III-4/1-8/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
Kuna linnavalitsus kõrvaldas ise oma määruste vastuolu põhiseaduse §-ga 32, piirdub Riigikohus määruste põhiseadusevastasuse tunnistamisega.
Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsustamine. Omandi piiramine kohaliku omavalitsuse volikogu ja tema täitevorgani poolt eeldab aga seaduse delegatsiooni.
|
| III-4/1-7/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
Kuna linnavolikogu tunnistas ise oma otsuse vaidlustatud osas kehtetuks, piirdub Riigikohus otsuse põhiseadusevastasuse tunnistamisega.
Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsustamine. Omandi piiramine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eeldab aga seaduse delegatsiooni.
Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsustamine. Omandi piiramine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eeldab aga seaduse delegatsiooni.
Kohaliku omavalitsuse volikogu üldakt tuleb vormistada määrusena.
|
| III-4/1-9/94
|
Riigikohus |
07.12.1994 |
|
Ministri määruse regulatsioonil, millega nähti ette üksikisiku tulumaksu laekumine 48 protsendi ulatuses riigieelarvesse, ei olnud seaduslikku alust, kui tulumaksuseadus andis ministrile üksnes ülesande kehtestada seaduse rakendamise juhend.
Määrus, mis laiendab alusetult ja põhiseadusevastaselt tulumaksuseaduse toimet, ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 113 - tulumaksuseaduse toime laiendamine ei ole sama mis tulumaksu sätestamine.
|
| III-4/1-12/94
|
Riigikohus |
11.01.1995 |
|
Õigusakti vastuvõtmiseks ettenähtud korra rikkumine toob kaasa akti mitteõiguspärasuse, kuid Riigikohus saab akti hinnata vaid ulatuses, milles see on vaidlustatud. (p III)
Valitsuse õigus volitada ministrit määrust andma peab tulenevalt põhiseaduse § 94 lg-st 2 olema sätestatud seaduses. Õigusakti vastuvõtmiseks ettenähtud korra rikkumine toob kaasa akti mitteõiguspärasuse, kuid Riigikohus saab akti hinnata vaid ulatuses, milles see on vaidlustatud. (p III)
|
| III-3/1-28/95
|
Riigikohus |
20.10.1995 |
|
Hinnaseaduse § 3 ei näe ette võimalust, et Vabariigi Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult kehtestatavate hindade või hindade määramise korra rakendamisel delegeerida. Seetõttu on pädevust ületades antud majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4.
Kuna majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 on antud pädevust ületades ega ole avaldatud, siis on seadusevastane ka Konkurentsiameti otsus, mis tugineb majandusministri nimetatud määrusele.
Majandusministri nimetatud määrust ei ole avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu pole see täitmiseks kohustuslik riigiettevõttele ja riigiettevõtte tegevus ei saa olla vastuolus selle määrusega.
Hinnaseaduse § 3 ei näe ette võimalust, et Vabariigi Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult kehtestatavate hindade või hindade määramise korra rakendamisel delegeerida. Seetõttu on pädevust ületades antud majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4. Hinnaseadus ei näe ette võimalust, et Vabariigi Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult kehtestatavate hindade määramisel delegeerida Majandusministeeriumile.
Kuna majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 on antud pädevust ületades ega ole avaldatud, siis on seadusevastane ka Konkurentsiameti otsus, mis tugineb majandusministri nimetatud määrusele.
Majandusministri nimetatud määrust ei ole avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu pole see täitmiseks kohustuslik riigiettevõttele ja riigiettevõtte tegevus ei saa olla vastuolus selle määrusega.
|
| 3-4-1-3-96
|
Riigikohus |
20.12.1996 |
|
Põhiseaduse § 87 p 6 tähendab, et Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks peab olema seaduses vastavasisuline delegatsiooninorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 3) Delegatsiooninormi puudumisele vaatamata antud määrus on antud pädevust ületades ja on põhiseadusega vastuolus. Määrusi, mille täitmist tagatakse sunni või karistusega, ei saa legaliseerida tagantjärele. (p 4)
|
| 3-4-1-2-97
|
Riigikohus |
06.10.1997 |
|
Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tulenevalt kujutab põhiseaduse § 87 p 6 endast riigivõimu kohustust tagada määruste kooskõlalisus põhiseaduse ja seadustega nii määruste andmise ajal kui ka eelnevate määruste kooskõla hilisemate seadustega. (p IV)
|
| 3-4-1-3-97
|
Riigikohus |
06.10.1997 |
|
Liikumisvabadust kui demokraatlikus ühiskonnas tunnustatud väärtust kaitseb põhiseaduse § 34. Õigust vabalt liikuda võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Seaduse all tuleb mõista seadust formaalses mõttes (Riigikogu akti tähenduses), mitte ükskõik millist õigusakti. Põhimõtteliselt võivad kohalikud omavalitsused otsustada liikumisvabaduse piirangute rakendamise üle, kuid seda vaid seaduses sisalduva volituse alusel. (p I)
|
| 3-4-1-8-98
|
Riigikohus |
23.11.1998 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa kehtetuks tunnistada õigusakti, mis on juba kehtetuks tunnistatud; kolleegium piirdub sellisel juhul õigusakti põhiseadusevastasuse tuvastamisega. (p II)
Kui seadus annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada seaduse rakendamiseks määrusi, ei või selle delegatsiooninormi alusel seaduse rakendamiseks määrust anda minister. Selline ministri määrus on antud ilma seaduse volituseta ja on vastuolus põhiseaduse § 94 lg-ga 2. (p II)
|
| 3-4-1-11-98
|
Riigikohus |
22.12.1998 |
|
Kohalik omavalitsus võib sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohaliku omavalituse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku, mitte riigielu küsimusi. (p II)
Tasu võtmine mootorsõidukite vanalinna sissesõidu eest ei riku õigust vabalt liikuda. Selline tasu on erieesmärgiga kohalik maks, mis on põhiseadusevastane, kuna Põhiseaduse § 157 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada makse üksnes seaduse alusel, kohalike maksude seadus aga ei näe sissesõidu maksu ette. (p V)
|
| 3-4-1-1-99
|
Riigikohus |
17.03.1999 |
|
Nõue hoida turul müügikohas kaubadokumente ei piira õigust omandit vabalt käsutada. (p 18)
Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega võib seadusega piirata. Seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama, küll aga peab seadus määratlema raamid, mille piires täitevvõim võib seaduse sätteid täpsustada. Seaduses sisalduv delegatsiooninorm lubab valitsusel täpsustada seadusega kehtestatud keelde ja piiranguid; valitsus ei tohi aga kehtestada seaduses ettenähtust ulatuslikumaid piiranguid. (p 14)
Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p 9)
Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega võib seadusega piirata. Seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama, küll aga peab seadus määratlema raamid, mille piires täitevvõim võib seaduse sätteid täpsustada. Seaduses sisalduv delegatsiooninorm lubab valitsusel täpsustada seadusega kehtestatud keelde ja piiranuid; valitsus ei tohi aga kehtestada seaduses ettenähtust ulatuslikumaid piiranguid. (p 14)
|
| 3-3-1-14-99
|
Riigikohus |
19.04.1999 |
|
Kuna minister ei pea määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, vaid Eesti Raadiole kui tervikule, siis pole delegatsiooninormina käsitletav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste jaotused programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga.
Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg. 2 mõttes.
Kohus ei pea analüüsima alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente, kuid peab seda põhjendama.
Sätte puudumine Konkurentsiseaduses, milles oleks kirjeldatud konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, ei tähenda, et täitevvõimu otsusega võis turusuhetes osalejaid ebavõrdselt kohelda.
Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta nende erinevat rolli avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.
|
| 3-3-1-34-99
|
Riigikohus |
05.10.1999 |
|
Pakendiseadust pole võimalik pakendi märgistamise osas rakendada, kuni Pakendiseaduse §-s 10 sätestatud pakendi märgistamise korda ei ole kehtestatud.
|
| 3-3-1-40-99
|
Riigikohus |
08.11.1999 |
|
Maksumäära kehtestamata jätmisel ei ole võimalik arvutada maksumaksja poolt tasumisele kuuluvat maksusummat. Sellisel juhtumil ei saa tekkida maksuõigussuhet ja maksumaksjal ei teki vastavat kohustist.
Maamaksuseaduse § 7 tuleb tõlgendada nii, et maksumaksjal on õigus maamaksu tasuda ka 1/4 suuremate osadena, kuid maksuametil pole õigust nõuda maamaksu tasumist 1/4 suuremates osades.
Maamaksuseaduse § 5 lg. 1 kohaselt kehtestab maksumäära kohaliku omavalitsuse volikogu. Rahandusminister ei saa volikogu asemel maksumäära kehtestada ka siis , kui volikogu jätab maksumäära kehtestamata.
Maamaksuseaduse § 5 lg. 1 kohaselt kehtestab maksumäära kohaliku omavalitsuse volikogu. Rahandusminister ei saa volikogu asemel maksumäära kehtestada ka siis , kui volikogu jätab maksumäära kehtestamata.
Kui haldusmenetluses kohaldatakse isiku suhtes üksikakti, mis jäeti sellele isikule kui asjaosalisele saatmata, siis on selline toiming seadusevastane.
|
| 3-4-1-2-00
|
Riigikohus |
09.02.2000 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse kohaliku omavalituse pädevusse kuuluvaid küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte riigielu küsimusi. (p 17) Riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv kuulub riigielu valdkonda. (p 20)
|
| 3-4-1-5-00
|
Riigikohus |
12.05.2000 |
|
Valitsus annab määruse selle seaduse kehtivuse ajaks, milles on volitusnorm määruse andmiseks. (p 29) Kui seadus asendatakse teisega, peab ka valitsus andma uue määruse. Eelmise seaduse delegatsiooninormiga analoogiline delegatsiooninorm uues seaduses ei pane uue seaduse ajaks kehtima eelmise seaduse alusel antud määrust. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 30)
|
| 3-4-1-7-00
|
Riigikohus |
22.06.2000 |
|
Ametite peadirektoritel ei ole Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt õigust anda üldakte. (p 11)
|
| 3-3-1-32-00
|
Riigikohus |
17.10.2000 |
|
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Määruse andmisel ei tohi Vabariigi Valitsus ületada delegatsiooninormis sätestatud volitusi ega kehtestada määrusega seda, milleks tal delegatsiooninormiga volitust antud ei ole. Eriti oluline on delegatsiooninormist kinnipidamine siis, kui õiguste teostama asumise tingimuseks on rahalise kohustise eelnev täitmine.
Maareformi seaduse § 23 lg 6 annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada oma määrusega maa erastamise kord, kuid ei sisalda selgesõnalist volitust kehtestada osavõtutasu maksmise kohustust. Maa erastamise kord ei saa oma olemuselt sisaldada osavõtutasu maksmise nõuet. Ka ühestki teisest Maareformi seaduse sättest ei tulene maa enampakkumisega erastamisel osaleja jaoks kohustust maksta osavõtutasu. Seega on Maa enampakkumise korra (kuni 8. märtsini 2000 kehtinud redaktsioonis) p. 17 lg. 2 alapunktis 2 sätestatud 1000-kroonine osavõtutasu kehtestatud seadusliku aluseta ja on seega vastuolus Põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kuna Vabariigi Valitsus on osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamisega väljunud seadusandja poolt antud volituste piiridest on see säte osavõtutasu maksmise kohustuse osas vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
Kuna Maa enampakkumisega erastamise korra p 17 lg 2 alapunktis 2 osavõtutasu maksmise kohustuse kehtestamine on vastuolus Põhiseadusega, on seadusevastane ka korra punkt 49 osas, mille kohaselt osavõtutasu ei tagastata.
|
| 3-3-1-41-00
|
Riigikohus |
31.10.2000 |
|
Tööinspektoril ei ole võimalik kohaldada riiklikku sundi Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole. Samas pole aga välistatud TTOS § 26 lg 4 p 2 alusel ettekirjutuste tegemine muudes töösuhteid reguleerivates õigusaktides sisalduvate nõuete mittetäitmise korral, kui sellega rikutakse töökeskkonna suhtes esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid või takistatakse nõuetekohast tegevust tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja vastava tegevuse korraldamist.
Tööinspektor peab igal sunni rakendamise juhul kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb tööinspektsiooni pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks.
Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
|
| 3-4-1-10-00
|
Riigikohus |
22.12.2000 |
|
Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tuleb mõnelt Riigikohtu kolleegiumilt, on Riigikohtu üldkogu pädev põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendama. (p 9)
Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui vaidlustatud seadus oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (kohaldamisele kuuluv). Säte, mille põhiseaduslikkust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 10)
Riigikohus ei pea piirduma vaidlustatud õigusakti põhiseaduslikkuse kontrollimisel üksnes nende põhiseaduse sätetega, millele taotluse esitaja viitas. (p 19)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei tohi hinnata nende õigusaktide ja sätete põhiseaduslikkust, mille järelevalvet pole taotletud. (p 19)
Põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. (p 20)
Täitevvõimu tohib teostada, kui selleks on seaduse volitus. (p 28)
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud otsus ei oma tagasiulatuvat jõudu. (p 37)
|
Facebook
Twitter