3-3-1-54-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.
HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 ei tulene, et kaalutlusõiguse teostamisel peaks mõjutusi hindama igal juhul rahalises vääringus ja täpselt. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud tõendid, haldusorgani teostatud majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige diskretsiooniotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt ligikaudselt.
PES § 20 lg-st 1 tulenevalt ei pea avaliku väljapaneku käigus tehtavad ettepanekud olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kui ettepanek jäetakse arvestamata, siis on PES § 20 lg-st 2 tulenevalt vajalik sisuline põhjendus. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada.
Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel. Käesolevas asjas ei ole formaalsete vigade tõttu võimalik ligikaudseltki selgitada, kas positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning riigil tekkiv kokkuhoid kaaluvad üles keskkonnakahju, kas keskkonnakahju kompenseerimine on reaalne ja millised kulutused see kaasa toob. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole näha põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just see vald, kui vanglakompleksi on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata. Kui tegelikkuses siiski eksisteerivad põhjused, mis sunnivad edendama majandust ja infrastruktuuri just selles vallas (eriliselt madal elatustase, suur tööpuudus vms), pidanuks volikogu need välja tooma. Kuna sääraseid põhjusi ei ole välja toodud, võis volikogu omistada vangla ehitamisega vallas kaasnevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele keskkonnamõjudega võrreldes liiga suure kaalu. Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata sellesse valda, vaid kuhugi mujale.
Kuni 1. septembrini 2002 kehtinud sõnastuses sätestas KMHS § 4 lg 2, et planeeringu alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise või hilisema muutmise käigus. Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud PES § 9 lg 10 kohaselt tuli detailplaneeringu koostamisel muuhulgas arvestada ka keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.
HKMS § 34 lg 2 teise lause kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Osundatud säte ei tähenda, et vastuväidetega saaks apellatsioonkaebuse piire laiendada. See tähendab üksnes, et ringkonnakohtu otsuses tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, mis ise peavad aga jääma apellatsioonkaebuse piiridesse.
Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.
|
| 3-3-1-16-08
|
Riigikohus |
12.05.2008 |
|
Planeeringu avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele. Avaliku väljapaneku käigus informeeritakse avalikkust planeeringust ning kaasatakse avalikkus planeeringu väljatöötamisse. Väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib koostöös avalikkusega. Haldusorgan peab tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda.
Planeerimisseadus näeb ette detailplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamise just selles asulas, kus planeeritav maaüksus paikneb, kuna planeeringuala lähiümbruse elanike huvitatust planeeringust saab eeldada (vt ka Riigikohtu 18.02.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-8-02 ja 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Kui esineb olukord, kus PlanS § 18 lg 2 p-s 2 sätestatud detailplaneeringu vastavas asulas väljapanemise nõude formaalne järgimine on praktilistel kaalutlustel raskendatud või ebamõistlik, võib haldusorgan otsida mõistlikke alternatiive. Seejuures tuleb aga kohalikul omavalitsusel siiski silmas pidada kohustust teha kõik endast olenev, et planeeringuala lähiümbruse elanikud oleksid tõhusal ja isikuid võimalikult vähe koormaval viisil planeerimismenetlusse kaasatud.
|
| 3-3-1-74-08
|
Riigikohus |
22.12.2008 |
|
Kohus ei sekku planeeringu kehtestamise otsuse õiguspärasust kontrollides kohaliku omavalitsuse õigusesse seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Samas ei saa pidada õigeks olukorda, kus volikogu liige pöördub volikogu otsuse vaidlustamiseks, millega ta nõus ei ole, kohtusse - seda ka juhul, kui seadus näeb ette võimaluse populaarkaebuse esitamiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole iga suvaline isik PlanS § 26 lg 1 tähenduses. Ta on asja otsustanud organi liige ning tal on laiemad võimalused otsustusprotsessi sekkuda kui üldsuse esindajatel. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi.
Volikogu liikmel on KOKS § 26 lg 1 alusel õigus saada volikogu ja valitsuse õigusakte, dokumente ja muud teavet, välja arvatud andmed, mille väljastamine on seadusega keelatud. KOKS § 26 lg 1 hõlmab ka neid andmeid, mis on planeeringu avalikul väljapanekul. Seega ei ole volikogu liikme näol tegemist tavapärase huvitatud isikuga PlanS § 18 lg 8 tähenduses, sest tema suhteid vallavolikoguga reguleerivad muud õigusaktid. (NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus! Vt RKHKm 12.03.2019, nr 3-17-2784/20, p 7 jj)
|
| 3-3-1-21-11
|
Riigikohus |
19.05.2011 |
|
Kohalik omavalitsus võib üldplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamisel otsustada, millistes asulates lisaks vallakeskusele väljapanek korraldada. Riigikohtu 12.05.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-08 väljendatud seisukohad detailplaneeringu avaliku väljapaneku olemuse ja eesmärgi kohta kehtivad üldreeglina ka üldplaneeringu väljapaneku korral. Seejuures on oluline arvestada nende planeeringute erinevat ulatust ja sellest tulenevat eesmärki. Planeeringu avalik väljapanek peab tagama avalikkuse võimalikult ulatusliku osavõtu planeeringu ettevalmistamisest ning tegeliku osalemise võimaluse, sh planeeringulahendusega tutvumise ja vastuväidete esitamise. Avaliku väljapaneku korraldamist võivad mõjutada erinevad tegurid, milleks muu hulgas võivad ka olla planeeritava ala geograafiline asend, asustuse ja elanikkonna koosseisu omapära, väljakujunenud infrastruktuur ning liikluskorraldus.
Teatud juhtudel võib õiguspärane olla üldplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamine üksnes valla keskuses. Planeeringumaterjali mahukuse ja sellest arusaamise keerukuse tõttu võib olla just valla keskuses asjatundlike ametnike juuresolekul võimalik saada põhjalikke selgitusi. Asustuse struktuuri, infrastruktuuri omapära, väljapaneku asukoha või avalikus kasutuses oleva hoone lahtiolekuaegade tõttu võib avalikkuse juurdepääs planeeringu väljapanekule olla paremini tagatud vallakeskuses.
|
| 3-3-1-71-14
|
Riigikohus |
12.03.2015 |
|
HKMS § 201 lg 3 järgi peab ringkonnakohus põhjendama oma otsuse neid aspekte, mis erinevad halduskohtu seisukohtadest. Kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis peab ta võtma seisukoha kõikide väidete ja vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus. HKMS § 201 lg 2 nõude on ringkonnakohus täitnud ka juhul, kui ta kinnitab oma nõustumist halduskohtu nende seisukohtadega, mida ta ei pea vajalikuks ümber hinnata. HKMS § 201 sätete sisuliseks eesmärgiks ei ole niivõrd ringkonnakohtu otsuse põhjendamise nõuete kehtestamine, kuivõrd apellatsioonimenetluses halduskohtu otsuse kontrolli ulatuse kindlaksmääramine. (p 10)
Planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise. Krundile määratud mitme sihtotstarbe omavaheliste proportsioonide muutmine planeerimismenetluse käigus ei ole konkreetse planeeringu puhul planeeringu põhilahenduse muutmine. (p 11–12)
PlanS § 9 lg 4 ega maakatastriseaduse § 18 lg 1 ei välista krundile mitme sihtotstarbe määramist. Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord" § 3 lubab ühele katastriüksusele määrata kuni kolm sihtotstarvet, lähtudes seal-juures planeeringus näidatud kasutusotstarvete proportsioonist. Selliste proportsioonide muutmine planeerimismenetluse käigus ei ole konkreetse planeeringu puhul eeltoodut arvestades planee-ringu põhilahenduse muutmine. Samas tuleb siiski nentida, et detailplaneering peab olema maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks ja seetõttu peaksid planeeringulahendused olema võimalikult konkreetsed. Alternatiivsete maakasutuse sihtotstarvete määramine planeeringus ei ole kooskõlas hea planeerimistavaga ja seda võib kasutada vaid erandina põhjendatud vajaduse korral. (p 12)
PlanS § 21 lg s 1 sätestatud avalike arutelude eesmärgiks on üldsuse ja puudutatud isikute võimalikult ulatuslik kaasamine planeerimisprotsessi ning planeeringu kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete arutelu. Nimetatud säte sisaldab korralduslikke miinimumnõudeid, mis tuleb täita eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks korraldada täiendava avaliku arutelu ning tagab sealjuures nõutava menetluskorra, ei ole see vastuolus PlanS § 21 sätte ja eesmärgiga. (p 13)
|
Facebook
Twitter