III-4/1-4/93
|
Riigikohus |
04.11.1993 |
|
Haldusvaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitatu, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kohtuniku loa olemasolu ei muuda maksude tasumisest kõrvalehoidmise vältimise eesmärgil võõrasse valdusse sisenemise ning kommunikatsioonisaladuse rikkumist põhiseaduslikuks, kui see õiguste ja vabaduste piiramine põhineb maksuhalduri arvamusel, mitte põhiseaduse §-des 33 ja 43 nimetatud sekkumist õigustavate asjaolude faktilisel esinemisel.
Haldus-vaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitati, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kuna kohalikud omavalitsused tegutsevad põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt seaduste alusel, siis ei saa Riigikogu oma seadusandlikke volitusi kohalike omavalituste tegevuse reguleerimise alal ministrile delegeerida.
Kui lihtseaduse sätted eeldavad konstitutsioonilise seaduse muutmist, siis on selle lihtseaduse vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.
|
| III-4/1-2/94
|
Riigikohus |
12.01.1994 |
|
Põhiseadus välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste õigusaktidega.
|
| III-4/1-1/94
|
Riigikohus |
12.01.1994 |
|
Õigusi ja vabadusi võib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise konkreetsed juhud ja üksikasjaline kord tulnuks kehtestada seadusega. Seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Ebapiisav regulatsioon põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamisel ei kaitse igaüht riigivõimu omavoli eest (põhiseaduse § 13 lg 2).
|
| III-4/1-4/94
|
Riigikohus |
13.06.1994 |
|
Riigikogu esimehele ja peaministrile eelotsustuse tegemise õiguse andmine selle kohta, kas esinevad asjaolud, mis tingivad Vabariigi Presidendi seadluse andmise, laiendab põhiseadusevastaselt nende volitusi. Põhiseaduse § 109 lg 1 kohaselt seisneb Riigikogu esimehe ja peaministri roll seadluse andmise otsustamisel kaasallkirja andmises. Vabariigi Presidendil on õigus iseseisvalt otsustada seadluse algatamise üle.
|
| III-4/1-6/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
Haldusnõukogu koosseisu kuulumine on riigiametis olek - riigi haldusfunktsiooni täitmine. Riigikogu liikme poolt täidesaatva riigivõimu teostamine haldusnõukogus on vastuolus põhiseaduse § 63 lg-ga 1, samuti on seadusandliku ja täidesaatva võimu üheaegne teostamine Riigikogu liikme poolt vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ja avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused korruptsiooniks. (p 2)
Õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlus ei tohi olla laiem, kui akti vastu võtnud organile tehtud ettepanek viia see akt kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Akti vastu võtnud organile antakse võimalus ise viia vaidlustatud akt õiguskantsleri ettepaneku alusel kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse on seostatud tema ettepaneku rahuldamata või vastuseta jätmisega akti vastu võtnud organi poolt. (p 4)
Seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks. (p 1)
|
| III-4/1-10/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Õigusriigi põhimõtete kohaselt on seadusandja pädev andma tehingute kehtivuse hindamise aluseid, kuid üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks. Seadusesäte, mis tunnistab teatud tehingud kehtetuks, on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 146, mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus.
Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes.
Riigi omandi kasutamist võib kitsendada Vabariigi Valitsuse määrusega.
|
| III-4/1-12/94
|
Riigikohus |
11.01.1995 |
|
Õigusakti vastuvõtmiseks ettenähtud korra rikkumine toob kaasa akti mitteõiguspärasuse, kuid Riigikohus saab akti hinnata vaid ulatuses, milles see on vaidlustatud. (p III)
Valitsuse õigus volitada ministrit määrust andma peab tulenevalt põhiseaduse § 94 lg-st 2 olema sätestatud seaduses. Õigusakti vastuvõtmiseks ettenähtud korra rikkumine toob kaasa akti mitteõiguspärasuse, kuid Riigikohus saab akti hinnata vaid ulatuses, milles see on vaidlustatud. (p III)
|
| 3-4-1-1-97
|
Riigikohus |
11.06.1997 |
|
Põhiseaduse § 29 lg 1 käsitleb õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid ei reguleeri juba tekkinud töö- või teenistussuhteid. Põhiseaduse §-st 29 ei tulene, et distsiplinaarvastutus peaks olema kehtestatud seadusega. (p I) Tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest, avaliku teenistuse seadusest ja analoogiast haldusvastutuse kehtestamisega on distsiplinaarsüütegude, -karistuste ja -menetluse kehtestamine seadusest alamalseisvate aktidega siiski õigusvastane. Distsiplinaarmenetlusele laienevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 sätestatud põhilised menetluslikud garantiid. (p II)
|
| 3-4-1-1-98
|
Riigikohus |
05.02.1998 |
|
Eesti keele oskuse nõude kui valimistsensuse kehtestamine kandidaatidele Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on kooskõlas põhiseaduse §-dega 6, 52 lg 1 ja 51 lg 1.
Riigikogu valimise seadus ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kui põhiseaduse §-s 104 lg 2 nimetatud konstitutsioonilised seadused saavad olla ainsad seadused, mis reguleerivad Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistega seonduvat, sealhulgas valimistsensusi. Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
|
| 3-4-1-2-98
|
Riigikohus |
23.03.1998 |
|
Vastavalt põhiseaduse §-le 113 sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Põhiseaduslik nõue, et riiklikud maksud tuleb sätestada seadusega, tähendab, et ka maksumäärad tuleb sätestada seadusega. Tollitariifiseadusega tollimaksu kehtestamise ja maksumäärade sätestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. (p IV)
Põhiseaduse § 113 ei välista teatud tingimustel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana. Tulenevalt tollimaksu funktsionaalsetest erisustest oleks põhiseadusega kooskõlas tollimaksu sätestamine alam- ja ülemmäärana, kusjuures konkreetse maksumäära sätestaks sellekohase delegatsiooninormi alusel ja seadusega antud tingimustel Vabariigi Valitsus. (p V)
|
| 3-4-1-3-98
|
Riigikohus |
14.04.1998 |
|
Riigikogu on pädev reguleerima karistusest vabastamist, sealhulgas armuandmist, vaatamata sellele, et põhiseadus ei näe expressis verbis ette armuandmise korra seaduse kehtestamist. (p II)
Riigivõimu harud ja põhiseaduslikud institutsioonid on oma otseselt põhiseadusest tuleneva pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed. (p IV) Vabariigi Presidendi juures asuva karistusest vabastamise ja armuandmise küsimustega tegeleva komisjoni otsused ei saa olla presidendile siduvad. President on vaba valimaks endale ise nõuandjaid. (p V)
|
| 3-4-1-3-99
|
Riigikohus |
29.09.1999 |
|
Kohtute pädevust ja kohtualluvust reguleerivad seaduse sätted on olemuselt kohtumenetlust reguleerivad sätted. Kohtumenetluse seadusi saab muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. (p 16)
|
| 3-4-1-5-02
|
Riigikohus |
28.10.2002 |
|
Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. Riigikohtul on õigus kontrollida, kas vaidlustatud säte on asjassepuutuv, andmata sealjuures hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 15)
Enam kui kümne aasta pikkune selgusetus, kas Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või mitte, rikub ümberasujate ja nende pärijate ning vara praeguste kasutajate, kes soovivad vara erastada, õigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14) ning on vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lg 2). (p 30)
Riigikohus ei saa tunnistada kehtetuks seadusandja poolset kohustuse täitmata jätmist. (p 37)
|
| 3-4-1-8-02
|
Riigikohus |
05.11.2002 |
|
Maksuintressi määra kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks. Selline delegatsiooninorm ega selle alusel antud ministri määrus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mis põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusega. (p 13)
Maksuintress kui maksukohustuse kõrvalkohustus kujutab endast avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega. (p 11)
|
| 3-4-1-10-02
|
Riigikohus |
24.12.2002 |
|
Seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada täiendavaid piiranguid. (p 24)
Kohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa õiguskantsler esitada Riigikohtule iseseisvat taotlust tunnistada kehtetuks norme, mida kohus ei olnud põhiseadusevastaseks tunnistanud. Õiguskantsler peab esmalt tegema akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia õigustloov akt kooskõlla põhiseadusega. Küll aga saab Riigikohus kaaluda õiguskantsleri põhjendeid, kui Riigikohus leiab, et normid, mille kohta need on esitatud, on asjassepuutuvad. (p 19)
Õigus eraelu puutumatusele kaitseb ka ärilise ja erialase tegevuse kohta selliste andmete kogumise, säilitamise ja avaldamise eest, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varast ja majanduslikest huvidest. Riigi vähemusotsustusõigusega äriühingutes erahuve esindavate isikute palgaandmete avalikustamine ning neile pandud majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustus rikub nende isikute õigust eraelu puutumatusele. (p 23)
|
| 3-4-1-9-03
|
Riigikohus |
25.11.2003 |
|
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. (p 21)
Kohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas see säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 11)
Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine võib eeldada ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. (p 12)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
|
| 3-4-1-7-03
|
Riigikohus |
21.01.2004 |
|
Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
|
| 3-4-1-3-04
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
Põhiseaduse §-s 32 on mõistega "omand" hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Põhiseaduse § 32 kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule. (p 22) Omandiõiguse piiramisel on õiguspärane seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus. (p 27) Tehnorajatise talumiskohustus kehtestati avalikes huvides ning see on sobiv ja vajalik abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. (p 32) Üldine talumiskohustus on põhiseaduspärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele. (p 36)
AÕSRakS § 15-2 lg 1, mis ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt, piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist. (p 38) Mõõdukas ei ole ka AÕSRakS § 15-4 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Selline piirang ei vasta Põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud. (p 41)
|
| 3-4-1-20-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Õiguskindluse printsiip tuleneb Põhiseaduse §-st 10. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 12)
Õiguskindluse põhimõtte järgi peab seadusandja uue õigusliku olukorra loomisel tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega. (p 26) Antud juhul jätab Põhiseadusest tulenev seaduse üldine üheksapäevane jõustumistähtaeg, millele lisaks tuleb arvestada Võlaõigusseaduses sätestatud piirangutega üüri tõstmisel, tagastatud elamute üürnikele piisavalt aega oma tegevuse ümberkorraldamiseks. (p 39)
Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 13) Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. (p 14) Õiguspärase ootuse põhimõte välistab vaid seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Seadus ei ole kunagi andnud tagastatud elamute üürnikele subjektiivset õigust üüri piirmäärade kehtimajäämisele. (p 23)
Vabariigi Presidendil on sarnaselt õiguskantslerile (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03 - RT III 2004, 5, 45) õigus vaidlustada seadusandja tegevusetus. Vabariigi Presidendi vastav õigus ei ole aga piiramatu. Vabariigi President saab hinnata vaid selle seaduse põhiseaduspärasust, mis on talle välja kuulutamiseks esitatud. Vabariigi Presidendil ei ole pädevust vaidlustada norme, mis on mõnes teises seaduses juba vastu võetud. (pp 43-46)
|
| 3-4-1-3-05
|
Riigikohus |
02.05.2005 |
|
Riigikogule põhiseadusega omistatud ülesandeid ja pädevust ei ole võimalik jõustada tema liikmetest sõltumatult. Sellest tulenevalt on iga Riigikogu liige õigustatud osalema kõigis Riigikogu tegevustes. RKKS normid, mis seavad mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kuulumisest, kujutavad endast Riigikogu liikmete ebavõrdset kohtlemist neile kuuluva mandaadi teostamisel. (p 16) Riigikogu liikmeid, kes ei kuulu fraktsiooni, koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende Riigikogu liikmetega, kelle võimalused oma vaba mandaadi teostamiseks on tulenevalt fraktsiooni kuulumisest laiemad. Ebavõrdset kohtlemist õigustavad aga valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 41)
Kui jaatada põhiseaduslikku nõuet tagada vaba mandaadi teostamine võrdselt nii fraktsiooni kuuluvatele kui sinna mittekuuluvatele Riigikogu liikmetele, ei ole seadusandjal piisavalt meetmeid proportsionaalse valimissüsteemi ning erakonnademokraatia kindlustamiseks. Seadusandja on õigustatud kujundama reegleid, mis fraktsioonide moodustamist Riigikogu valimiste vahelisel ajal ja seeläbi valijate tahte moonutamist mingilgi moel takistavad. (p 41)
Demokraatia printsiibis sisalduva erakonnademokraatia printsiibi kohaselt on erakond demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia. (p 31) Erakonnademokraatia tagamise eesmärk koos proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 37)
Põhiseaduse § 60 lõikest 1 tuleneva proportsionaalse valimissüsteemi üldiseks eesmärgiks on kajastada parlamendi koosseisus valijaskonna poliitilisi tõekspidamisi ning kujundada nendel tõekspidamistele võimalikult vastav esinduskogu. ( p 40) Proportsionaalsuse põhimõttele vastavad nimekirjavalimised, mille puhul annavad valijad toetuse lõppkokkuvõttes mingi erakonna maailmavaatele ja erakonnale. Mis tahes valimistevahelisel ajal toimuv muudatus fraktsioonide koosseisus moonutab valijate tahet ning seega ka proportsionaalsuse põhimõtet. (p 30) Proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärk koosmõjus erakonnademokraatia tagamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 42)
Põhiseaduse §-st 62 tuleneva vaba mandaadi põhimõtte järgi ei saa Riigikogu liiget tagasi kutsuda ei rahvas, kes teda on valinud, ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta on parlamenti valitud, kuna Riigikogu liige ei esinda Riigikogus mitte üksnes oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et parlamendi liikmel on õigus teha valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt, sh vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud. Vaba mandaadi põhimõtte kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud valimiste eelsel ajal antud lubadustega. (p 15)
RKKS sätted, mis näevad fraktsiooni liikmete miinimumarvu ning sama erakonna nimekirjast parlamenti valimise nõude ning lubavad uue fraktsiooni registreerimist üksnes viie päeva jooksul pärast Riigikogu esimest istungit, kujutavad endast vaba mandaadi põhimõtte piirangut koosmõjus Riigikogu liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega vaba mandaadi teostamisel, kuna seavad vaba mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kulumisest. Samas on tegemist vaba mandaadi põhimõtte põhiseaduspärasuse piiramisega, kuna seda õigustavad valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 19)
Parlamendi enesekorraldusõiguse põhimõtte kohaselt on seadusandjal tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suur otsustusvabadus. Enese- ehk isekorraldusõiguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 65 punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega. Isekorraldusõigus tähendab, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed ning neil on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-3-98, RT I 1998, 36/37, 558, IV). (p 42)
Riigikogu fraktsioon on Riigikogu liikmete poliitiline ühendus, mis formeerub mingist maailmavaatest kantud programmi ümber, aidates sel viisil Riigikogu liikmete maailmavaatelisi seisukohti koondada. Sellise koondamisfunktsiooni kandjana teenivad fraktsioonid ja nende moodustamisele piirangute seadmine parlamendi töö hõlbustamise eesmärki. (p 25) Ehkki seadusandjal on lähtuvalt parlamendi enesekorraldusõigusest õigus teha valik erinevate fraktsioonikontseptsioonide vahel, ei saa ta fraktsiooni mõistet kujundada selliselt, et õigus ühineda fraktsioonidesse muutuks fiktiivseks või et seatud piirangutega kitsendataks ebaproportsionaalselt Riigikogu liikmete põhiseaduslikke õigusi või põhiseaduslikke printsiipe. (p 22)
|
Facebook
Twitter