3-1-1-131-02
|
Riigikohus |
14.01.2003 |
|
KarS-s on vägivalla kui röövimise koosseisu tunnuse piire võrreldes KrK-ga laiendatud. KarS § 200 lg 1 süüteo objektiivsete tunnuste hulka kuulub võõra vallasasja äravõtmine ebaseadusliku omastamise eesmärgil ka siis, kui see oli toime pandud üksnes vägivallaga ähvardamisega.
Erinevalt KrK §-st 141 eeldab KarS § 200 mistahes vägivalda, olenemata selle raskusest (ei ole nõutav, et vägivald oleks ohtlik kannatanu elule või tervisele). Karistusseadustikus on mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald.
|
| 3-1-1-11-03
|
Riigikohus |
21.02.2003 |
|
KarS § 200 lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises.
|
| 3-1-1-111-03
|
Riigikohus |
05.09.2003 |
|
Puudub alus lühendada KrK järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et KarS-s on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse alammäära vähendatud (vt ka Riigikohtu määrust 17. aprillist 2003. a nr 3-1-1-40-03).
KarS järgi tuleb röövimisena kvalifitseerida ka tegu, mida enne KarS jõustumist käsitati kui avalikku vargust, millega kaasnes elule või tervisele mitteohtlik vägivald või sellise vägivalla kasutamise ähvardus. Nimetatud kuriteo eest nägi KrK § 140 lg 2 p 1 võimaliku karistusena ette rahatrahvi või vabadusekaotuse ühest kuni seitsme aastani, s.o sanktsiooni, mille alamäär oli madalam nii KarS § 200 esimese kui ka teise lõike sanktsiooni alammäärast. Seega on röövimise mõiste KarS-s võrreldes KrK-s sätestatuga avaram, mistõttu KarS § 200 ja KrK § 141 sanktsioonid ei ole täielikult võrreldavad.
Kohtunik, kes on olnud isiku süüditunnistanud kohtukoosseisu liige, tohib samas asjas lahendada isiku karistusest vabastamise või karistuse lühendamise küsimust karistusõiguse reformi läbiviimise ajal, sest see ei tähenda KrK järgi tehtud süüdimõistva kohtuotsuse osalist ega täielikku ebaseaduslikuks tunnistamist, vaid üksnes selle kooskõlla viimist KarS-ga. Seega puudub alus rääkida kohtuotsuse teinud kohtuniku erapoolikusest karistusest vabastamise või selle vähendamise menetluses.
|
| 3-1-1-141-04
|
Riigikohus |
02.03.2005 |
|
Nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust (vt ka RKKKo 3-1-1-124-04, p 15). Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega.
|
| 3-1-1-100-06
|
Riigikohus |
17.11.2006 |
|
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).
Vt p-d 10 ja 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga.
Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
|
| 3-1-1-12-09
|
Riigikohus |
12.03.2009 |
|
Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks.
Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi.
Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude - seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Röövimise subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samaaegselt olemas olema ka asja hõivamise tahtlus.
Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene.
|
| 3-1-1-103-10
|
Riigikohus |
14.01.2011 |
|
Riigikohus jääb 1998. a välja öeldud seisukoha juurde, et "relv" röövi kvalifikatsiooni tähenduses tuleb sisustada relvaseaduse abil. Kui tegu ei ole relvaga, võib selle esemega röövimine sellest hoolimata täita KarS § 200 lg 2 p 8 koosseisu, sest teatud juhtudel võib ka paukmoonaga tulistades inimesele kahju teha. Seega, kui näiteks signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski lahendada küsimus sellest, kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral (vt RKKKo nr 3-1-1-10-98) - nt kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.
Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab kriminaalkolleegium anda üksnes hinnangu sellele, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Vt p 10. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-128-12
|
Riigikohus |
17.01.2013 |
|
Kui isik omastab röövimise käigus pangakaardid ja nende PIN-koodid, siis pangakaartide ja PIN-koodide sisestamisega ning sularaha väljavõtmisega kannatanu pangakontolt jätkab isik alustatud röövimist, st võtab ära võõra vallasasja selle omastamise eesmärgil. Praeguses kriminaalasjas on KarS § 213 lg 1 järgi subsumeeritud kuriteo näol tegemist sisuliselt röövimise ja röövmõrva jätkumise ning nendes koosseisudes neelduva järelteoga (vt ka RKKKo 3-1-1-60-04, p 6 ja 3-1-1-83-07, p 16).
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
KarS § 221 lg 2 kohaselt vastutab isik kuriteole kihutamise katse eest üksnes juhul, kui vähemalt üks selle osapooltest teeb täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist. KarS § 221 lg 2 kohaselt ei piisa isikule kuriteole kihutamise katse omistamiseks üksnes teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole kallutamisest. Nõutav on täiendava teo toimepanek, mis soodustab kuriteo toimepanemise alustamist. See ettevalmistav lisategu võib olla iseenesest mittekaristatav käitumine, nagu kuriteo toimepanemise vahendi soetamine, kuriteo kokkulepitud toimepanemise kohta liikumine või muu selline tegevus, mis ei pruugi täita KarS § 25 lg 2 kohaselt kuriteo katse tunnuseid. Taolise täiendava teo tuvastamine kihutamise osapoolte käitumises lisaks täideviija kallutamisele peab välistama, et isikuid karistataks üksnes mõtete eest.
|
| 3-1-1-54-13
|
Riigikohus |
15.05.2013 |
|
Olukorras, kus süüdistatav soovis algselt toime panna vargust, kuid kasutas vara hõivamise lõpuleviimiseks teda takistama ilmunud kannatanu suhtes vägivalda, tuleb tema käitumine subsumeerida röövimisena.
Kuna apellatsioonimenetluses puudus vaidlus selle üle, milline ese kannatanult vägivallaga hõivati, ringkonnakohus tõenditele antud hinnangu ja süüteo kvalifikatsiooniga nõustus ning ka kassatsioonimenetluses järeldust konkreetse eseme hõivamise kohta ei vaidlustatud, pole ringkonnakohtu poolt ekslikult hoopis teise eseme hõivatuks lugemise näol tegemist veaga, mida tuleks käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 1. või 2. lõike tähenduses või mis süüdlase karistusõiguslikku vastutust ja apellatsioonikohtu otsuse sisulist õigsust mõjutaks.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti.
|
| 3-1-1-108-13
|
Riigikohus |
06.12.2013 |
|
Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.
Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).
Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista.
Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt KarS § 2 lg 2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse (vt RKKKo 3-1-1-117-06, p 6; 3-1-1-9-08, p 15; 3-1-1-49-09, p 12). Selline eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt RKKKo 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt RKKKo 3-1-1-12-11, p 25.3).
KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.
Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.
KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS § 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.
KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. Otseselt peab röövimise sarnaseid mitmeaktilisi delikte silmas KarS § 21 lg 2 teine lause (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9).
Vt p 18. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-27-16
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)
Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8)
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)
|
| 1-21-8355/200
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
Tõendamiseseme asjaolude kindlaks tegemiseks sobivad kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid. Ka kuriteo toimepanemisel kasutatud eseme kadumise korral võivad tõendid kogumis veenda, et süüdlane pani kuriteo väljaspool mõistlikku kahtlust ja suure tõenäosusega toime laskekõlbliku relvaga. (p 16)
Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleb relvana kasutatava muu esemena KarS § 200 lg 2 p 8 alt 2 tähenduses mõista spetsiaalselt kehavigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset, aga ka teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Määravaks on, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (RKKKo nr 3-1-1-103-10, p 10; RKKKo nr 3-1-1-17-98; RKKKo nr 3-1-1-10-98). (p 18)
Kui röövimisel kasutatakse töökorras relva KarS § 200 lg 2 p 8 alt 1 tähenduses või muud relvana kasutatavat eset, on tegelik oht kannatanu elule või tervisele kaheldamatult märksa suurem sellest, kui vara hõivatakse kõlbmatu vahendiga. Kõlbmatu vahendi kasutamine (mittekorras tulirelv, relvamakett, mängupüstol, kujuteldav relv) ja sellega ähvardamine võivad suurendada küll ohvri hirmutunnet, kuid samavõrra suurt hirmu võib põhjustada ka pelgalt röövimise põhikoosseisule vastav vägivallaähvardus (nt ähvardus peksta kannatanut jalgadega või visata ta kõrgelt alla; mööda ei saa vaadata sellestki, et KarS § 200 lg 1 hõlmab ka reaalse vägivalla rakendamist, kuniks see ei põhjusta rasket tervisekahjustust). Laskekõlbliku relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardamise korral on olukord teine. Sel juhul võib esialgne ähvardustegu kasvada just kasutusse võetud eseme tõttu hõlpsasti üle raskemaks kuriteoks, nt röövmõrvaks (KarS § 114 lg 1 p 5). Seetõttu ongi põhjendatud enamohtliku röövimise eest rangema karistuse ettenägemine. (p 19)
|
Facebook
Twitter