3-3-1-33-06
|
Riigikohus |
05.10.2006 |
|
Kui see on asjalahendamiseks oluline, tuleb selgitada, kas Eestis loodud süsteempõllumajandustoodete üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks vastab Euroopa Liidu õigusele ja aitab selle eesmärke võimalikult õiglaselt ja õiguspäraselt, tõhusalt ja proportsionaalselt ellu viia. Selleks tuleb analüüsida vastavate Euroopa Komisjoni määruste olemust ja tähendust Eesti õigusele. Samuti Eestis vastava regulatsiooni kehtestamise vajadust ja vastuvõtmise ajastust ning selle vastavust Euroopa Liidu õigusele.
Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 ei tulene otseselt Euroopa Liidu õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida nõuab Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk. Kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu Euroopa Liidu ühisturule tervikuna. Kuna EL õigus on vastuolu korral siseriikliku õigusega ülimuslik (vt Euroopa Kohtu 15.06.1964 otsust kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL, EKL 1964, lk 1141), siis tuleb vastuolu tõttu EL-i õigusega ÜLTS § 6 lg 1 jätta kohaldamata. Üleliigse laovaru tasu seaduse regulatsiooni on võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt.
Üleliigse laovaru tasu seadus, millega kehtestati Eesti õiguses EL-iga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu hilinemisega ja see jõustus liiga kiiresti. Üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna ning ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleb võtta vastu aegsasti enne jõustumist, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks (Euroopa Kohtu 15.02.1996 otsuse kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkti 20 ja Riigikohtu 02.12.2004 otsust nr 3-4-1-20-04).
Oluliste muudatuste ettenähtavus seisukohast tuleb ka analüüsida, kas kehtestatud õigusakt jäi Euroopa Liidu õigusega sätestatud piiresse või kehtestas norme, mis Euroopa Liidu õigusest ei tulenenud või polnud sellega kooskõlas. Viimasel juhul ei olnud võimalik vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevaleerimine erahuvide üle.
Kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel ei saa pidada ainumääravaks seda, et nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel ajakirjanduse kaudu pressiteadete ja artiklitega ning ka seaduseelnõu tutvustamisega.
Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võib olla vajalik võtta vastu siseriiklikke õigusakte, kuid liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Määruse nr 1972/2003/EÜ rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti, sest määrus kohaldub otse vaid riikidele, mitte nende ettevõtjatele.
|
| 3-1-1-125-06
|
Riigikohus |
07.03.2007 |
|
Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06 ja nr 3-1-1-50-06).
Tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-86-06).
Just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel.
Euroopa Liidu Lepingu (ELL) art 34 II b sätestab, et nõukogul on õigus võtta vastu raamotsuseid liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas.
Raamotsuse (direktiivi) toime ei tohi viia siseriikliku karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse siseriiklikust seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse. Kui raamotsuse valguses tuleb tõlgendada menetlusõigust, siis on tõlgendamise piiriks seaduse sõnastus ning selle ühildatavus seadusandja tahtega, samuti tuleb silmas pidada süüdistatava põhi- ja inimõigusi Konventsiooni artikkel 6 tähenduses.
Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei saa olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. See põhimõte nõuab siiski, et liikmesriigi kohus võimaluse korral kaaluks siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral võib seda kohaldada nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgiga vastupidist tulemust. Raamotsust tuleb seega tõlgendada järgides põhiõigusi, mille hulgast tuleb eelkõige esile tõsta õigust õiglasele menetlusele, nagu see on sätestatud Konventsiooni artiklis 6 ja nagu Euroopa Inimõiguste Kohus seda on tõlgendanud. Kohtu ülesanne on siseriikliku õiguse tõlgendamisel veenduda, kas raamotsuses märgitud meetmete kohaldamine tervikuna ei muuda isiku vastu suunatud kriminaalmenetlust ebaõiglaseks Konventsiooni artikkel 6 mõttes, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, ületab kaitseõiguste kitsendamine Konventsiooni artiklis 6 lubatava piiri (vt RKKKo nr 3-1-1-86-06).
|
| 3-3-1-33-07
|
Riigikohus |
20.09.2007 |
|
Telekommunikatsiooniseadus kaotas kehtivuse alates 1. jaanuarist 2005. aastal seoses elektroonilise side seaduse jõustumisega. Ei nimetatud seadus ega selle rakendussätted tee selgesõnalist viidet TKS § 51 edasise kehtivuse osas. Nimetatud sätte kohaldatavus ei tulene otseselt ka ESS §-st 192. Koormav haldusakt, sh ettekirjutus peab aga rajanema kehtivale õiguslikule alusele. Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas.
Madala hinna, sealhulgas TKS § 54 lg 4 p 1 tähenduses allahindluse rakendamine pole iseendast välistatud nii telekommunikatsiooniseaduse kui ka seda asendava kehtiva elektroonilise side seaduse kontekstis. Ettevõtjat saab kohustada hoiduma konkurentide turule sisenemise takistamisest või konkurentsi piiramisest ülemäära madalate hindadega. TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan ning konkurentsi kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Samas peab järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan, s.o Sideamet. Samas peab käskkirja ja ettekirjutuse andmise eelduseks olev järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel ning põhjendatud ja proportsionaalsete mõjutusvahendite valikul on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
Olulise turujõuga ettevõtja kohustused, millele osundab ESS § 192, võivad tuleneda nii õigustloovast aktist kui ka selle alusel antud haldusaktist. Euroopa Liidu regulatsioonide kontekstis kehtestatakse konkreetsete olulise või märkimisväärse turujõuga ettevõtete kohustused kehtiva õiguse alusel reeglina haldusaktidega, mis tagab selliste kohustuste seadmise põhjendatuse ja proportsionaalsuse. Piirangute ja kohustuste individuaalse seadmise nõue sisaldub ka elektroonilise side seaduse §-s 54.
Olulise turujõuga ettevõtjate suhtes kohaldatavad Euroopa Liidu õigusaktid ei ole otsekohaldatavad, vaid kehtestavad nõudeid ja ülesandeid vastava valdkonna reguleerimiseks liikmesriikidele. Nõue, et telekommunikatsiooni (elektroonilise side) sektori ettevõtjad ei takistaks teiste ettevõtjate turuletulekut ega piiraks konkurentsi ülimadalate hindadega, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi 2002/22/EÜ art 17 lg 2 kohaselt võivad märkimisväärset turujõudu omavale ettevõtjale seatavad kohustused hõlmata muuhulgas sellist nõuet. Elektroonilise side valdkonnas on üldiseks õiguslikuks nõudeks vastavate teenuste hindade läbipaistvus ja orienteeritus kuludele (kulupõhisus). Teenuse hinna kuludele orienteerituse põhimõte on läbivalt sätestatud Euroopa Liidu vastavates õigusaktides.
|
| 3-3-1-79-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani enesekontroll (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03).
Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609).
EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määruse nr 817/2004 art-ga 73 on liikmesriikidele nähtud ette volitus kehtestada sanktsioonisüsteem, kui taotleja on rikkunud määrusest nr 817/2004 tulenevaid nõudeid, sh ka üldist keskkonnanõuet. Põllumajandusministri 20.04.2004. a määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 oli kehtestatud üks sanktsioonidest üldise keskkonnanõude ja keskkonnasõbraliku tootmise nõuete rikkumise eest. Nimetatud sätete sõnastusest tulenevalt on tegemist haldusorganit kohustava sättega, mis ei anna kaalutlusõigust otsustamaks teisiti, kui on ette nähtud õigusnormis. Nimetatud regulatsioon laieneb ka juhtumile, kus on tegemist põllu osalise niitmata või karjatamata jätmisega.
Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (vt Euroopa Kohtu 25.11.1986 otsus liidetud asjas 201/85 ja 202/85: Klensch jt, p 10. EKL 1986, lk 03477; 20.06.2002 otsus asjas C-313/99 Gerard Mulligan jt vs. Iirimaa, p 35. EKL 2002, lk I-05719; 25.03.2004 otsus liidetud asjas C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepi? arl, p 57. EKL 2004, lk I-02869). Menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt Euroopa Kohtu 14.12.1995 otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: Van Schijndel ja van Veen, punkt 17. EKL 1995, lk I-4705; 07.092006 otsus asjas C-53/04: Marrosu ja Sardino, punkt 52. EKL 2006, lk I-7213; 28.06.2008 otsus asjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- ja Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas. EKL 2007, lk I-05609). Eespool nimetatud määruse nr 51 § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 3 sätestatud sanktsioonimeede põllu osalise niitmata jätmise puhul ulatub kaugemale sellest piirist, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Sanktsioon on rikkumise raskuse suhtes ebaproportsionaalne ega vasta tõhususe põhimõttele, mistõttu see on ebamõistlikuks takistuseks ühenduse toetuse saamisel.
Määrus on EÜ asutamislepingu artikli 249 lg 2 kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsuse asjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia. EKL 1973, lk 101; 02.02.1977 otsuse asjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen. EKL 1977, lk 137). Reeglina paneb määrus isikutele vahetult avalik-õiguslikke kohustusi ja ühtlasi annab neile õigusi riigi suhtes, kuid vahetu kohaldatavus ei tähenda veel seda, et määruse kõigil sätetel oleks vahetu õigusmõju. Määruse normidel on vahetu õigusmõju, kui nad on sõnastatud selgelt ja ei jäta liikmesriikidele kaalutlusvõimalust (vt Euroopa Kohtu 11.01.2001 otsuse asjas C-403/98: Anzienda Agricola Monte Arcosu. EKL 2001, lk I-103.). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses ametiasutustes (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsuse asjas C-253/00: Mu?oz ja Superior Fruiticola. EKL 2002, lk I-7289). Teatud juhtudel võib olla vajalik EL määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest sanktsioonide kindlaksmääramiseks (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06). EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele ( vt Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06).
Euroopa Komisjoni määrus nr 817/2004 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav, kuid artikkel 73 ei oma vahetut õigusmõju. Nimetatud sättest ei tulene isikule subjektiivseid õigusi ja kohustusi ning sanktsioon tuleb kehtestada siseriikliku õigusega. Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem peab vastama nii tõhususe kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele.
|
| 3-3-1-57-09
|
Riigikohus |
15.10.2009 |
|
Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Kui aga menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.
LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.
Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud.
Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.
|
| 3-3-1-90-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsuse asjas nr 3-3-1-63-10 p-i 31). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes.
Direktiiv ei ole üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 05.10. 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103).
Käesolevas asjas ei ole komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika).
|
| 3-3-1-9-16
|
Riigikohus |
29.09.2016 |
|
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
|
| 5-19-29/38
|
Riigikohtu üldkogu |
15.03.2022 |
|
Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)
Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)
Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)
PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)
Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)
Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)
Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)
Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)
Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)
Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)
Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)
EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)
Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)
Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)
|
Facebook
Twitter