https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1337| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-23-4/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21.02.2023

Riigikogu valimistel hääletamise korraldamiseks jaoskonnakomisjonide moodustamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ainupädevuses. Volikogu otsust saab vaidlustada halduskohtus, mitte RKVS 12. peatükis sätestatud menetluses, esitades kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Valla- või linnasekretäri ettepanek volikogule on osa volikogu otsuse ettevalmistamise menetlusest ning ka seda ei saa vaidlustada RKVS 12. peatükis sätestatud korras. (p-d 19 ja 20)

Kuigi RKVS-s 12. peatükis ja PSJKS 6. peatükis sätestatud menetlus on lühemate tähtaegadega, pakkudes seeläbi huvitatud isiku väidetava õiguste rikkumise vastu kiiremat kaitset, on kaebuse lahendamisel halduskohtus võimalik kaebaja õiguste efektiivseks kaitseks rakendada esialgse õiguskaitse meetmeid. (p 21)


RKVS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses saab esitada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega kaebuse kohta seisukoht võetakse, on võimalik esitada aga kaebus Riigikohtule (RKVS § 69, § 721). Vastavalt on sätestatud kaebemenetlus ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 6. peatükis, mille § 37 lõike 1 kohaselt saab Riigikohtult taotleda valimiste korraldaja toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja valimiskomisjoni otsuse tühistamist. (p 17)


3-23-1995/7 PDF Riigikohtu erikogu 19.10.2023

SKHS § 7 lg-s 3 sisalduv viide RVastS-le hõlmab materiaalõiguslikku erinormi, kuid see ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord ei kohalduks (RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). (p 4)


Kui isik vaidlustas osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda mitte talle väidetavalt kahju tekitanud osas, ega esitanud ringkonnakohtule SKHS § 21 lg-tes 1 ja 3 sätestatud korras taotlust hüvitada tekitatud kahju, võib taotluse esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt prokuratuurile. Tulenevalt SKHS § 21 lg‑st 4 peab taotleja sellisel juhul põhjendama, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtule, ning arvestades SKHS § 21 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaega, esitama vajadusel tähtaja ennistamise taotluse SKHS § 13 lg 2 järgi. (p-d 5 ja 6)

3-23-1915/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)


Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.

Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)

Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)

3-23-1543/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Kui kohtu tegevuse tõttu on tekkinud segadus kas kaebaja on riigilõivust vabastatud või mitte, siis tuleb riigilõivu tähtaegselt tasumata jätmisel kohtul kaaluda kaebajale riigilõivu tasumiseks uue tähtaja määramist. (p 13)

3-23-1188/11 PDF Riigikohtu erikogu 10.08.2023

Analoogiliselt KrMS § 4241 lg-ga 1 nõuab vangla esildist süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise tema haiguse tõttu, mis on reguleeritud KrMS § 425 lg-s 1. Nimetatud sätte kohta on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus vangla keeldub tegemast täitmiskohtunikule esildist kinnipeetava vabastamiseks, on kohustamisnõude lahendamine KrMS § 431 lg 1 alusel täitmiskohtuniku ehk maakohtu pädevuses (RKEKm 3-3-4-1-16). Need seisukohad on asjakohased ka KrMS § 4241 lg 1 puhul. (p-d 6-7)

3-23-428/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.07.2023

HKMS § 268 lg 1 näeb ette, et hankija tegevuse peale võib esitada kaebuse oma õiguste kaitseks pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtja. Kaebaja ei ole vaidlusaluses hankemenetluses pakkumust esitanud ega ka avaldanud soovi osaleda selles või mõnes tulevases korraldatud jäätmeveo teenuste riigihankes. Seepärast jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et kaebajat ei saa pidada riigihankes osalemisest huvitatud ettevõtjaks HKMS § 268 lg 1 tähenduses. (p 13)


Kolleegiumi hinnangul võib isikul olla hankeasjas kaebeõigus ka juhul, kui ta ei kuulu HKMS § 268 lg-s 1 nimetatud isikute hulka. Sel juhul tuleb hinnata kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 alusel. (p 15)


JäätS § 31 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada pakendijäätmete liigiti kogumise tekkekohalt kokkuleppel PakS § 101 lg-s 1 nimetatud taaskasutusorganisatsiooniga, kellele tagatakse sellisel juhul osalemine pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt tema turuosaga. See säte ei kohusta KOV üksust korraldama pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt kokkuleppel taaskasutusorganisatsioonidega. (p-d 19 ja 20)

JäätS § 31 lg 5 annab KOV üksusele võimaluse kaasata pakendijäätmete kogumise korraldamise kohustuse täitmisele taaskasutusorganisatsioonid. Selle sätte eesmärk on tagada, et võimalikult palju pakendijäätmeid võetaks taaskasutusse. Kuna taaskasutusorganisatsioonile seadusega pandud ülesannete täitmine sõltub tema juurdepääsust pakendijäätmetele, tuleb JäätS § 31 lg-t 5 nii, et see säte annab taaskasutusorganisatsioonile subjektiivse õiguse nõuda, et KOV üksus, kes on otsustanud korraldada pakendijäätmete liigiti kogumist tekkekohalt, looks talle võimaluse osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel proportsionaalselt taaskasutusorganisatsiooni turuosaga. Selleks peab KOV üksus tegema taaskasutusorganisatsioonile koostööks tõsiseltvõetava ettepaneku ning asuma taaskasutusorganisatsiooni huvi korral kokkuleppe saavutamiseks läbirääkimistesse. Kuna seaduses ei ole KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe üksikasju täpsustatud, on KOV üksusel ettepaneku sisu üle otsustamisel ulatuslik otsustusruum. Ettepanek võib hõlmata muu hulgas pakendijäätmete üleandmise kohta, pakendijäätmete taaskasutusorganisatsioonide vahel jagamise aluseid jms. JäätS § 31 lg 5 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui KOV üksus jätab taaskasutusorganisatsiooni pakendijäätmete taaskasutamise korraldamiselt meelevaldselt kõrvale. (p-d 24 ja 25)

JäätS § 31 lg 5 ei takista KOV üksusel määrata jäätmehoolduseeskirjas pakendijäätmete kogumisviisi kindlaks juba enne taaskasutusorganisatsioonile ettepaneku tegemist, tingimusel et sel moel ei piirata taaskasutusorganisatsiooni võimalust osaleda pakendijäätmete taaskasutamise korraldamisel. (p 26)


    Kehtetu:

Taaskasutusorganisatsiooni võimalus täita seadusest tulenevaid kohustusi pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel sõltub olulisel määral KOV üksuse otsustustest. KOV üksus korraldab jäätmehoolduse raames ka jäätmete liigiti kogumist. Selle kohustuse eesmärk on tagada jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamist, ringlussevõttu või muud taaskasutamist võimalikult suures ulatuses ning saavutada muu hulgas olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmine (JäätS § 31 lg-d 1 ja 2). Ühtlasi määrab KOV üksus jäätmehoolduseeskirjas kindlaks pakendi ja pakendijäätmete kogumisviisid (PakS § 15 lg 1). Taaskasutusorganisatsiooni juurdepääs pakendijäätmetele võib sõltuda ka sellest, millistele jäätmeliikidele kohaldab KOV üksus korraldatud jäätmevedu. Jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega (JäätS § 66 lg 4). Kuigi JäätS § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt hõlmab korraldatud jäätmevedu üksnes jäätmete kogumist ja vedu, ei pruugi KOV üksus tagada taaskasutusorganisatsioonidele juurdepääsu korraldatud jäätmeveo raames kogutud pakendijäätmetele. (p 23)

Kui KOV üksus on otsustanud hõlmata pakendijäätmete tekkekohalt kogumise ja veo korraldatud jäätmeveoga, tuleks KOV üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni vahelise kokkuleppe sõlmimise võimalikkus selgitada välja enne korraldatud jäätmeveo riigihanke korraldamist, sest kokkuleppe sisu võib mõjutada jäätmeveo tingimusi (nt pakendijäätmete üleandmise kohta, mis võib omakorda mõjutada jäätmekäitluskoha kindlaksmääramist riigihanke alusdokumentides). Kolleegium on ka varem selgitanud, et korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise üle otsustab KOV üksus, mitte jäätmevedaja, ning jäätmevedajal ei teki pelgalt korraldatud jäätmeveo sätete alusel õigust jäätmete käsutamiseks. Seega ei saa KOV üksus jätta JäätS § 31 lg-s 5 nimetatud kokkuleppe sõlmimist ja kokkuleppe sisu jäätmevedaja otsustada. (p 26)

3-23-360/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2023

Kui seadusega on ette nähtud haldusakti avalik teatavakstegemine mitme allika koosmõjus, siis tuleb isik tavajuhul lugeda haldusakti andmisest teadasaanuks ja seega peaks korralduse vaidlustamise tähtaeg hakkama kulgema teate avaldamisel viimases seaduses nimetatud allikatest. (p 15)


Ametlike Teadaannete (AT) teadete sisu on reguleeritud AT põhimääruse § 8 lg s 1, mille p 4 nõuab, et avaldataks teadaande sisu, milles ei tohi olla rohkem teavet, kui teadaande avaldamise eesmärgi täitmiseks on vajalik. Säte väljendab isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet. Teistpidi peab teate sisu aga olema siiski piisav selleks, et täita teadaande avaldamise eesmärk. Teadet avaldades tuleb hea halduse põhimõttest lähtudes hoolitseda selle eest, et teate lugeja päriselt mõistaks, mis on antud haldusakti sisu. Sellest tuleb lähtuda juba haldusakti resolutsiooni sõnastades. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal anda haldusaktile igakülgse hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kui isik ei saa avaldatud teate põhjal aru, kas haldusakt võib tema õigusi rikkuda, siis ei ole täidetud eesmärk tagada tõhus kaebeõigus. (p 16)


JahiS § 18 lg 5 alusel Ametlikes Teadaannetes avaldatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise teates oli küll viidatud veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, kuid teates ei olnud mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega. (p 17)


HMS § 55 lg 5 kohaselt ei ole haldusakti andmise kohta väljastatud tõend haldusakt. Haldusaktiks on KeA korraldus loa pikendamise kohta, luba ise aga üksnes tõend haldusakti andmise kohta. Korraldus ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna. Luba seega eraldi tühistada ei saa, vaid see kaotab kehtivuse automaatselt KeA korralduse tühistamisel. Tühistamisnõue loa peale ei ole järelikult lubatav. (p 20)

2-23-2831/8 PDF Riigikohtu erikogu 17.05.2023

Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid lapsevanemaga sõlmitud lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Sellest lähtudes tekivad munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Lasteaia päevakava täpse sisustamise korral ei ole tegemist riigivõimu volituste teostamisega. (p 8)


Lapsevanema eesmärk võimaldada lapsele lõunase puhkeaja veetmist viisil, millega ei kaasneks kohustust viibida voodis võib olla õiguslikult kaitstav, kui lasteasutusel on õigusaktist või lepingust tulenev kohustus lasteaialapsele teatud kindlat tegevust pakkuda ning ta on seda kohustust rikkunud viisil, mis piirab ülemäära perekonna võimalusi kasutada lasteaiateenust (nt asetades vanemad vastu nende eelistust olukorda, kus neil tuleb laps juba alates lõunaajast lasteaiast ära tuua). (p 10)

5-22-10/17 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.02.2023

Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)

KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)

Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)


Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)

Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)

KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)

KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)


Vt p 29.

Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)


Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)


PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)


Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)

PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)


Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)

3-22-2509/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2023

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda] 23. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131–133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda], 21. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). (p 18.4)

Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik, 30. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). (p 18.5)


HKMS § 158 lg 31 tähendab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle käivas vaidluses nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. See säte laieneb nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus. (p-d 12, 12.2)

Kohtud pidanuks PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Muutunud asjaoludest tingitud olukorras ei ole päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l. Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Pagulasstaatuse hindamine ei ole kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda. (p-d 14–15)

Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. (p 16.2)

Kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL-i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine (vt EKo Torubarov, C-556/17, p 66). (p 16.4)

Kuigi HKMS § 158 lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära, st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta. Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist. (p 17)


    Kehtetu:

Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. (p 18)

Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. (p 18.1)

Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Kolmandate isikute tegevus võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. (p 18.2)

Üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda], 23. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits, 7. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). Ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistes märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi, 25. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). (p 18.3)

EIK on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi, 15. mai 2021, nr 52077/10, p 63). (p 18.5)

Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on EIK tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab EIK arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). (p 18.6)

Direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. (p 18.7)

Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. (p 18.8)

3-22-2474/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2023

ELÜPS v.r. § 10 lg 3 kohaselt loetakse otsus isikule kätte toimetatuks, kui isiku e-posti aadressile on saadetud otsus (p 1) või teade otsuse kohta ja otsus on kättesaadav elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu (p 2). Otsust ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks, sest otsust kaebaja e-posti aadressile ei saadetud ning otsus polnud kättesaadav PRIA e-teenuse keskkonnas enne 21. oktoobrit 2022. Kaebaja väitel ei jõudnud ka e-kiri otsuse kohta temani. Teate kättesaamise risk jääb siiski kaebaja kanda. PRIA serverist teate saatmine ja hot.ee serverisse jõudmine on logifaili väljavõttega piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja oli PRIA-e teatanud, et soovib saada dokumente e-posti aadressil, ning ta on samalt aadressilt tavaliselt dokumendid kätte saanud. Kaebaja kui toetust saada sooviv isik peab kindlustama, et kontaktaadressiks antud e-posti aadress töötaks piisavalt usaldusväärselt, see on tema kontrollisfääris. Toetust taotlenud isikutel tuleb muretseda suhtluseks PRIA-ga sellised tehnilised vahendid, mille puhul e-kirja kadumise võimalused on viidud miinimumini. Kui tegemist on tehnilise rikkega, mis tingis kirja kadumise, peab selle olemasolu ja kirja mittejõudmist e-posti aadressile tõendama kaebaja. (p-d 13–15)


Konkreetse haldusakti jõudmine kaebajani teises kohtuvaidluses peab olema usaldusväärselt tõendatud. Vastasel korral oleks kaebeõigus ülemäära piiratud. PRIA seisukoht, et e-toimikusse üleslaadimise hetkest on dokument kaebajale kätte toimetatud, on ebaõige. Fiktsioon e-toimiku puhul kehtida ei saa, sest kaebaja ei saanud kuidagi teada, et PRIA kavatseb haldusakti just e toimiku kaudu teatavaks teha. Samal põhjusel on alusetu eeldada ka seda, et kaebaja esindaja pidi alla laaditud ja välja prinditud dokumendid kohe pärast väljaprintimist üle vaatama ja esindatavale teatavaks tegemata haldusakti avastama. Kaebaja selgitus dokumentidega tutvumisest teises asjas määratud kohtuistungi ettevalmistamise käigus on eluliselt usutav. (p 16)


Vastustaja viga on objektiivseks põhjuseks, mis ilmselt mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Siiski näeb HMS § 77 ette, et ka HMS § 34 tingimuste täidetuse korral on PRIA-l kaalutlusõigus, kas tähtaeg ennistada või mitte. Kolleegium leiab, et PRIA kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Kui haldusorganile pandud kohustuse rikkumine on piisavalt usutavalt põhjuseks, mis tõi kaasa vaide esitamisega hilinemise, tuleb vaide esitamise tähtaeg ennistada. Kuna PRIA oleks pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama, on kaebaja läbinud vaidemenetluse korrakohaselt ning kaebus lubatav. (p 21)

3-22-2384/7 PDF Riigikohtu erikogu 31.01.2023

Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)


Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)

3-22-2321/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.02.2024

Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta RKHKm nr 3-3-1-39-13, p 12). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 10). Seega pole HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik arsti tegevuse peale vaiet esitada. (p-d 7, 8 ja 10)

3-22-2296/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.01.2024

Haldusorgan korraldas vaidemenetluse ja lahendas vaided otsusega. Seejuures andis haldusorgan kaebajale võimaluse vaietes puuduste kõrvaldamiseks, pikendas vaiete läbivaatamise tähtaega ning kutsus kaebaja esindaja volikogu istungile vaiete kohta selgitusi andma. Kolleegium leiab, et kirjeldatud haldusorgani tegevus oli kaebajat eksitav ning selle tulemusena jäi kaebus halduskohtusse õigel ajal esitamata. Kaebajal olnuks piisavalt aega pöörduda halduskohtusse, kui haldusorgan oleks vaided HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul vaideõiguse puudumise tõttu tagastanud. (p 17)


    Kehtetu:

HMS § 72 sätestab üldreegli, mille kohaselt saab haldusmenetluse toimingu üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sama sätte lg 3 loetleb erandid, mil menetlustoimingu haldusaktist eraldiseisev vaidlustamine on võimalik. Loetelu ei ole ammendav, kuivõrd HMS § 72 lg 3 p 5 kohaselt saab lisaks sama sätte lg 3 p-des 1–4 nimetatud juhtudele haldusaktist eraldi vaidlustada ka muu seaduses sätestatud toimingu. Kolleegium märgib, et HMS § 72 lg 3 p 5 tuleb mõista nii, et vaidemenetluse korras saab menetlustoimingu haldusaktist eraldi vaidlustada, kui selline võimalus on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Eeltoodust tulenevalt ei tähenda asjaolu, et menetlustoimingut saab HKMS § 45 lg 3 järgi halduskohtus eraldi vaidlustada, automaatselt seda, et menetlustoimingu peale saab ka vaiet esitada. (p 13)

Lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 3 esitada MaaPS § 27 lg s 7 sätestatud kohaliku omavalitsuse uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise peale kaebuse halduskohtule. Samas ei näe ei MaaPS ega muud õigusaktid ette võimalust kohaliku omavalitsuse keeldumise vaidlustamiseks vaidemenetluse korras. Seega puudus kaebajal kohaliku omavalitsuse arvamuse peale vaide esitamise õigus. (p 14)


    Kehtetu:

Kohalikul omavalitsusel pole takistust tagastada vaie ka hiljem kui HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja möödumisel. Kohtupraktika kohaselt pole seaduses haldusorganile sätestatud tähtaeg reeglina nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Nii ei välista ka HMS § 41 haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning HMS § 58 kohaselt ei anna tähtaja rikkumine iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. (p 18)

3-22-2197/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2024

Kui riigile kuuluv äriühing, mis oma põhiülesandena täidab avalikku ülesannet, müüb avalikul enampakkumisel oma vara ning see tehing ei ole põhiülesandega seotud, siis ei ole see tehing avalik-õiguslik. Seega sellest tehingust kerkivad vaidlused ei ole halduskohtu pädevuses. (p 15)

3-22-2187/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2024
    Kehtetu:

Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)


AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)

3-22-2094/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2023

KOKS-i sõnastusest nähtub, et seadus käsitleb volikogu esimehe ametikohta erinevalt võrreldes nii volikogu liikme kui ka teiste volikogu töö toimimiseks moodustatud organitega. Nii võib volikogu otsustada, et volikogu esimehe (või ühe aseesimehe) ametikoht on palgaline (KOKS § 17 lg 4), millega koos kohaldub esimehele KOKS § 17 lg‑s 41 sätestatud 35 kalendripäeva pikkune põhipuhkuse regulatsioon. Palgalisel ametikohal töötavale volikogu esimehele on ametist vabastamise korral ette nähtud sotsiaalsed garantiid (KOKS § 541). Samuti kaasneb volikogu esimehele tema umbusaldamisega ametist, mitte üksnes esimehe kohustustest vabastamine (KOKS § 46 lg 3 teine lause).

Eelnev ei muuda siiski volikogu ning volikogu liikme vahelist suhet välisõigussuhteks. Nagu eespool selgitatud, on volikogu esimehe valimine ning tema ametikoha kujundamine volikogu sisemise töökorralduse osa. Seda reguleerivatel sätetel ei ole välismõju ja need ei ole kohtus kaitstavad subjektiivsed avalikud õigused. (p 11)


PS § 156 lg‑s 1 sätestatud passiivne valimisõigus tagab isikule subjektiivse õiguse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Lisaks hõlmab passiivne valimisõigus isiku õigust omada valituks osutumise korral volikogu liikme mandaati (volitusi) (RKPJKm nr 5-19-45/9, p 42) ning teostada mandaadiga kaasnevaid volikogu liikme õigusi, näiteks osaleda ja hääletada volikogu istungitel. (p 12)


HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kolleegium selgitas määruses nr 3-17-2784/20 kokkuvõtvalt, et kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidlused on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p‑d 7 ja 8)

Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt p 8 ja seal viidatud RKHKm nr 3-3-1-74-08, p‑d 12 ja 13). (p 9)

Kollegiaalorgani ja selle liikme sisesuhtest võrsunud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb (vt RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). Seadusandja pädevuses on otsustada, kas selline volikogu sisevaidlustest tulenevate vaidluste lahendamise regulatsioon kehtestada. Kui seadusandja sellise normistiku loob ja peab vajalikuks kaebeõiguse andmist, siis tuleks sisevaidlustest tulenevad küsimused lahendada süsteemselt ja terviklikult, nähes ette ka vajalikud õiguskaitsevahendid, mida volikogu liikmel oleks võimalik enda õiguste rikkumise korral kasutada. Kui volikogu liikmele oleks tema õiguste kaitseks antud kaebeõigus, ei saaks volikogu otsuste kohtulik kontroll ulatuda nende otsuste sisulisele hindamisele (PS § 4). Küll aga saab kaebeõiguse olemasolu korral olla kohtute pädevuses otsuste vastuvõtmiseni viinud menetlusreeglite järgimise kontroll. (p 14)


Volikogu otsus volikogu esimehele umbusalduse avaldamise kohta on halduse siseakt. Isikule antakse mandaat volikogu töös osalemiseks volikogu liikmena (KOKS §‑d 16 ja 17). Volikogu valib esimehe, kelleks saab olla üksnes volikogu liige (KOKS § 42 lg 2). Volikogu liikme õigus kandideerida ning osutuda valituks volikogu esimeheks ei ole hõlmatud volikogu liikme mandaadiga kaasnevate õiguste teostamisega, vaid see on osa volikogu töökorraldusest. Ka volikogu esimehele umbusalduse avaldamine on volikogu sisemise töökorralduse küsimus ning puudutab üksnes volikogu ja volikogu liikme vahelisi sisesuhteid. Volikogu esimehele umbusalduse avalduse esitamiseks piisab vähemalt neljandiku volikogu liikmete poolthäältest (KOKS § 46 lg 1) ning see tuleb algatada volikogu istungil (KOKS § 46 lg 11). Umbusaldushääletus on avalik (KOKS § 46 lg 3 esimene lause). Umbusaldamise edukus sõltub volikogu istungil toimuva hääletuse tulemustest (KOKS § 45 lg 5 teine lause). Õigus esitada umbusaldusavaldus on demokraatliku valitsemisprotsessi tavapärane osa. Volikogu liikme õiguste kaitse ei ulatu sellest sisesuhtest kaugemale. Volikogu sisesuhetest tulenevad õigused ei ole subjektiivsed õigused HKMS § 44 lg 1 mõttes. (p 10)

3-22-1679/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2023

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)


Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)


Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)


Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)


Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)


Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)


Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)

3-22-1641/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2023

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)


Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)


VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)


Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)

3-22-1634/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2023

Kui kaebeõiguse puudumine pole ilmselge ja kaebuse eesmärk võib teatud juhul olla saavutatav, tuleks kaebeõigust menetlemise käigus põhjalikumalt kontrollida (vt RKHKm nr 3-17-981/16, p 13 ja seal viidatud praktika). (p 12)

Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Ka määruse 2021/241 põhjenduste punktis 34 on rõhutatud vajadust kaasata taastekava elluviimisel piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui partnereid ja pidada nendega konsultatsioone. Siiski ei nähtu määrusest, et viidatud institutsioonidele saaks tuleneda taastekavast õigusi või kohustus. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks. Määruse nr 108 §-st 6 selgub, et pelgalt investeerimisprojekti taastekavasse lülitamine ei anna isikule õigust toetust saada. Seepärast ei saa taastekava muutmine teda ka sellest õigusest ilma jätta. Kaebaja subjektiivne õigus rahastusele tekiks alles pärast rahastamislepingu sõlmimist. Taastekava ei pannud kaebajale mingeid kohustusi ega andnud õigusi. Taastekavas püstitatud eesmärgid ja sihid ning nende elluviimise tähtajad on liikmesriigile siduvad ja nende järgimata jätmine võib liikmesriigile kaasa tuua rahastamise peatamise või lõpetamise (määruse 2021/241 art 24). (p-d 16, 17 ja 20)


Normidest ei selgu otsesõnu, milline on liikmesriigi poolt Euroopa Komisjonile esitatud taastekava ja selle muutmise ettepaneku õiguslik iseloom. Määruse 2021/241 põhjenduses 18 on märgitud, et rahastust antava toetuse puhul on tegemist sui generis vormis antava liidu toetusega, seega võib kogu toetuse andmisele eelnevat menetlust pidada antud toetusele ainuomaseks. Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kuna Tallinna Haigla projekt sisaldub praegu endiselt taastekavas ning taastekava muutmine on määruse 2021/241 art 21 alusel võimalik üksnes ettenähtud menetluse läbiviimise järel, on ilmne, et vaidlustatud otsusega pole meditsiinilinnakut taastekavast välja arvatud ning otsusega algatati pelgalt menetlus taastekava muutmiseks. Seega on kohtud on õigesti leidnud, et tegemist on menetlustoiminguga. (p 19)

Kokku: 1337| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json