas menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.
HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Ka HKMS v.r § 92 lg 1 oli sama sisuga nagu HKMS § 108 lg 1. Käesoleval juhul rahuldas kohus kaebuse, mistõttu menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7.
MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga, mistõttu ei muuda kaevandamist välistav planeering kaevandamisluba õigusvastaseks. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks ega asenda muid kaevandamiseks vajalikke haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.
Kaevandamisluba ei muuda tühiseks toodangu väljaveotee asukohta määrava punkti olemasolu, kuna selline punkt iseenesest ei anna luba tee rajamiseks. Väljaveotee projekt tuleb kooskõlastada Maanteeametiga.
Isikuid võib eksitada olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse asukohta maardlat ette ei näe. Sellisel juhul võib kaevandamisloaga tutvujale võib jääda mulje, justkui kaevandamistegevusele täiendavaid takistusi ei oleks, kuigi tegelikkuses võib planeeringu muutmise vajadus tuua kaasa olulise viivituse ning on võimalik, et kaevandamisluba ei õnnestugi realiseerida. Sellises olukorras tuleks kaevandamisloa andmisel lisada selgitus, et esineb vajadus planeeringu muutmiseks.
|
| 3-3-1-87-13
|
Riigikohus |
20.03.2014 |
|
Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)
Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)
HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17)
Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.
|
| 3-3-1-15-14
|
Riigikohus |
24.04.2014 |
|
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke.
Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)
Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14)
Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19)
Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)
Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.
Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)
MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13)
MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)
|
| 3-3-1-9-14
|
Riigikohus |
08.05.2014 |
|
HMS § 67 lg 4 p 2 välistab usalduse ja seega hüvitamisnõudes HMS § 67 lg‑le 3 tuginemise muu hulgas juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalus (muutmisreservatsioon) on sätestatud seaduses. Siin ei peeta silmas HMS-s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid, sest need kehtivad universaalselt igasuguste haldusaktide puhul. Vastasel korral ei saaks HMS § 67 lg 3 alusel üldse kunagi hüvitist nõuda. HMS § 67 lg 4 p‑s 2 peetakse silmas eriseaduses sisalduvaid täiendavaid muutmisreservatsioone. (p 16)
PlanS § 9 lg‑t 1 ja § 27 lg‑t 1 tuleb koostoimes mõista selliselt, et need jätavad planeeringu kehtimajäämisest huvitatud kinnistuomanikule õigustatud ootuse, et tal on vähemalt lähiaastate jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist mõistlik võimalus detailplaneeringus sätestatud krundi ehitusõigus realiseerida. (p 20)
Õiguslikke vaidlusi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise ja selle usaldamisega tekitatud kahju hüvitamise üle aitaks vältida see, kui seadusandja sätestaks tähtajad, mille jooksul isik saab planeeringu kehtimajäämist usaldada ja mille möödumisel tekib kohalikul omavalitsusel senisest lihtsam võimalus tunnistada detailplaneering kehtetuks. Samuti on võimalik detailplaneeringu realiseerimise tähtaeg määrata detailplaneeringus (HMS § 53 lg 1 p 1). (p 21)
Kuna detailplaneering koostatakse lähiaastate tarvis ning PlanS § 8 lg‑s 1 seda üldplaneeringu puhul ei rõhutata, on põhjendatud seisukoht, et üldplaneering peaks olema PlanS mõtte kohaselt püsivam kui detailplaneering. Järelikult on KOV-l õigus ka realiseerimata detailplaneering vähemalt neli aastat pärast kehtestamist ümber vaadata. Isik peab arvestama, et realiseerimata planeering võidakse ülevaatamise tulemusena kehtetuks tunnistada. Järeldus, et isik ei või pärast nelja aasta möödumist enam usaldada detailplaneeringu kehtimajäämist, ei tulene seadusest siiski piisava selgusega. KOV-del ja vajaduse korral kohtutel tuleb HMS § 67 lg 3 ja lg 4 p 2 kohaldamisel igal üksikjuhtumil hinnata, millise ajani isik võis loota, et tal õnnestub planeering ellu viia. Seejuures tuleb muu hulgas arvestada detailplaneeringu kehtestamisest möödunud aega, planeeringu senist elluviimist takistanud asjaolusid ja isiku seost detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise põhjustega. (p 22-23)
Isik ei saa PlanS § 9 lg 1, § 27 lg 1 ja § 29 lg 1 tõttu enam loota detailplaneeringu kehtimajäämisele pärast seda, kui KOV on teavitanud isikut, et ta asub detailplaneeringut ümber vaatama (kaalub selle kehtetuks tunnistamist). Pärast teavitamist ei ole enam tegemist pelgalt seaduses sätestatud abstraktse võimalusega planeering kehtetuks tunnistada, vaid kohaliku omavalitsuse konkreetse tegevusega, mis võib tuua kaasa planeeringu kehtivuse lõppemise. Pärast nelja aasta möödumist detailplaneeringu kehtestamisest ei lõpe õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtimajäämise suhtes iseenesest. Küll aga võib enam kui nelja aasta möödumine detailplaneeringu kehtestamisest anda alust HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise vähendamiseks. (p 24)
HMS § 67 lg 3 järgi ei tule hüvitada kogu varalist kahju, mis isikul haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu tekib. Sätte kohaldamise eelduseks on küll haldusakti kehtetuks tunnistamine, kuid hüvitatav kahju peab olema põhjuslikus seoses ka tegudega, mida isik tegi, lootes põhjendatult haldusakti kehtimajäämisele. Teisalt ei ole tegemist ka pelgalt haldusorgani või kohtu äranägemisel määratava hüvitisega õiglases ulatuses (vrd RVastS § 16 lg 1). HMS § 67 lg 3 sätestab erikoosseisu spetsiifilise, nn usalduskahju hüvitamiseks. Õiguspäraselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju ei tule hüvitada samas ulatuses. Õiguspäraselt tekitatud kahju puhul ei ole PS § 25 asjakohane. Küll aga võib kahju hüvitamine olla vajalik, et haldusakti usaldanud isiku õiguspärase ootuse ning omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive oleks haldusakti kehtetuks tunnistamisel proportsionaalne (PS § 11, § 31 ja § 32 lg 2). Õiguspärase ootuse põhimõte ning asjakohased põhiõigused ei tähenda, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tohi isiku varalist olukorda üldse halvendada. PS-ga on kooskõlas see, kui ülekaaluka avaliku huvi tõttu haldusakti kehtetuks tunnistamise korral asetatakse isik varaliselt niisugusesse olukorda, milles isik oleks siis, kui haldusakti poleks antudki. Samad põhimõtted kehtivad ka saamata jäänud või saamata jääva tulu korral. (p-d 32-33 ja 41)
HMS § 67 lg-s 3 ettenähtud hüvitis tuleb määrata koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Haldusorgan peab juba haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses selgitama isikule tema õigust saada hüvitist (HMS § 36 lg 1 p 1) ning koguma teavet ja tõendeid võimaliku kahju suuruse kohta (HMS § 6). Juhul kui isik jätab tõendid põhjendamatult esitamata, on võimalik jätta kahju vastavas osas hüvitamata. Kui hüvitise suuruse üle otsustamine on aeganõudev, võib haldusorgan koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega otsustada kahju hüvitamise mõnede asjaolude üle esmalt eelhaldusaktiga (HMS § 52 lg 1 p 2) ning jätkata menetlust veel lahendamata küsimustes. (p 46)
Haldusorganil võib olla keeruline koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega hüvitist määrata, kui haldusorgani ja isiku vahel on erimeelsused, milline kahju tuleb HMS § 67 lg 3 alusel hüvitada. Samas peab haldusorgan arvestama, et haldusakti kehtimajäämist usaldanud isik ei vastuta sellise ebakindla olukorra tekkimise eest. Hüvitamiskohustust kaasa toov olukord luuakse ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Avaliku võimu kandja rahaliste vahendite arvel viivise maksmine avalikes huvides tehtava otsuse tagajärgede eest ei ole ebaõiglane. Kuna HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise maksmine on haldusorgani kohustus, mis ei sõltu nõude esitamisest, ei ole viivis vastuolus ka selle kohustuse avalik-õigusliku iseloomuga. Viivis on isikule kompensatsiooniks selle eest, et ta ei saa hüvitist kohe, ning viivise maksmise kohustus kallutab haldusorganit maksma hüvitist võimalikult kiiresti. Järelikult tuleb haldusorganil arvestada hüvitiselt viivist alates haldusakti kehtetuks tunnistamisest kuni hüvitise väljamaksmiseni. (p 49-50)
RVastS § 16 lg 3 on põhimõtteliselt kohaldatav ka HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise piiramise alusena, kuid seda tuleb kohaldada HMS § 67 lg 3 eripära ja eesmärke arvestades. (p 55)
|
Facebook
Twitter