https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-5-98 PDF Riigikohus 17.06.1998

Seaduses sisalduv delegatsiooninorm on suunatud tulevikku ja ei saa legaliseerida enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määrust. Selline määrus jääb endiselt ilma volituseta antuks ja seetõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6 vastuolus olevaks. (p III) Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda seaduse rakendamiseks vajalik määrus; määrus tuleb anda vacatio legis kestel. (p IV) Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)


Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)

3-3-1-30-00 PDF Riigikohus 20.06.2000

ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. ORAS § 12 lg 8 uut (2. märtsil 1997 jõustunud) redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekt ja selle vara koosseisu kuuluvate eluruumide üürnikud ei ole reeglina sama vara suhtes üheaegselt omandireformi õigustatud subjektideks.


ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.


ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.

Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. ORAS § 12 lg 8 uut (2. märtsil 1997 jõustunud) redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.

3-4-1-3-01 PDF Riigikohus 22.02.2001
3-3-1-21-01 PDF Riigikohus 04.05.2001

Välismaalaste seaduse 30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni § 12 lg. 3, lg. 4 p. 7 ja lg 5 järgi võis välisriigi kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalane saada üksnes tähtajalise elamisloa ja sedagi vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustas selle talle erandina anda. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule oli välistatud. Välismaalaste seaduse § 12 lg. 4 p. 7 (1. oktoobrist 1999 kehtiv redaktsioon) keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja on sealt reservi arvatud või erru läinud. Selle redaktsiooni § 12 lg. 5 lubab nimetatud isikutele teatud tingimustel anda tähtajalise elamisloa. Välismaalaste seaduse selle redaktsiooni § 12 lg. 7 järgi ei laiene § 12 lg. 4 p. 7 Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Seega välistab ka Välismaalaste seaduse see redaktsioon alalise elamisloa andmise Venemaa kodanikule. Talle võib anda vaid tähtajalise elamisloa. Endistele kaadrisõjaväelastele elamisloa andmise tingimusi pole karmistatud.


Kui alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse redaktsioon oli taotlejale soodsam kui redaktsioon, mille alusel tema taotlus jäeti rahuldamata, tuleb üldreeglina rakendada seaduse seda redaktsiooni, mille alusel taotlus esitati. Välismaalaste seaduse 1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni Riigikogus menetlemise materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks alust rakendada vastupidist põhimõtet.

3-3-1-47-01 PDF Riigikohus 16.10.2001

HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus.

HKMS § 10 lg 2 p-st 4 ja lg-st 3 ilmneb, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seda liiki kaebuste esitamiseks tähtaega sätestada. HKMS §-st 10 lg 2 p 4 tulenevalt ei pea tuvastamiskaebuses märkima aega, millal kaebuse esitaja sai teada kaevatavast haldusaktist või toimingust.


Haldusakti tühistamise taotluses sisaldub selle haldusakti õigusvastaseks tunnistamise taotlus, sest tühistada saab vaid õigusvastast ja kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti. Kui jõustunud kohtuotsusega on jäetud tühistamiskaebus rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane, või rahuldatud põhjusel, et vaidlustatud haldusakt oli õigusvastane, siis ei saa sama isik esitada hiljem uut kaebust sama haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks.


Tulenevalt HKMS §-st 97 lg. 3 on vaidluse eseme kindlaks tegemisel oluline kaebuse esitaja nõue. Nõude all tuleb mõista kaebuses vastavalt HKMS §-le 6 lg. 2 või 3 väljendatud taotlust. Üldjuhul on teistkordses kaebuses sama haldusakti suhtes uue nõude esitamise puhul tegemist uue asjaga.


HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi peab halduskohus lõpetama menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend või kohtumäärusega on samas asjas kaebusest või protestist loobumine vastu võetud. Seda sätet tuleb kohaldada ka juhtudel, mil esitatakse uuesti kaebus asjas, milles on juba kord kaebus tähtaja rikkumise tõttu tagastatud.


HKMS § 9 lg 1 eesmärgiks on õiguskindluse kaitse. Halduskohtu poolt tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa rikkuda õiguskindlust, sest kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ega tagasitäitmist. Kui haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamise tähtaeg langeks kokku 30-päevase tühistamiskaebuse esitamise tähtajaga, puuduks õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse kui vähem efektiivsema õiguskaitsevahendi järele üldjuhul vajadus.

3-3-1-57-02 PDF Riigikohus 01.10.2002

Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Samas võib haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada.

Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada.

Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel kaaluda kolmanda isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud.


Õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega.


Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kogenematu inimese huvi saada õiguskaitset vaatamata vabandatavale eksimusele tuleb tähtaja ennistamise otsustamisel kaaluda kolmanda isiku huviga, et tema suhtes kord tehtud otsus jääks kehtima, samuti avaliku huviga. Kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebuse esitaja kogenematusega. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud.


Haldusaktist teadasaamise hetkeks tuleb üldjuhul lugeda haldusakti teatavaks tegemise hetk. Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte.

Õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega.


Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKS § 7 lg 1 kohaselt hakkas kaebuse esitamise ühekuuline tähtaeg kulgema kas haldusaktist tegelikult teada saamise hetkest või hetkest, mil kaebaja pidi olema haldusaktist teada saanud. Viimatinimetatud aluse kohaldamine eeldab, et teave haldusaktist levis selliseid kanaleid pidi, sellise intensiivsusega, sellises vormis jne, mille puhul on vähetõenäoline, et kaebuse esitaja poleks haldusakti andmisest teada saanud, või, et ta pidi haldusakti sisu jm asjaolusid arvestades ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet haldusakti andmise kohta.

3-3-1-48-02 PDF Riigikohus 15.10.2002

HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses. Isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel polnud veel võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, ei tohi õiguskindluse tagamise motiivil kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega.


Kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu, peab isik esitama halduskohtule eelhaldusakti peale kaebuse HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtajal. Et otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi, tuleb vajadusel hinnata muuhulgas ka vastava haldusmenetluse keerukust. Oluline võib olla, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ning vaidlustamisviite olemasolu eelhaldusaktis.


HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses.

3-3-1-41-02 PDF Riigikohus 16.10.2002

HKMS § 34 lg 2 ei keela ringkonnakohtul tühistada esimese astme halduskohtu otsust motiivil, mida apellatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuväites pole käsitletud, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks. HKMS § 34 lg 2 keelab ringkonnakohtul väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, st muuta või tühistada ringkonnakohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Ulatuses, milles esimese astme halduskohtu otsus on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes.


Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Õiguskindluse põhimõtet tuleb arvestada ka kaebetähtaja ennistamisel. Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest vastuväidetest. Protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega.

Kui kohtud on lugenud tähtaegselt esitatuks aastaid pärast vaidlustatud korralduse andmist ja täitmist esitatud kaebuse, on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima.


Halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Õiguskindluse põhimõtet tuleb arvestada ka kaebetähtaja ennistamisel. Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest vastuväidetest. Protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega.


HKMS § 34 lg 2 ei keela apellandil põhjendada apellatsioonkaebust kohtuistungil täiendavate õiguslike argumentidega. Kohtuistungil täiendavalt esitatud motiive tuleb käsitada apellatsioonkaebuse täiendusena.


Halduskohtumenetluses kehtib ka apellatsiooniastmes uurimisprintsiip, mistõttu kohus ei ole seotud protsessiosaliste väidetega. Uurimisprintsiibi eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja avalikku huvi sõltumata protsessiosaliste õiguslikest teadmistest ja materiaalsetest võimalustest õigusabi hankimisel. Isiku õigused ja avalik huvi ei vaja apellatsiooniastmes vähem kaitset kui esimese astme halduskohtus. Vastavalt TsMS §-le 390 kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti.

3-4-1-10-04 PDF Riigikohus 25.10.2004

PS § 23 lg-s 3 sätestab mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral, tagatakse õigusrahu ning välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (p 14) Juhtimisõiguse peatamine kujutab endast karistamist sama teo eest, mille eest isikut on karistatud väärteomenetluses. Samuti on juhtimisõiguse peatamine karistus PS § 23 lg 3 mõttes. (p 15) PS § 23 lg 3 sõnastuse järgi ei ole põhimõtteliselt keelatud mitme karistuse, näiteks põhi-ja lisakaristuse kohaldamine, kuid keelatud on asja teistkordne menetlemine ja karistamine iseseisvas menetluses. (p 22) Juhtimisõiguse peatamisel aga iseseisvalt rikkumise asjaolusid ei tuvastata. Peatamise aluseks on üksnes jõustunud väärteomenetluse otsus. Seetõttu ei kujuta juhtimisõiguse peatamine endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku. (p 23) Seega ei ole juhtimisõiguse peatamine nimetatud sätete alusel käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet. (p 26)

3-3-1-66-04 PDF Riigikohus 11.11.2004

HKMS peab olema PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise põhiõigusega kooskõlas. HKMS § 9 lg 5 tagasiulatuv kohaldamine kujutab endast PS § 15 lg 1 ebaproportsionaalset riivet. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed.

Ka tõlgendus, mille kohaselt on võimalik enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust esitada kuni 1. jaanuarini 2005., piirab tuvastamiskaebuse esitamise võimalust võrreldes 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 kehtinud HKMS redaktsiooniga, mil tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg puudus. Selline kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus Põhiseadusega ja on proportsionaalne, sest antud juhul on tegemist protsessuaalse tähtajaga ning kolm aastat seaduse jõustumisest on piisav aeg, et isikud saaksid hinnata nende õigusi puudutavate haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise vajadust ning soovi korral vastav kaebus esitada.


HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamisel hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni 1. jaanuarini 2005.


Asjaolu, et seadusandja ei ole ette näinud HKMS § 9 lg 5 kohaldamisel üleminekusätteid, ei luba HKMS § 9 lg-t 5 kohaldada selliselt, et see toob kaasa enne seaduse jõustumist eksisteerinud kaebeõiguse automaatse kadumise juhul, kui vaidlustatav haldusakt oli vastu võetud või toiming tehtud enne 1. jaanuari 1999. HKMS § 9 lg 5 laiendamine enne 1. jaanuari 2002. a antud haldusaktile või sooritatud toimingule on normi tagasiulatuv rakendamine, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 10, õiguse üldpõhimõtetega, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

3-4-1-20-04 PDF Riigikohus 02.12.2004
ES

Õiguskindluse printsiip tuleneb Põhiseaduse §-st 10. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 12)
Õiguskindluse põhimõtte järgi peab seadusandja uue õigusliku olukorra loomisel tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega. (p 26) Antud juhul jätab Põhiseadusest tulenev seaduse üldine üheksapäevane jõustumistähtaeg, millele lisaks tuleb arvestada Võlaõigusseaduses sätestatud piirangutega üüri tõstmisel, tagastatud elamute üürnikele piisavalt aega oma tegevuse ümberkorraldamiseks. (p 39)


Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 13) Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. (p 14) Õiguspärase ootuse põhimõte välistab vaid seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Seadus ei ole kunagi andnud tagastatud elamute üürnikele subjektiivset õigust üüri piirmäärade kehtimajäämisele. (p 23)


Vabariigi Presidendil on sarnaselt õiguskantslerile (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03 - RT III 2004, 5, 45) õigus vaidlustada seadusandja tegevusetus. Vabariigi Presidendi vastav õigus ei ole aga piiramatu. Vabariigi President saab hinnata vaid selle seaduse põhiseaduspärasust, mis on talle välja kuulutamiseks esitatud. Vabariigi Presidendil ei ole pädevust vaidlustada norme, mis on mõnes teises seaduses juba vastu võetud. (pp 43-46)

3-4-1-16-05 PDF Riigikohus 15.12.2005

Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. (p 20)


Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. (p 21) Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Sunday Times vs. Ühendkuningriik leidnud: "Normi saab pidada "seaduseks" üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus." (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu 26. aprilli 1979. a otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik, p 49.) (p 22) Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna. Mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik. (p 23)

AÕSRS § 131 on sõnastatud raskepäraselt ja esmapilgul ebaloogiliseltki ning selle ühesugune mõistmine eriteadmisi omamata on raskendatud. Samas on see nii ka paljude teiste seadusesätete puhul. Eriti on analoogseid probleeme nn reformiseadustega, mida on korduvalt muudetud ja millega on kaasnenud loogilised vastuolud seaduste vahel ning seadustes eneses. Kohtu ülesandeks on muu hulgas seaduste tõlgendamine ja vajadusel ka tekkinud vastuolude ja lünkade ületamine. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. (p 23)

AÕSRS § 131 lõike 6 teise lause kohaselt on vallasasjast ehitise või selle osa tsiviilkäive allutatud kohustuslikule notariaalse tõestamise nõudele. Järelikult nõustab notar erastatud eluruumi omanikku ja erastatud eluruumi ostjat, selgitades neile tehinguga kaasnevaid õigusi ja kohustusi, sealhulgas kaasomaniku ostueesõiguse olemasolu, kaasomanike teavitamise kohustust ja õiguslikke tagajärgi. Notarite Koja andmetel on vaidlusaluse regulatsiooni pinnalt välja kujunenud ühtne notariaalpraktika ning vaidlusi selle üle, kas AÕSRS § 131 näeb ette erastatud eluruumi ostueesõiguse, varem tekkinud ei ole. Kuigi see ei ole normi õigusselguse hindamisel määrav, kinnitab see siiski, et seni on normi adressaatideks olevad isikud saanud asjakohase nõustamise abiga normi sisust aru. (p 24)


Riigikohus saab vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõikele 2 kohtu taotlusel kontrollida üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusele vastavust. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). (p 13)


Erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomandis, on kõigi korteriomanike kaasomandis. Samale seisukohale on asunud ka ringkonnakohus. Enne kinnistamist on korterid tsiviilkäibes vallasasjadena (elamu reaalosadena) koos nende juurde lahutamatult kuuluvate mõtteliste osadega elamust. Seega on erastatud eluruumide omanikud samaaegselt ka elamu kaasomanikud. (p 16)


Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Kuivõrd kaasomaniku ostueesõigus piirab erastatud eluruumi omaniku käsutusõigust talle kuuluva eluruumi suhtes, peab selline kitsendus olema sätestatud viisil, mis võimaldab eluruumi omanikul sellega arvestada. (p 21)


Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. (p 22)

3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS

Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)


Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. (p 21)


Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates ei saa normide asjassepuutuvuse hindamisel piirduda üksnes nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses vaidlustatavatele normidele viidanud. Lähtudes Riigikohtu varasemast praktikast, saab asjassepuutuvateks lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00,p 10). Otsustavat tähtsust omavad kohtuasjas normid, millest lähtudes isiku haldusasi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 18)

3-3-1-15-06 PDF Riigikohus 05.04.2006

Ärikeeluga piiratakse oluliselt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Ärikeeldu ei või kohaldada üldiselt, vaid selle kohaldamisel tuleb täpsustada, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda. Kui ärikeeldu kohaldatakse vastuolus kohaldamise eesmärgiga, võib see kahjustada isiku varalist ja sotsiaalset seisundit. Seetõttu peab juriidilise isiku pankroti puhul olema PankrS § 12 lg-s 4 (enne 01.01.2004 kehtinud redaktsioon) nimetatud isikule kohaldatava ärikeelu sisu ja ulatus selgelt määratletud.


Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.


Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.

3-3-1-85-06 PDF Riigikohus 10.01.2007
EES

Eluruumide erastamise seaduse eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine. Käesoleval juhul ei välistanud erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Eluruumide erastamise seadus riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist. Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05). Erastamise võimatus ei tulenenud ka erastamisavalduse ajal kehtinud ORAS § 33 lg-st 1. Ka Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määrus nr 328 ei välistanud riigi omandusse jääva vara nimekirjas olevas vaidlusaluses hoones asuva korteri erastamist. Erastamisavalduse esitamise ajal oli isikul õiguspärane ootus avalduse seaduspärasele menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ning selle teatavakstegemisele haldusakti näol. Hoone üleandmine riigi omandisse ei tähendanud erastamisvõimaluse kaotamist, vaid erastamise kohustatud subjekti muutumist.


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega.


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal.


Alates 15. märtsist 1995. a jõustunud EES § 3 lg 5 p-l 6 ei olnud tagasiulatuvat jõudu, kuna Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei andnud nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu ning selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks õigusvastane. Üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu 30.09.1994 otsust nr III-4/1-5/94; 25.04.2002 otsust nr 3-2-1-51-02, 22.10.2003 otsust nr 3-2-1-96-03 ja 22.09.2005 otsust nr 3-2-1-79-05).


Olukorda, kus taotleja on teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja on saanud vaid haldusorganilt tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava kirja, ei saa pidada õiguspäraseks. Sellisel juhul ei ole haldusmenetlust lõpetatud korrektselt haldusakti teatavakstegemisega. Kuigi isik võib pöörduda kohtusse ka peale haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, on haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal. Käesoleval juhul puuduvad küll andmed haldusakti olemasolu kohta, kuid see ei takista kaebuse läbivaatamist, sest kohtul tuleb uurimisprintsiibist lähtudes välja selgitada, millise haldusakti või toiminguga väidetav kahju tekitati ja sellele kaebaja tähelepanu juhtida. Seejuures tuleb arvestada kaebaja õigusalaste teadmiste ja õigusabi kasutamise võimalustega.


Esindusele nõustaja kaudu halduskohtus, sh kassatsioonimenetlusele on kohaldatav TsMS § 228. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda. Küll aga ei ole üldjuhul kassatsioonimenetluses vajalik nõustaja osalemine juhul, kui menetlusosalist juba esindab HKMS § 51 lg-s 1 nimetatud esindaja ja tegemist ei ole spetsiifilises valdkonnas nõustamise või eriliste asjaoludega, mis põhjendavad nõustaja osalemist.

3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)

3-4-1-5-17 PDF Riigikohus 30.06.2017

Kolleegium leiab, et ATKEAS § 8512 tekst ei anna alust järelduseks, nagu looks see säte ootuse, et 2015. aasta seaduses aastateks 2017 ja 2018 kehtestatud aktsiisimäärad jäävad kindlasti püsima. Arvestades seda, et vaidlusaluste sätetega muudeti veel mitte kehtivaid õigusnorme, samuti ATKEAS §-s 8512 sätestatud reservatsiooni, leiab kolleegium, et alkoholi käitlejatel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et 2015. aasta seaduses sätestatud aktsiisimäärasid ei muudeta enne nende kehtima hakkamist. (p-d 80 ja 83)

Kolleegium on seisukohal, et alkoholi aktsiisimäärade tõstmine ei saanud tulla alkoholi käitlevatele isikutele ootamatult. Vajadus karmistada Eesti alkoholipoliitikat, sealhulgas tõsta aktsiise, on olnud ühiskonnas teemaks juba aastaid. Aktsiisimäärade muutmine ei saanud ettenägematu olla ka põhjusel, et seadusandja on praktikas ka varem aktsiisimäärasid sätestanud mitmeks aastaks ette. Üldjuhul ei ole aga kõik seaduses tuleviku jaoks ettenähtud aktsiisimäärad kehtima hakanud või kohaldamisele kuulunud, kuna mõne aasta möödudes on need kehtetuks tunnistatud ja asendatud uute määradega. 2015. aasta seaduses nähti aktsiisimäärad ette aastateks 2016–2020, millest kaks esimest määra ka jõustusid. (p 87)


Kuna seadusandjal on ulatuslik pädevus maksude kehtestamisel ja maksul puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks, on kohtulik kontroll maksukohustusest tuleneva põhiõiguste riive materiaalse põhiseaduspärasuse üle piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-48-16 p 41). Kuivõrd maksude kehtestamisel ja nende kaudu kogutava tulu jaotamisel on parlamendi otsustuspädevus veelgi ulatuslikum kui avalik-õiguslike tasude puhul, siis saab kohtulik kontroll maksupoliitiliste otsustuste üle piirduda üldjuhul üksnes selle hindamisega, kas aktsiisimääradest tulenev põhiõiguste riive ei ole ilmselgelt põhjendamatu. (p 61)


Kolleegium möönab, et isikud võivad hakata oma tegevust planeerima ka alles tulevikus kehtima hakkavat regulatsiooni silmas pidades ning ka selliste isikute ootused ei saa olla ebaolulised. Siiski, välja kuulutatud, kuid mitte veel kohaldamisele kuuluv õigusnorm ei saa tekitada sama tugevat õiguspärast ootust kui kehtiv õigus ning seda ka mitte juhul, kui tegemist on tähtajalise regulatsiooniga. Põhiseaduse tõlgendus, mille kohaselt tekib samavõrra tugev õiguspärane ootus nii kehtivast õigusaktist kui ka veel jõustumata õigusakti sätetest, võib ülemäära piirata seadusandja demokraatia põhimõttega tagatud õigust võtta vastu tema pädevuses olevaid otsuseid. Eriti oluline on see maksuõiguse valdkonnas, kus seadusandjal on õigus ja kohustus igal aastal võtta vastu riigieelarve, milles peavad olema ette nähtud vahendid riigi ülesannete täitmiseks. (p 72)


Vaidlusalused sätted (2016. aasta seaduse § 3 punktid 3–6, 12 ja 14) on vastu võetud ja jõustunud, kuid neis ettenähtud muudatused ATKEAS §-s 46 sätestatud alkoholi aktsiisimäärades ei ole veel kehtima hakanud. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et vaidlusalused sätted mõjutavad alkoholi käitlevate isikute ettevõtlusvabadust negatiivselt, kuna toovad kaasa nende käideldavate toodete aktsiisimäära tõusu, kasvatades sel teel toote lõpphinda tarbija jaoks, mis omakorda võib vähendada ettevõtjate käivet. (p 56)


Maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-00 p 24; sarnaselt defineerib maksu ka MKS § 2). Riigile tulu teenimise kõrval võib maks täita ka maksumaksja mõjutamise ülesannet (vt RKPJKo nr 3-4-1-2-98 p 1). (p-d 58 ja 59)

Kuigi mõlema seatud eesmärgi samaaegne saavutamine ei pruugi olla lihtne (nt võib suureneda alkoholi piirikaubandus, mistõttu ei pruugi seadusemuudatus saavutada fiskaalset eesmärki ega vähendada alkoholi tarbimist loodetud määral), on nimetatud eesmärgid vaieldamatult põhiseaduspärasused ja kaalukad. Eesmärk vähendada alkoholi tarbimist on seotud PS § 28 lõikes 1 tagatud igaühe õigusega tervise kaitsele, samas kui makse kogub riik selleks, et saada vahendeid oma (sh põhiseadusest tulenevate) ülesannete täitmiseks. Aktsiisi ei tohi kehtestada aga viisil, mis tooks kaasa alkoholi tarbimisest tekkivate tervisekahjude suurenemise (nt kontrollimata kvaliteediga salaalkoholi leviku tõttu). (p 60)


PS §-st 10 tuleneb muu hulgas õiguskindluse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima, ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik (vt RKPJKo nr III-4/A-5/94). (p 64)

Samas ei võta õiguspärase ootuse põhimõte parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta. Selline järeldus oleks vastuolus samuti PS §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega. Rahvas on kõrgeima võimu kandja (PS § 1), keda esindusdemokraatia Riigikogu. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 14). Kuna maksud on peamine raha riigieelarvesse kogumise vahend, peab seadusandjal olema võimalik maksupoliitikat kujundada, sealhulgas ümber vaadata juba varem tehtud otsustusi. (p 65)


Õiguspärase ootuse tekkimist tuleb hinnata juhul, kui isikule on õigustloova aktiga antud õigus, mille hilisem regulatsioon ära võtab. Põhiseaduslikku kaitset väärib isiku ootus talle soodsa regulatsiooni püsimajäämisse siis, kui tal oli mõistlik alus seda usaldada, ta oli asunud oma õigusi realiseerima ning tema ootus kaalub üles regulatsiooni muutmise eesmärgid. (p 66)

Tegemist ei pea olema üksnes õiguse äravõtmisega, vaid vajadus hinnata õiguspärase ootuse teket võib olla ka juhul, kui regulatsiooni muudetakse ebasoodsamaks (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 49). Tulenevalt PS §-st 113 on maksude kehtestamine seadusandja ülesanne ja maksuõigussuhte elemendid peavad olema sätestatud seaduses. Seetõttu võib hoolimata seadusandja ulatuslikust otsustusruumist maksude kehtestamisel tekkida selles valdkonnas õiguspärane ootus ka seaduse alusel. (p 67)

Õiguspärane ootus saab tugineda sellisele lubadusele, mille puhul isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta (vrd RKHKo nr 3-3-1-33-06 p 19; RKHKo nr 3-3-1-79-09 p 15). Tähtajaliselt antud õiguste ja piiratud kohustuste puhul on isikute õiguspärane ootus seejuures enam kaitstud kui tähtajatu regulatsiooni puhul, mistõttu peavad tähtajalise regulatsiooni isikule ebasoodsamaks muutmiseks olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni puhul (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 69). (p 68)

Kaitsmist väärib ka ootus, et seadusega lubatut rakendatakse nende isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (vt RKPJKo nr 3-4-1-2-99 II osa (17. september 1999.a); RKPJKo nr 3-4-1-6-98 II osa; RKPJKo nr 3-4-1-2-99 II osa (17. märtsi 1999. a); RKPJKo 3-4-1-24-11 p 49; 31; vrd RKHKo nr 3-3-1-6-02 p 18). (p 69)


Alkoholi aktsiisiga maksustamine (sh aktsiisimäära tõstmine) riivab alkoholi käitlevate isikute PS § 31 esimeses lauses sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega (ettevõtlusvabadus). Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist, mida riik ei tohi põhjendamatult takistada. Ettevõtlusvabadust riivab olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinud õigusliku raamistikuga võrreldes (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 44). Ettevõtlusvabadus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo nr 3-4-1-51-14 p 60). (p 50)

PS § 31 teise lause järgi võib seadus sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabadus on seega lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo nr 3-4-1-51-14 p 66). (p 57)


Olukorras, kus muudetakse isikule soodsat õiguslikku regulatsiooni, mis ei ole veel kehtima hakanud, on õiguspärase ootuse hindamine sarnane hinnanguga sellele, kas uue regulatsiooni jõustumiseks on ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada, ehk kas on järgitud vacatio legis’e põhimõtet (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 26) (p 73)

Vacatio legis on seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik ning piisava vacatio legis’e nõue on samuti osa PS §-s 10 tagatud õiguskindlusest. Riigikohus on leidnud, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega. (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-04 p 26). Lisaks sellele on Riigikohus märkinud, et olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist, eelkõige juhul, kui regulatsiooni muudetakse adressaatide jaoks ebasoodsamaks (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06 p 17). Piisav vacatio legis ei pruugi välistada õiguspärase ootuse rikkumist (vt RKPJKo nr 3-4-1-27-13 p 51). (p-d 74 ja 75)

5-17-10/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.12.2017

PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatud konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 14)

Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvaks säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 15)

Riigikohus ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollida kaebuse esitaja suhtes põhjendamatult kohaldatud normi põhiseadusele vastavust. Käesolevas asjas ei ole asjakohane Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse omaalgatuslik laiendamine HKMS § 283 lõikele 2. Käesolevas asjas ei õigustaks normikontrolli laiendamist ka HKMS § 46 lõike 2 teise lause ja HKMS § 283 lõike 2 olemuslik lähedus või koostoime haldusasja lahendamisel. Tegemist on kahe erineva menetlustähtaega sätestava normiga, mida tuleb kohaldada erinevate õiguslike eelduste esinemisel ning mis sätestavad erineva pikkusega kohtusse pöördumise tähtajad. (p 52)


Protsessiõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (p 57)


Kaebetähtaja sätestamine ja sellega kaebeõiguse piiramine tagab PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgimist, andes haldusmenetluse osalistele ja haldusorganitele kindluse, et menetluse tulemusena kujunenud õigussuhteid kaebetähtaja möödumisel kohus enam ei muuda. Samuti on kaebuste ebamõistlikult hilise esitamise välistamise eesmärgiks vältida haldusorganite ja halduskohtute tarbetut koormamist, st tagada menetlusökonoomia. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne. (p 58)


Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusosalise mõistliku hoolsusnõude täitmist haldusmenetluses siiski võrdsustada järelevalve tegemisega haldusorgani tegevuse üle. See ei ole järelevalve, vaid sammud, mida mõistlikult toimiv isik peaks astuma enda õiguste kaitseks. Kaebetähtaja ennistamise taotlemisel saab esitada väiteid ka haldusorgani menetlusliku käitumise kohta. Kui kohtud ei nõustu tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel kaebaja väidetega haldusorgani tegevuse kohta menetluses ja jätavad kaebetähtaja ennistamata, siis tulebki kaebajal paratamatult leppida õigusvastase olukorra püsima jäämisega. (p 63)

Kolleegium ei näe põhjust kahelda HKMS § 46 lõike 2 teises lauses ja HKMS § 283 lõikes 2 sätestatud kaebetähtaegade põhiseaduspärasuses. (p 65)

5-18-7/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 09.12.2019

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)


Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)


Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)


Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

4-18-4523/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.03.2020

Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)


VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)


Olukorraks, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuväline menetleja, aga VTMS § 23 alusel esitatud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust lahendab maakohus, ei ole seadusandja taotluse esitamise tähtaega ette näinud. Seda tähtaega ei saa tuletada ka kriminaalmenetluse sätteid kohaldades ja seda pole lahendatud ka kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb ka kolm ja pool kuud pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist VTMS § 23 alusel esitatud taotlus lugeda tähtaegseks ning kohus ei või seda jätta läbi vaatamata. (p 14)

VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik. Sealjuures tuleks tähtaja kehtestamisel võtta arvesse, et selle algust tuleks arvestada väärteomenetluse lõpetamise määruse jõustumisest. (p 15)

Jättes menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendamatult läbi vaatamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 16)

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json