https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-2-14 PDF Riigikohus 05.03.2014

VAKO pädevust ei välista selles asjas HKTS § 13 lg 4, mille kohaselt ei kohaldu RHS vaidlustusmenetluse sätted (sh RHS § 117) ka juhul, kui isikuga haldusülesannete täitmiseks halduslepingu sõlmimisel juhindutakse RHS-st HKTS-s nimetatud erandeid arvestades. Riigihanke läbiviimise kohustus ei sõltu praegusel juhul HKTS-ist, vaid ÜTS-ist. Avaliku konkursi või riigihanke korraldamisega seonduvalt näeb vaidlustuse esitamise VAKO-le ette ÜTS § 10 lg 21. (p 35)


ÜTS § 10 lg 11 lubab erinormina otselepingute sõlmimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-tes 2 ja 5 nimetatud juhtudel, samuti teeliikluses väikesemahuliste lepingute korral. ÜTS § 10 lg 11 lubab raudteeliikluses sõlmida otselepingu mh veo tellijaks oleva üleriigilise asutuse ja riigi kontrollitava vedaja vahel. (p-d 22–23)


Nii üldise riigihankeõiguse kui ka ühistranspordi hankeid reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007 eesmärk on ennekõike vältida konkurentsimoonutusi, mis tulenevad sellest, et riik eelistab teenuste tellimisel meelevaldselt üht erasektori ettevõtjat teistele. Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Pakkumismenetlus ja võrdne kohtlemine on vajalikud, kui teenus ostetakse erasektorilt. Kui riik peab otstarbekaks avalikku ülesannet täita ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu, ei peaks riigiasutused ega riigi äriühingud eelneva kohaselt konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega. Seetõttu ei laiene üldised riigihanke direktiivid (nr 17/2004 ja nr 18/2004) sisetehingutele ning ka RHS § 141 kehtestab mõnede sisetehingute puhul erandid. (p 24)


ÜTS § 10 lg 11 otselepingut lubava erinormina tõrjub ÜTS § 10 lg-s 1 sätestatud üldreegli leida vedaja avaliku konkursi või hankemenetluse kaudu. ÜTS § 10 lg-st 11 nähtuvalt puudub Eesti õiguses absoluutne otselepingute sõlmimise keeld. ÜTS § 10 lg 11 lubab erinormina otselepingute sõlmimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-tes 2 ja 5 nimetatud juhtudel, samuti teeliikluses väikesemahuliste lepingute korral. ÜTS § 10 lg 11 lubab raudteeliikluses sõlmida otselepingu mh veo tellijaks oleva üleriigilise asutuse ja riigi kontrollitava vedaja vahel. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 6 rakendamisel ei ole liikmesriikidel siiski mingit ühenduse õigusest tulenevat takistust selleks, et lubada raudteetranspordi valdkonnas sõlmida otselepinguid ka üleriigiliselt pädevatel asutustel määruse art 5 lg-s 2 reguleeritud ja nendega sarnastel juhtudel (st sisetehingud kontrollitavate vedajatega). Määruse põhjenduse 18 esimese lause kohaselt peab iga riiklik asutus siseriiklike õigusaktide asjaomaseid sätteid järgides saama valida, kas osutada oma halduspiirkonnas avalikku reisijateveoteenust ise või teha see ilma pakkumismenetluseta ülesandeks sõltuvale teenusepakkujale. Sama põhjenduse kuuendast lausest nähtub selgelt, et art 5 lg 6 eesmärk on otselepingute sõlmimise võimalusi raudteetranspordi valdkonnas oluliselt laiendada, mitte kitsendada. (p-d 22–23) ÜTS § 10 lg 11 eesmärk ei saa olla välistada otselepingud raudteetranspordi valdkonnas. Euroopa Liidu õigus tunnustab just raudteetranspordi puhul tavapärasest oluliselt avaramaid võimalusi otselepingute sõlmimiseks. Samuti on Eesti senises praktikas avaliku teenindamise lepingud raudteetranspordi vallas sõlmitud otselepingutena. Reisijatevedu on raudteel võimalik vaid riigi kaasfinantseerimisel ning toimiva konkurentsi edendamine on Eestis raudteeliikluse valdkonnas maanteetranspordiga võrreldes keerulisem. (p 28)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-66-10.


Sõltuva teenusepakkuja (vt ÜTS § 10 lg 11 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määruse nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, art 5 lg-d 2 ja 5) kindlakstegemiseks tuleb analüüsida, kas täidetud on määruse nr 1370/2007 art 5 lg 2 punkti a kriteeriumid. (p-d 30–31)


Enne otselepingu sõlmimist kavandatava otselepingu kohta Euroopa Liidu Teatajas määruse nr 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud teabe avaldamata jätmine ei muuda sõlmitud otselepingut lepingut siiski tühiseks. Määruse art 7 lg 2 mõte ei ole välistada otselepingu sõlmimist. Selles sätte järgimata jätmine ei kujuta endast tehingu tühisuse üldist alust (TsÜS § 87 ja HMS § 103) ning kehtivas õiguses pole ka erisätet, mis taolisel juhul tehingu tühisuse ette näeks. (p 37)

3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018

Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)

3-16-2653/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.12.2020

Liikmesriikidele oli võimaldatud direktiivi 2012/34 üleminekuaeg üksnes selleks, et viia rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevate kulude arvutamise kord vastavusse komisjoni rakendusmäärusega. Muudes kasutustasu määramisega seotud küsimustes tuli liikmesriikidel alates 16. juunist 2015 järgida direktiivis 2012/34 sätestatud tingimusi ja põhimõtteid. (p 18)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg-t 1 ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud, kuna määrus nr 32 ei võimaldanud kasutustasu määramise menetluses hinnata, kui kõrget kasutustasu suutis kaubaveo turusegment taluda. Art 32 lg 1 on aga piisavalt täpne, selge ja tingimusteta norm, millele kaebaja saab praeguses asjas vahetult tugineda. (p 37)


RdtS v.r § 59 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et osutatava teenusega seotud otsekulud on käsitatavad rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevate kuludena direktiivi 2012/34 art 31 lg 3 tähenduses. Kapitalikulu, proportsionaalne osa infrastruktuuri-ettevõtja üldkuludest ja mõistlik ärikasum moodustavad lisatasu direktiivi 2012/34 art 32 lg 1 tähenduses. (p 26)

Raudteeveo-ettevõtjalt infrastruktuuri kasutamise eest nõutav tasu ei pea hõlmama üksnes sama turusegmendi põhjustatud kulusid. (p 28)

Puuduvad veenvad selgitused, millel põhineb määruse nr 32 § 6 lg-s 3 sätestatud püsi- ja muutuvkulude protsentuaalne jaotus, millest TJA lähtus prognoositud kasutustasu otsuse tegemisel. Selgitused ei aita need põhjendused siduda püsi- ja muutuvkulude jaotust direktiivis sätestatud kasutustasu komponentidega. (p 31)

Määruses nr 32 sätestatud põhiteenuste kasutustasu arstamise valem on vastuolus direktiiviga. Vaidlustatud otsuste tegemisel kohaldati määruse § 8 lg-d 3 ja 5, mis näevad ette, et nii püsi- kui ka muutuvkulude arvestamisel võetakse aluseks raudteeinfrastruktuuri kogukulud. Kuna nendes valemites ette nähtud arvutuskäigus ei eristata rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevaid kulusid ega muid kogukulude hulka kuuluvaid üksikuid kululiike, ei võimalda need valemid tuvastada, milline osa teatud turusegmendile määratud kasutustasust hõlmab rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevaid kulusid. (p 32)

Metoodika peab olema piisavalt läbipaistev, et oleks võimalik kontrollida, kas iga turusegment tasub vähemalt rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad kulud ning millise osa kogu kasutustasust moodustab lisatasu, mille määramisel kehtivad eritingimused. (p 33)

Määrus nr 32 ei võimaldanud TJA-l direktiivis ettenähtud lisatasu määramise põhimõtteid kohaldada. Määrus ei andnud kasutustasu määrajale hindamisruumi määruse § 8 lg-tes 3 ja 5 sätestatud kasutustasu arvestamise valemite kohaldamisel. Ka püsi- ja muutuvkulude osa maksimaalsed ja minimaalsed piirmäärad olid kehtestatud imperatiivselt (määruse nr 32 § 8 lg-d 3 ja 5 ning § 11 lg 3). Nimetatud piirmäärad aitavad küll direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamisele kaasa, kuid ainuüksi nende rakendamine ei taga, et turg määratavat kasutustasu talub. (p 36)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg-t 1 ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Art 32 lg 1 on piisavalt täpne, selge ja tingimusteta norm, millele kaebaja saab praeguses asjas vahetult tugineda. Kasutustasu, mille osaks oleva lisatasu asjakohasust ja proportsionaalsust ei ole nõuetekohaselt hinnatud, ei pruugi tagada kaubaveo turusegmendi optimaalset konkurentsivõimet. Samuti on tõendamata, et nõutud kasutustasu on proportsionaalne ning vastab võrgustiku teadaandes sätestatud meetoditele ja eeskirjadele (direktiivi art 31 lg 2 ja art 32 lg 1). Sellise kasutustasu määramise otsus rikub ettevõtlusvabadust. (p 37)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg 2 järgi võis Eesti ja Venemaa vahelise kaubaveo eest nõuda kasutustasu, ilma et selle määramisel oleks tulnud hinnata turusegmendi talumisvõimet. Art 32 lg 2 alusel määratav kasutustasu võib hõlmata kõik infrastruktuuri majandamise kulud ja ka mõistliku kasumimäära, sest sätte eesmärgiks on kindlustada infrastruktuuri-ettevõtja kulude täielik tagasisaamine. Siiski ei tohi kasutustasu määramise skeem kahjustada raudteeveo-ettevõtjate vahelist ausat konkurentsi. Kuna nii RdtS v.r § 59 lg 3 kui ka määruse nr 32 § 3 lg 2 nägid ette, et kasutustasu põhiteenuste eest koosneb teenuse kogukuludest ja mõistlikust ärikasumist ning asjas ei ole vaidlust kasutustasu määramisel aluseks võetud andmete õigsuse üle, ei ületa vaidlustatud otsustega määratud kasutustasu direktiiviga lubatud määra. (p-d 39-41)


Määrus nr 32 ei võimaldanud vastustajal teha prognoositud kasutustasu määramise otsust, mis oleks vastavuses direktiivis 2012/34 sätestatud tingimustega, mistõttu tuleb jätta määruse nr 32 § 6 lg-d 3 ja 7 ning § 8 lg-d 3 ja 5, välja arvatud kasutustasu püsi- ja muutuvkulude maksimaalsete piirmäärade osas, Euroopa Liidu sisest kaubavedu puudutavas osas vastuolu tõttu direktiivi 2012/34 art 32 lg-ga 1 kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). (p 38)

Kuna nii RdtS v.r § 59 lg 3 kui ka määruse nr 32 § 3 lg 2 nägid ette, et kasutustasu põhiteenuste eest koosneb teenuse kogukuludest ja mõistlikust ärikasumist ning asjas ei ole vaidlust kasutustasu määramisel aluseks võetud andmete õigsuse üle, ei ületa vaidlustatud otsustega määratud kasutustasu direktiiviga lubatud määra. Selles osas ei ole praeguses asjas kohaldatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise riigisisene reeglistik direktiiviga 2012/34 vastuolus. (p 41)


TTJA-l on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega määratakse AS Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri prognoositud kasutustasu EL sisesele kaubaveole põhiteenuse eest liiklusgraafikuperioodiks 2016/2017, ning teha vastavas ulatuses igakuised täpsustatud kasutustasu määramise otsused sama perioodi kohta. Kasutustasu tagantjärele määramine on võimalik põhjusel, et õigusakt nägi ette nii kasutustasu määramise kohustuse haldusorganile kui ka selle tasumise kohustuse raudteeveo-ettevõtjale, kellele oli eraldatud läbilaskevõimeosa (RdtS u.r § 59). Seetõttu ei saanud kaebajal olla õiguspärast ootust, et kasutustasu ei tulegi talle osutatud teenuste eest maksta. Uue otsuse tegemise korral tuleks kohaldada praegu kehtivat, 31. oktoobril 2020 jõustunud raudteeseadust analoogia korras, sest toona kehtinud määruse nr 32 kesksed normid olid EL õigusega vastuolus. (p 47)

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json