3-3-1-57-06
|
Riigikohus |
23.10.2006 |
|
Tollideklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Kui toll ei jõua kõiki kahtlusi enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võib ta nõuda Tolliseaduse § 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks rahuldavat tagatist. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda aga seda, et järelkontroll ja selle tulemusena maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud.
Hoolimata tollideklaratsiooni aktsepteerimisest on põhimõtteliselt võimalik järelkontroll. Järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane. Tollil oli õigus maksusummat korrigeerida üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud ( vt Riigikohtu 15.03.2004 otsuseid nr nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kehtiv ÜTS art 78 annab tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel järelkande tegemiseks. Seejuures on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida. Seega enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud soodsamalt.
Enne Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust ei saa automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata tõlgendada Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine muutus õiguslikult siduvaks pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga.
|
| 3-3-1-49-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.
Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-3-1-68-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.
|
| 3-3-1-88-07
|
Riigikohus |
07.05.2008 |
|
Liikmesriikide suhtes on Euroopa Komisjon sätestanud metoodika määruse nr 60/2004/EÜ art-s 8 ja konkreetsemalt määruses nr 832/2005/EÜ ning otsuses nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri K(2007) 1979 all), millega määras kindlaks nii suhkru kui ka vastavalt teiste põllumajandustoodete üleliigsed kogused. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks (vt ka Riigikohtu 05.10.2006. a otsust asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Kohus on 11. oktoobri 2001. a määruses asjas C-30/00: Wiliam Hinton on märgitud, et ka üleliigse laovaru tasu määramine peab olema proportsionaalne ja vastama õiguse üldpõhimõtetele.
Vt lahendi nr 3-3-1-85-07 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-49-15
|
Riigikohus |
09.11.2015 |
|
HKMS § 158 lg-st 4 tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. (p 11)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg-d 1 ja 2 ning Euroopa Liidu Nõukogu 20. septembri 1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. (p 13)
Raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vanglakaristust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine ei piira EIÕK 1. protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud, ning edendab õigusriiki (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK 6. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p d 74–75, EIK otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei riku ebaproportsionaalselt isiku õigusi. Piirang kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused. Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei anna selline olukord isikule õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele. (p 15)
PS § 58 lubab seadusega piirata kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest, kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). (p 18)
|
| 5-19-29/38
|
Riigikohtu üldkogu |
15.03.2022 |
|
Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)
Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)
Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)
PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)
Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)
Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)
Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)
Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)
Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)
|
| 2-21-3552/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.03.2023 |
|
Põhimaksekonto või põhimakseteenuse leping ei kujuta endast iseseisvat lepinguliiki, vaid selle all tuleb mõista tarbija ja krediidiasutuse vahelist lepingusuhet, mille puhul krediidiasutus (makseteenuse pakkuja) osutab tarbijale VÕS § 709 lg-s 151 loetletud makseteenuseid (põhimakseteenused). Kui kliendile osutatakse lisaks eelnimetatud põhimakseteenustele veel mingeid makseteenuseid, saab põhimakseteenuse suhtena käsitada siiski vaid seda osa teenustest, mis vastab VÕS § 709 lg-s 151 loetletule. Ka juhul, kui kliendile osutatakse üksnes osa põhimakseteenustest, tuleb asjaomast lepingusuhet tarbija huvidest lähtudes käsitada põhimakseteenuse osutamise lepinguna VÕS § 709 lg 151 mõttes. Kuna kumbki pooltest ei ole esitanud väiteid, nagu ei oleks pooltevahelise lepingusuhte alusel osutatud kliendile (hagejale) VÕS § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid, kohalduvad praegusel juhul põhimakseteenuse lepingut reguleerivad sätted.
Tarbijast kliendile osutatavate makseteenuste lugemine põhimakseteenusteks VÕS § 709 lg 151 mõttes ei sõltu sellest, missuguseid tehinguid klient oma maksekonto vahendusel teeb, s.o kas need on seostatavad iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Seadusest tulenevalt on krediidiasutused kohustatud tarbijale teatud liiki teenuseid pakkuma. Kui tarbijast klient kasutab enda (põhi)maksekontot viisil, mis viitab ärilistele ehk majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidele, mis väljuvad tarbijate kaitseks kehtestatud eesmärkide piirest, võib klient olla sellega rikkunud temale põhimakseteenuste osutamise aluseks olevat lepingut. See asjaolu ei annaks siiski alust kvalifitseerida tarbijale osutatavate põhimakseteenuste lepingut iga konkreetse tehingu sisust lähtuvalt ümber kord põhimakseteenuse, kord ettevõtjale mõeldud makseteenuste lepinguks. (p 14)
Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on VÕS § 7101 lg 2 erisäte VÕS § 7101 lg 1 suhtes. See ei tähenda, et tarbijate suhtes VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatu ei kohalduks. Tarbijast kliendil on VÕS § 7101 lg 1 kohaselt õigus nõuda makseteenuse pakkujalt makseteenuse lepingu sõlmimist, kui tarbija ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. VÕS § 7101 lg 1 järgi ei pea makseteenuse pakkujaks olema krediidiasutus (vastupidi VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatule, mis on erisäte ka krediidiasutustest makseteenuse pakkujate suhtes) ning makseteenuse pakkuja pakutavad teenused ei pea olema põhimakseteenused. (p 18)
VÕS § 720 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele. Kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. (p-d 21 ja 21.4)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas direktiiviga kitsendavalt, seda muuhulgas juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (vt EKo nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA). (p 21)
Kohtul puudub seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kui lepingu üles öelnud menetlusosaline on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele. Kuna TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu pooled, siis ei saa kohus tuletada menetlusosalise esitatud korralise ülesütlemise avaldusest lepingupoole tahet öelda leping üles hoopis erakorraliselt (vt ka RKTKo nr 2-21-1824/23, p 11). (p 25)
|
| 1-24-7248/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.10.2025 |
|
KrMS § 12613 lg 1 seab juhuslikult jälitustoimingu mõjuulatusse sattunud kolmanda isiku teavitamiseks kolm tingimust: a) jälitustoiminguga riivati tema perekonna- või eraelu puutumatust; b) riive on oluline; c) isik on menetluses tuvastatud. Vähemalt ühe nimetatud tingimuse puudumise korral isikut jälitustoimingust teavitama ei pea. (p 21)
Advokaadi ja kliendi vaheliste konfidentsiaalsete telefonikõnede pealtkuulamine riivab vestluses osaleva advokaadi õigusi oluliselt, sõltumata sellest, kas kõne sisu puudutab otseselt õigusteenuse osutamise esemeks olevat õigusküsimust või üksnes õigusteenust puudutavaid korralduslikke teemasid. (p 34)
Advokaati peab jälitustoimingust teavitama, kui jälitustoiminguga saadud suhtluse konfidentsiaalne iseloom on keskmise mõistliku isiku jaoks äratuntav. Ex ante peab olema selgelt arusaadav see, et klient pöördub õigusteenuse saamiseks kutselise õigusteenuse osutaja poole, arutab temaga teenuse tasustamist või saab temalt õigusalast nõu. Teavitamiskohustus tekib, kui puudub alus ja vajadus kasutada talletatud teavet tõendina (vrd KrMS § 1267 lg 2). Kutsesaladust sisaldava suhtluse tuvastamise korral tuleb ühtlasi vältida puudutatud isiku õiguste riive süvenemist: teave tuleb tähistada ja muust teabest eraldada ning välistada võimalus, et sellega saavad lisaks teabega juba kokku puutunud menetleja ametnikule tutvuda ka teised sama asja menetlusega tegelevad isikud. (p 36)
KrMS § 12613 lg 1 sõnastusest ei tulene, et jälitusasutus peab tegema lisatoiminguid ainuüksi selleks, et jälitustoimingust oluliselt riivatud isikut teavitamise eesmärgil kindlaks teha. Teisalt ei nähtu viidatud normist ka keeldu selline isik tuvastada, kui see on vajalik mõne menetlusseadusest tuleneva põhimõtte järgimiseks. Jälitusasutusel on kohustus teavitada advokaati tema õiguste olulisest riivest juhul, kui ta on kõne konfidentsiaalse iseloomu sedastamise ajaks advokaadi tuvastanud või kui tema käsutuses olevate andmete põhjal saab advokaadi hõlpsasti identifitseerida. Mõistlikuks ja mitte ülemäära koormavaks pingutuseks saab lugeda seda, kui jälitusasutus võrdleb kõnes osalenud õigusteenuse osutaja telefoninumbrit Eesti Advokatuuri veebilehel avaldatud telefoninumbritega. Kutsetegevuses kasutatava telefoninumbri avaldamisega Eesti Advokatuuri veebilehel saab advokaat aidata kaasa enda tuvastamise lihtsustamisele. Sama tulemuseni viib enda tutvustamine kõne algatamisel või vastuvõtmisel. Kui advokaat enda kasutuses olevat telefoninumbrit ei avalda või ennast kõne vältel ei tutvusta, ei saa telefoninumbri kasutaja tuvastamata jätmist üldjuhul jälitusasutusele ette heita. (p 37)
Kui advokaadi isik selgub tema kliendile jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise käigus, tekib jälitusasutusel KrMS § 12613 lg-st 1 tulenev teavitamise kohustus. (p 38)
KrMS § 12613 lg 1 tähenduses tuleb perekonna- või eraelu riive sisustamisel arvestada nii põhiseadust kui ka konventsiooni. Konventsiooni kohaldamispraktika järgi hõlmab eraelu mõiste ka inimese kutse- või ärialast tegevust (tööelu) ning seega võib eraelu puutumatust riivata ka isiku töökõnede salajane pealtkuulamine. Seisukoht, et õigusteenuse osutamist puudutavate telefonikõnede pealtkuulamisega riivatakse advokaadi eraelu puutumatust, lähtub konventsiooni artikli 8 kohaldamise praktikast ning võtab arvesse ka direktiivi 2013/48/EL artikli 4 eesmärke. Eraelu puutumatuse riivet ei välista see, et samal ajal võib jälitustoiming riivata ka muid advokaadi põhiõigusi (nt kutsevabadust või õigust sõnumisaladuse kaitsele). Perekonna- ja eraelu kaitsmisväärsus ei olene vähemalt üldjuhul sellest, kas riivatud on advokaadi või mitteadvokaadist kutselise õigusteenuse osutaja või kaitsja või muu sisuga õigusteenuse osutaja õigusi. (p-d 23, 24 ja 30)
Advokatuuriseaduses sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse eesmärk pole pelgalt kliendi kaitsmine, vaid see toetab laiemas mõttes ka kohtusüsteemi toimimist. Kutselistel õigusteenuse osutajatel on kohtusüsteemis eriline roll, mis on õigusemõistmise õiglase ja tõhusa toimimise seisukohalt keskse tähtsusega. Advokaadid ei saaks oma kliente kaitsta, kui ei suuda tagada seda, et nende teabevahetus jääb konfidentsiaalseks. Samasugust arusaama peegeldavad ka direktiivi 2013/48/EL preambuli punkt 33 ja artikkel 4. (p-d 27–29)
Konventsiooni kohaldamise praktikat järgivalt peaks kriminaalmenetluse seadustik ning selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord olema konfidentsiaalse teabe kaitsmise osas üksikasjalikum. See ei tähenda, et riigisiseses õiguses on vaadeldavad küsimused täiesti reguleerimata ning et kriminaalmenetluse seadustik ja selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord on asjassepuutuvas osas vastuolus konventsiooni kohaldamise praktika ning EL-i õigusega. (p 40)
Konfidentsiaalse kõnesalvestise hävitamiseks annab piisavalt selge aluse jälitustoimiku säilitamise ja pidamise korra § 7 lg 3, mille järgi saab selle hävitada pärast jälitustoimiku sulgemist. Konfidentsiaalse teabe hävitamise vajaduse mõttes tuleb jälitustoimiku sulgemist tõlgendada kitsamalt, s.o seotuna jälitusteabe kogumise aluste äralangemisega. (p-d 43 ja 44)
Konfidentsiaalset kõnesalvestist peab säilitama vähemalt ajani, kuni jälitustoimingust puudutatud isikule on antud võimalus sellega tutvuda ning ta on saanud võimaluse otsustada, kas see teave tuleks säilitada või hävitada. Konfidentsiaalse teabetalletuse säilitamist selle ajani ei saa vaadelda isiku õigusi rikkuva viivitusena. (p 45)
Kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest on õigus osa võtta jälitustoimingust puudutatud advokaadil või mõnel juhul tema asemel riigisaladuse juurdepääsuloaga Eesti Advokatuuri esindajal. (p 47)
Mitteadvokaadist kaitsja suhtluse pealtkuulamisel saadud teabe kasutamisele ning jälitustoimingust teavitamisele laienevad samasugused reeglid, mis kehtivad advokaatide puhul. (p 31)
Kui konfidentsiaalsed kõnesalvestised kuuluvad KrMS § 12612 lg 1 teise lause kohaselt n-ö ülejäänud jälitustoimingu materjali hulka, ei saa nende säilitamist õigustada hüpoteetilise tõendamisvajadusega. Erandina võiks selle teabe tõendina kasutatavus tulla kõne alla siis, kui jälitustoimingule allutatud isik annaks nõusoleku teda puudutava kliendisaladuse avaldamiseks. Muul juhul on aga niisuguse teabe tõendina kasutamine KrMS § 1267 lg 2 kohaselt enamasti keelatud ning selle korrakohasest hävitamisest tingitud tõendamislünki ei saa ette heita uurimisasutusele ja/või prokuratuurile. (p 41)
Kriminaalmenetluse seadustiku alusel on tagatud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise üle tehtav kohtulik järelevalve. KrMS § 12616 lg-s 2 sätestatud edasikaebekorda järgivalt saab vaidlustada menetleja tegevust, mis on seotud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise, käitlemise, kasutamise ja hävitamisega. (p 46)
|
Facebook
X.com