3-1-1-17-04
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb KarS § 28 lg-st 3.
Hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt.
Situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv, sest isik ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid.
Hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine) (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-01).
"Objektiivsel kõrvaltvaatajal" on alus asuda seisukohale, et keset ööd tugevas joobes ja noaga relvastatud isiku sissetungimine korterisse on mõistlikul vaatlemisel hinnatav kodu puutumatuse kahjustamisena ja suure tõenäosusega ohuna ka korteris asuva isiku elule ja tervisele. Seega oli kaitstavaks individuaalõigushüveks mitte üksnes rünnatava kodu puutumatus, vaid ka tema elu ja tervis.
Hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku, sh isegi hädakaitsele eelnenud päeva sündmustest (vt samuti Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-01). Vaatamata sellele, et kahe ründaja tegevus oli ajaliselt üksteisest lühikese ajavahemikuga eraldatud, tuleb teatud juhtudel rünnet isiku õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna.
|
| 3-1-1-38-04
|
Riigikohus |
25.05.2004 |
|
Kui hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu.Hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult (KarS § 28 lg 2). Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-17-04). Seega peab hädakaitse piiride ületamise sedastamisel olema näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne.
Peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. Samas ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt.
|
| 3-1-1-34-08
|
Riigikohus |
20.06.2008 |
|
Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo 3-1-1-17-04).
Hädakaitse piiride ületamisel vastutab isik üksnes vastava karistusseaduse eriosa paragrahvi järgi, hädakaitse paragrahvile üldosas (§ 28) seejuures ei viidata. Eeltoodu ei mõjuta võimalust arvestada karistuse mõistmisel süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel.
Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma tegevuses.
Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 10 ja nr 3-1-1-17-04, p 9-10).
Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11).
Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1).
Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 10). Ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata.
|
| 3-1-1-108-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).
Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-26-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Vt otsuse p-i 17. Hädakaitse piiride ületamise kohta vt veel nt RKKKo 3-1-1-38-04 ja 3-1-1-17-04.
Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (RKKKo 3-1-1-34-08). Vastastikuse kaklusena alanud konflikti lõpetamise soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised osapooled seda tahet mõistaksid. Alles seejärel on võimalik hinnata kaklust jätkavate isikute tegevust õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses kaklust lõpetada sooviva isiku vastu ja otsustada viimasel tekkinud hädakaitseseisundi üle.
KrMS § 313 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Kui kohtuotsus ei vasta nendele nõuetele, siis on see kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 alusel võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vaid siis, kui esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtul tuleb need asjaolud igas kriminaalasjas eraldi tuvastada (vt ka RKTsKo 3-2-1-19-08 ja RKKKo 3-1-1-57-10 VI osa).
|
| 3-1-1-65-15
|
Riigikohus |
15.10.2015 |
|
Kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). (p 10)
Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 9 ja 12). (p 10)
Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning nr 3-1-1-111-04, p 14). (p 10)
Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)
Ründe tõrjujal pole kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski. (p 11)
Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)
Kui ringkonnakohus tuginedeb maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes.
|
| 1-18-10214/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.07.2021 |
|
KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega). (p 17)
Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. (p 18)
Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt ka RKKKo nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel. (p 19)
Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. (p 23)
Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (p 25)
Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 14-15). (p 27)
Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel - kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 32). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135. (p 38)
|
| 1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
| 1-20-9563/54
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Hädakaitse üheks eelduseks on KarS § 28 lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt alates RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 11, 12 ja 17). (p 10)
Vt p-d 11-12.
Ennast võib kaitsta ka sellise füüsilise ründe vastu, mis ohustab või kahjustab kaitsja enda või kellegi teise õigushüve, aga pole samal ajal nii intensiivne, et seda saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõistes, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on valu põhjustamine. (p 13)
|
Facebook
Twitter