5-24-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.06.2024 |
|
|
| 5-24-6/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
11.06.2024 |
|
Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldnorm, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lg 1 teine lause). (p 18)
|
| 5-24-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2024 |
|
Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)
Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus. (p 12)
PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud. (p 13)
|
| 5-23-36/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.12.2023 |
|
|
| 5-23-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)
Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)
Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)
|
| 5-23-15/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
29.05.2023 |
|
|
| 5-22-7/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.11.2022 |
|
Isik saab pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset (RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; PSJKm nr 5-22-1/4, p 12). (p 29)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata teiste kolleegiumite lahendite peale. See kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (PSJKm nr 5-20-9/2, p 11). Kaebajale tagab tõhusa kaitse tsiviilasja menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisu PS §-dest 15 ja 151 tulenev iga kohtu absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel (RKÜKo nr 3-4-1-7-08, p 21; PSJKm nr 3-4-1-56-13, p 10; PSJKm nr 5-20-9/2, p 12). (p 30)
|
| 5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 5-22-1/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
21.03.2022 |
|
|
| 3-22-2094/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.12.2023 |
|
KOKS-i sõnastusest nähtub, et seadus käsitleb volikogu esimehe ametikohta erinevalt võrreldes nii volikogu liikme kui ka teiste volikogu töö toimimiseks moodustatud organitega. Nii võib volikogu otsustada, et volikogu esimehe (või ühe aseesimehe) ametikoht on palgaline (KOKS § 17 lg 4), millega koos kohaldub esimehele KOKS § 17 lg‑s 41 sätestatud 35 kalendripäeva pikkune põhipuhkuse regulatsioon. Palgalisel ametikohal töötavale volikogu esimehele on ametist vabastamise korral ette nähtud sotsiaalsed garantiid (KOKS § 541). Samuti kaasneb volikogu esimehele tema umbusaldamisega ametist, mitte üksnes esimehe kohustustest vabastamine (KOKS § 46 lg 3 teine lause).
Eelnev ei muuda siiski volikogu ning volikogu liikme vahelist suhet välisõigussuhteks. Nagu eespool selgitatud, on volikogu esimehe valimine ning tema ametikoha kujundamine volikogu sisemise töökorralduse osa. Seda reguleerivatel sätetel ei ole välismõju ja need ei ole kohtus kaitstavad subjektiivsed avalikud õigused. (p 11)
PS § 156 lg‑s 1 sätestatud passiivne valimisõigus tagab isikule subjektiivse õiguse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Lisaks hõlmab passiivne valimisõigus isiku õigust omada valituks osutumise korral volikogu liikme mandaati (volitusi) (RKPJKm nr 5-19-45/9, p 42) ning teostada mandaadiga kaasnevaid volikogu liikme õigusi, näiteks osaleda ja hääletada volikogu istungitel. (p 12)
Siseõigussuhtest tulenevad vaidlused ei ole hõlmatud PS § 15 lg 1 kaitsealaga. (p 15)
HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluses kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kolleegium selgitas määruses nr 3-17-2784/20 kokkuvõtvalt, et kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidlused on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p‑d 7 ja 8)
Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt p 8 ja seal viidatud RKHKm nr 3-3-1-74-08, p‑d 12 ja 13). (p 9)
Kollegiaalorgani ja selle liikme sisesuhtest võrsunud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb (vt RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). Seadusandja pädevuses on otsustada, kas selline volikogu sisevaidlustest tulenevate vaidluste lahendamise regulatsioon kehtestada. Kui seadusandja sellise normistiku loob ja peab vajalikuks kaebeõiguse andmist, siis tuleks sisevaidlustest tulenevad küsimused lahendada süsteemselt ja terviklikult, nähes ette ka vajalikud õiguskaitsevahendid, mida volikogu liikmel oleks võimalik enda õiguste rikkumise korral kasutada.
Kui volikogu liikmele oleks tema õiguste kaitseks antud kaebeõigus, ei saaks volikogu otsuste kohtulik kontroll ulatuda nende otsuste sisulisele hindamisele (PS § 4). Küll aga saab kaebeõiguse olemasolu korral olla kohtute pädevuses otsuste vastuvõtmiseni viinud menetlusreeglite järgimise kontroll. (p 14)
Volikogu otsus volikogu esimehele umbusalduse avaldamise kohta on halduse siseakt. Isikule antakse mandaat volikogu töös osalemiseks volikogu liikmena (KOKS §‑d 16 ja 17). Volikogu valib esimehe, kelleks saab olla üksnes volikogu liige (KOKS § 42 lg 2). Volikogu liikme õigus kandideerida ning osutuda valituks volikogu esimeheks ei ole hõlmatud volikogu liikme mandaadiga kaasnevate õiguste teostamisega, vaid see on osa volikogu töökorraldusest. Ka volikogu esimehele umbusalduse avaldamine on volikogu sisemise töökorralduse küsimus ning puudutab üksnes volikogu ja volikogu liikme vahelisi sisesuhteid. Volikogu esimehele umbusalduse avalduse esitamiseks piisab vähemalt neljandiku volikogu liikmete poolthäältest (KOKS § 46 lg 1) ning see tuleb algatada volikogu istungil (KOKS § 46 lg 11). Umbusaldushääletus on avalik (KOKS § 46 lg 3 esimene lause). Umbusaldamise edukus sõltub volikogu istungil toimuva hääletuse tulemustest (KOKS § 45 lg 5 teine lause). Õigus esitada umbusaldusavaldus on demokraatliku valitsemisprotsessi tavapärane osa. Volikogu liikme õiguste kaitse ei ulatu sellest sisesuhtest kaugemale. Volikogu sisesuhetest tulenevad õigused ei ole subjektiivsed õigused HKMS § 44 lg 1 mõttes. (p 10)
|
| 3-22-1679/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.11.2023 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. (p 12)
Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). See tähendab, et kinnipeetaval tuleb esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus vanglale ning selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmise korral on tal võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Vanglale esitatud taotluse ning kohtule esitatud kaebuse nõue ning alus peavad kattuma. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vrd RKHKo nr 3-3-1-64-14, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Kaebajal ei ole kohtumenetluses üldjuhul õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt ka RKHKo nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13)
Õigust kohaldab kohus ise (vt ka HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele (vrd ka RKHKm nr 3-3-1-27-05, p 13). Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt RKHKo nr 3-3-1-49-01, p 5). (p 14)
Kohus ei pea hakkama sisustama kahju hüvitamise nõuet tervikuna kaebaja eest. Kaebaja määrab kaebuse esitamisel ära kaebuse nõude ja aluse (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) ning piiritleb sellega vaidluse eseme (HKMS § 41 lg 1; HKMS § 38 lg 1 p-d 5 ja 7). Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (vt RKHKo nr 3-19-1565/46, p 26). (p 15)
Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse menetleda ühe haldusasja raames mitut omavahel seotud nõuet (HKMS § 37 lg 3). Kaebuse nõuet ja alust saab HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel muuta ka kohtumenetluse kestel. Kaebuse muutmine ning täiendavate nõuete esitamine eeldab siiski kaebaja sellekohast avaldust. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). (p 25)
Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt RKHKo nr 3-17-1503/36, p 17 ja seal viidatud Riigikohtu varasem praktika). Pole välistatud, et VangS § 69 lg 1 ja lg 2 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasneb samaaegselt ka inimväärikuse alandamine, kuid seda ei saa järeldada üksnes liikumispiirangute kohaldamisest, vaid selleks peavad isikule kaasnema täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (vt RKHKo nr 3-3-1-93-09, p 11). (p 16)
Isiku õigust pöörduda enda õiguste kaitseks kohtusse kaitseb PS § 15 lg 1 esimene lause, mis peab igaühele tagama lünkadeta õiguskaitse enda subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Säte ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne menetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning kohtueelse menetluse tulemi vaidlustamine kohtus on tagatud (vrd ka RKPJKm nr 3-4-1-5-04, p 22). (p 19)
|
| 3-22-1641/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.04.2023 |
|
Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)
EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)
Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)
VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)
Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)
|
| 3-22-1389/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2024 |
|
Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)
Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)
Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)
|
| 3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 5-21-14/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.11.2021 |
|
Riigikohus aktsepteeris põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, et isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. TsMS § 244 lõike 1 kohaldamisel tuleb tagada, et avaldaja au ja hea nime (PS § 17) ning eraelu kaitseks (PS § 26) kohtusse pöördumise tagamiseks (PS § 15) isikuandmete väljanõudmisega ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori eraellu (PS § 26). (p 22)
Isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada tsiviilkohtumeneltuse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid. (p 22)
Isikul peab olema võimalik kasutada PS § 15 tulenevat õigust pöörduda kohtusse ka oma au ja head nime (PS § 17) või eraelu puutumatust (PS § 26) riivava internetipostitutse autori vastu. Sel eesmärgil on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud eeltõendamismenetluses nõuda välja postituse autori isikuandmeid, mis on kaitstud PS §-ga 26. (p 22)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel asjas ei olnud aga selge, kuidas oli põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus jättis tema taotluse läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerkinud vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. (p 21)
Määrusest ei nähtu, kuidas on lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 30, milles Riigikohus selgitas, et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist. (p 20)
Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 18)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas esineda kirjeldatud lünka, kuna ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. (p 22)
|
| 5-21-7/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.09.2021 |
|
Vt. RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; RKPJKm nr 5-21-5/2 p 8. (p 10)
Vt. RKPJKm nr 3-4-1-43-13, p 10; RKPJKm nr 3-4-1-6-17, p 32. (p 11)
Kuna kaebus on esitatud sellise põhiõiguse kaitsmiseks, mida kaebajal ei ole, tuleb see jätta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lõikest 2 juhindudes läbi vaatamata ja tagastada esitajale. (p 19)
Kolleegiumi hinnangul ei tulene PS § 24 lõigetest 3 ja 4 kaebaja kui menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et jõustumata kohtuotsuste tekstid enne kassatsioonimenetluse lõppu talle väljastatakse. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõue ei tähenda riigi kohustust anda kaebajale kohtuotsuse terviktekst tema soovitud ajal ja viisil. PS § 24 lõiked 3 ja 4 reguleerivad käimasoleva kohtumenetluse avalikkuse tagamist, sh sellises menetluses tehtud kohtuotsuse avalikustamist. Kuna tegu on erinormidega, ei tulene kaebaja õigust kohtuotsuse teksti saamiseks seega ka PS § 44 lõikest 2, mis paneb üldsättena avaliku võimu asutustele ja nende ametiisikutele kohustuse anda Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta. (p 14)
Otsuse põhjendustest saab isik teada eelkõige kohtuotsuse kuulutamise kaudu. PS § 24 lõikes 4 sätestatud kohtuotsuse avalik kuulutamine on kriminaalmenetluses tagatud otsuse kuulutamisega suulises menetluses (vt KrMS § 315 lõiked 1-4, § 336 lõige 3 ja § 343 lõige 2). Kirjalikus menetluses asendavad otsuse kuulutamist otsuse avalikustamine (KrMS § 4081), otsuse kättesaadavaks tegemine (KrMS § 1562), otsuse koopia väljastamine ja otsusega tutvuda võimaldamine (KrMS § 317 lõige 1). KrMS § 343 lõike 3 kohaselt järgitakse ringkonnakohtu otsuse koopia kätteandmisel KrMS § 317. KrMS § 317 lõike 1 esimese lause järgi võib pärast kohtuotsuse kuulutamist või teatavaks tegemist sellega tutvuda kohtus. Kolleegium tõlgendab viidatud sätteid selliselt, et kuigi KrMS § 317 lõige 1 ei anna menetlusvälisele isikule õigust saada kohtuotsuse koopiat, annab see menetlusvälisele isikule õiguse tutvuda kriminaalasja kirjalikus menetluses tehtud ringkonnakohtu otsusega. Kaebajal oli võimalik osaleda maakohtu otsuse kuulutamisel. Ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks tulnuks kaebajal esitada pärast otsuse (pooltele) teatavaks tegemist taotlus vastavale kohtule. Kohtuotsusega tutvuda võimaldamisest keeldumist oleks kaebajal olnud võimalik vaidlustada KrMS-i 15. peatükis sätestatud korras. (p 16)
|
| 5-21-5/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
08.06.2021 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)
Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
|
| 3-21-1243/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.09.2024 |
|
Üldreeglina on asja arutamine halduskohtus avalik (PS § 24 lg 3, HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 37 lg 1) ning haldusasi tuleb läbi vaadata avalikul kohtuistungil. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte teenib ausa kohtupidamise huve ja kohtumenetluse läbipaistvuse eesmärki (vt ka RKPJKm nr 5-21-7/4, p 17) ning aitab tagada õiglast kohtumenetlust (vt ka RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12). Igaühel on võimalik avalikust kohtuistungist osa võtta ning kohtuasja arutamist jälgida ja kajastada (vt ka TsMS § 42). Avaliku kohtuistungi korraldamise nõudest võib kõrvale kalduda üksnes seaduses sätestatud juhtudel (HKMS § 126 lg 1 ja § 131). Sõltumata asja lahendamise vormist - kirjalik või suuline -, tuleb kohtul siiski tagada kohtumenetluse avalikkus, sest põhiseadusest ja seadusest tulenevalt on kohtumenetluse avalikkus reegel ja erandeid sellest tuleb tõlgendada kitsalt. Kohtuasja sisu jõudmine avalikkuseni on välistatud üksnes siis, kui kohus on menetluse kuulutanud kinniseks (PS § 24 lg 3 ja HKMS § 79). (p 10)
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti (PS § 24 lg 4). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peaks kohtulahendi suuline kuulutamine olema reegel ning sellest võib kõrvale kalduda, kui lahend tehakse üldsusele kättesaadavaks muul viisil (EIKo Ryakib Biryukov vs. Venemaa, nr 14810/02, p 38 jj). Lahendi võib tervikuna avaldamata jätta üksnes erandlikel juhtudel (vt nt EIKo Straume vs. Läti, nr 59402/14, p-d 130-132). Kirjaliku menetluse puhul täidab kohtuotsuse avalikult kuulutamise nõuet halduskohtumenetluses otsuse avalikult teatavaks tegemine kohtukantselei kaudu (HKMS § 173 lg 1). Kuigi PS § 24 lg-test 3 ega 4, samuti PS § 44 lg-st 2 ei tulene menetlusvälise isiku subjektiivset õigust nõuda, et talle väljastatakse jõustumata kohtuotsuse tekst tema soovitud ajal ja viisil (vt RKPJKm nr 5-21-7/4, p-d 14 ja 17), ei välista see menetlusvälise isiku õigust jõustumata kohtuotsusega tutvuda. (p 11)
Kohtumenetluse avalikkus on erilise tähendusega halduskohtumenetluses, kus toimub avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse kontroll. Halduskohtumenetluse vastu eksisteerib kaalukas avalik huvi, mis õigustab ajakirjanduses haldusasjade kajastamise võimaldamist ulatuses, milles see ei riiva ebaproportsionaalselt menetlusosalise õigusi (vt ka RKHKm nr 3-17-62/57, p 15.1). Avalikul võimul, sh kohtul ei ole üldjuhul alust sekkuda valdkonnaga tegeleva ajakirjaniku õigusesse määratleda teemasid, mille vastu võib esineda avalik huvi, kui on järgitud teiste isikute maine ja õiguste kaitse põhimõtet (vt ka samas, p-d 15.2 ja 15.3; vrd kriminaalmenetluse kohta ka RKKKm nr 1-22-1949/24, p-d 47 jj). (p 12)
Kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused. Konkreetses kohtuasjas koostatud otsust oskab kõige paremini selgitada asja lahendanud kohus. Selliselt aitab kohtulahendite tutvustamine paremini mõista kohtute tööd ja koostatud lahendeid ning vältida olukordi, kus menetlusvälised isikud mõistaksid kohtuotsuses kajastatud seisukohti vääralt või moonutatult. Selle saavutamiseks võib olla vajalik, et kohus selgitaks avalikkusele ka veel jõustumata kohtulahendis esitatud põhjendusi. (p 13)
Jõustumata kohtulahendis isikuandmete ebaõige avaldamise korral saab menetlusosaline esitada kahju hüvitamise nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) alusel juhul, kui isikuandmete töötlemise nõudeid rikkus kohus õigusemõistmise funktsiooni raames Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas (isikuandmete kaitse üldmääruse art 82 lg 1; vrd EKo C-268/21 Norra Stockholm Bygg, p 26, ja C-245/20 Autoriteit Persoonsgegevens). (p 25)
Eelnev ei tähenda siiski, et kohtumenetluse avalikkust ei võiks üldse piirata. Sellele osutavad ka eelviidatud PS § 24 lg-d 3 ja 4. Kolleegium on rõhutanud, et isikutel peab olema võimalik kohtusse pöörduda, kartmata, et nende või nendega seotud isikute kaitset vajav teave saab avalikuks. Sellise kindlustunde puudumisel oleks kohtusse pöördumise õigust piirav toime (vt RKHKm nr 3-21-2196/19, p 14.1). Kohus võib suhtluses meediaga avaldada infot jõustumata kohtuotsuse kohta, kuid peab järgima põhiseaduses ja seadustes menetlusosaliste huvide kaitseks sätestatud piiranguid. Kui huvi teabe varjamise vastu on ülekaalukas, sh tingivad seda põhiseaduses sätestatud väärtused, tuleb teave lahendi kohta jätta avaldamata. Kui kohtumenetlust pole kinniseks kuulutatud, on kohtul suurem otsustusruum, millist infot ja kui suures mahus jõustumata lahendi kohta avaldada, kuid kohtul tuleb ka siis rakendada meetmeid, et tagada tasakaal menetlusosaliste õiguste ning avalikkuse huvi vahel saada kohtuasja kohta teavet. Jõustumata kohtulahendi avaldamisel tuleb eriliselt silmas pidada isikuandmete kaitset. Ka muu juurdepääsupiiranguga info liiga detailne kajastamine võib konkreetsel juhul olla menetlusosaliste õiguste seisukohalt ebaproportsionaalne. Suhtluses ajakirjandusega on seega üldsust võimalik informeerida kohtulahendist ka nii, et selles kajastatakse peaasjalikult kohtu seisukohti, kuid jäetakse välja teave, mis võib menetlusosalist kahjustada (vt samas, p 13). (p 14)
Kolleegiumi hinnangul tuleb HKMS §-e 175 ja 89 koostoimes tõlgendada ja kohaldada viisil, et jõustumata kohtulahendi (vt ka HKMS § 179 lg 4 ja RKHKm nr 3-21-2196/19, p 12) avaldamisel järgitakse HKMS §-s 175 sätestatud menetluskorda (sh edasikaebeõiguse sisustamisel) ja HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi. (p 16)
HKMS § 175 lg 2 kohaselt eeldab jõustumata kohtuotsuse avaldamine menetlusvälise isiku (nt ajakirjaniku) sellekohast taotlust. Ei ole määrav, kuidas on taotlus sõnastatud ning millises vormis see on esitatud. Kui taotlusest nähtub menetlusvälise isiku soov saada infot jõustumata kohtuotsuse, sh lahendi põhjenduste kohta, on tegemist HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlusega. Taotluse kirjalik vormistamine võib olla siiski põhjendatud juhtudel, kus kohus peab vajalikuks küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse kohta, kohus keeldub lahendi avaldamisest või avaldab selle osaliselt. (p 17)
HKMS § 175 lg-s 2 nimetatud taotlus tuleb halduskohtul lahendada HKMS § 175 lg-s 6 sätestatud korras. Viimasena viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt tehakse HKMS § 175 lg-tes 2-5 nimetatud taotluse alusel kohtuotsuse osalise avaldamise või avaldamata jätmise kohta määrus. Kohus kuulab vajaduse ja võimaluse korral andmesubjekti enne määruse tegemist ära. (p 18)
HKMS § 175 lg 6 esimest lauset tuleb tõlgendada kitsalt. Taotluse rahuldamata jätmise või osalise rahuldamisena pole käsitatav see, kui kohus avaldab info jõustumata kohtuotsuse kohta muul viisil, kui taotleja seda soovis (vrd RKPJKm nr 5-21-7/4, p 14). Kohtul tuleb hinnata, millises vormis on jõustumata kohtuotsuse avaldamine konkreetsel juhul võimalik nii, et arvestatud oleks ka menetlusosaliste huvidega, kuid menetlusväline isik saaks jõustumata kohtuotsusega vajalikul määral tutvuda. Kui menetlusväline isik saavutab taotluse eesmärgi, st saab tutvuda jõustumata kohtuotsusega, on tegemist taotluse rahuldamisega ning kohtumääruse koostamine pole vajalik. Edasikaebeõigus on ette nähtud üksnes taotluse esitajale juhul, kui kohus keeldub taotluse rahuldamisest (sama sätte kolmas lause). (p 18)
HKMS § 175 lg-d 2 ja 6 on erinormid HKMS §-s 89 sätestatud menetlusnormide suhtes. Jõustumata kohtuotsusega tutvumisele pole põhjendatud kohaldada sama ranget menetluslikku korda kui toimikuga tutvumisele HKMS § 89 alusel, mis on mõeldud reguleerima olukorda, kus menetlusväline isik soovib tutvuda toimiku materjalidega ja saada nendest ärakirju (vrd RKHKm nr 3-17-62/57). Jõustumata kohtulahendiga tutvumine ei riiva üldjuhul menetlusosalise õigusi nii intensiivselt kui toimikuga tutvumine, sest ei võimalda saada toimiku materjalide kohta nii detailset teavet. Toimikus sisalduva teabe kaitse vastu on eelduslikult suurem huvi. Seetõttu on HKMS § 89 alusel taotluse lahendamisele õigustatud kohaldada rangemaid nõudeid, nt enne tutvumisloa andmist küsida menetlusosaliste seisukohta taotluse lahendamiseks. Lisaks on kohtul võimalik HKMS § 175 lg-te 3, 4 ja 5 alusel avaldatavas jõustumata lahendis varjata nii isikuandmeid, muid eraelulisi andmeid kui ka teavet, millele kehtib juurdepääsupiirang. (p 19)
HKMS §-st 89 nähtub, et jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule eeldab huvide kaalumist, kas menetlusvälise isiku huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Taotluse jõustumata kohtuotsusega tutvumiseks võib samas esitada igaüks (HKMS § 175 lg 2). See ei välista kohtu kohtustust kaaluda konkreetsel juhul, kas jõustumata kohtulahendi avaldamine menetlusvälisele isikule on põhjendatud, sest, nagu eespool selgitatud, tuleb arvestada ka menetlusosaliste huvide kaitsmise vajadusega. Kaalumiseks võib seetõttu olla vajalik ka taotluse esitajal põhjendada enda huvi jõustumata kohtulahendiga tutvumiseks. Seejuures pole välistatud, et kohtulahendi saab avaldada üksnes varjates menetlusosaliste andmeid ja piiratud juurdepääsuga teavet. (p 20)
Eelnevast tuleb eristada olukorda, kus kohus avaldab jõustumata kohtulahendi kohta pressiteate või muu lakoonilise teabe omal algatusel, et informeerida avalikkust käimasolevast kohtuasjast. HKMS seda otsesõnu ei reguleeri. Jõustumata kohtuotsuse kohta pressiteate avaldamise eesmärk on tutvustada avalikkusele otsuse põhiseisukohti. Seega on kohtu koostatud pressiteade sisuliselt käsitatav kohtuotsuse avaldamisena ning kohtul tuleb analoogia korras lähtuda HKMS § 175 lg-st 2 ja võtta arvesse HKMS §-s 89 sätestatud sisulisi tingimusi, st kaaluda pressiteate avaldamisel ühelt poolt avalikkuse huvi saada jõustumata kohtulahendi kohta infot ja teisalt menetlusosaliste huve. Vajaduse korral tuleb pressiteade avaldada nii, et selles on varjatud isikuandmed või juurdepääsupiiranguga info. Kohtumääruse koostamist pressiteate avaldamine ei eelda (vt HKMS § 175 lg 6 ja kolleegiumi eelnevad selgitused). (p 21)
Pole siiski välistatud, et jõustumata kohtulahendis juurdepääsupiiranguga teabe õigusvastasel avaldamisel on menetlusosalisel tema õiguste rikkumise korral võimalik taotleda kahju hüvitamist. Menetlusvälise isiku juurdepääs jõustumata kohtulahendile on menetlusseadustiku alusel lahendatav menetlusõiguslik küsimus, mis eeldab vastandlike huvide kaalumist. Selle otsustuse tegemise pädevus on üksnes kohtunikul käimasolevas kohtumenetluses ning eeldab tema eriteadmiste rakendamist õigusemõistmisel (vt RKHKm nr 3-20-1033/41, p 24; vrd p 25). Kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. (p 24)
|
| 5-20-10/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.04.2021 |
|
Vt ka otsuse punkt 23.
Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)
Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)
Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)
Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)
EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)
Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)
Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)
Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)
EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)
PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)
PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).
Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)
PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)
Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)
PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)
|
| 5-20-9/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.12.2020 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa seega hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 11)
PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. (p 12)
Kui isik soovib kohtulahendi teistmist piirava TsMS § 703 lõike 1 põhiseaduspärasuse kontrollimist, on tal võimalik taotleda seda Riigikohtule esitatavas teistmisavalduses (p 13)
|
Facebook
Twitter