3-1-1-6-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-45-06
|
Riigikohus |
22.06.2006 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes(RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-3-08
|
Riigikohus |
13.03.2008 |
|
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
|
| 3-1-1-8-08
|
Riigikohus |
28.03.2008 |
|
Isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast on vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. See on vajalik, et tagada menetlusalusele isikule võimalus seisukoha muutumisel siiski istungil osaleda. VTMS sätestatust muu teavitamisviisi kasutamisel ei ole tegemist ilmtingimata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui on üheselt tuvastatav, et isikule on teatatud kohtuistungi toimumise aeg ja koht. Kui kutse nõutaval viisil saatmata jätmise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas menetlusalust isikut on teavitatud tema asja arutamise ajast ja kohast, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses.
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-03, p 7.3 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Nimetatud nõuetele mittevastava kohtuotsuse tegemine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
|
| 3-1-1-12-08
|
Riigikohus |
18.04.2008 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Et nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
|
| 3-1-1-14-08
|
Riigikohus |
30.04.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses ning kontrollima nii kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud õiguslikke kui faktilisi asjaolusid. Nimetatud nõuete rikkumine on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-49-04, p 6 ja nr 3-1-1-74-07, p 5).
|
| 3-1-1-48-08
|
Riigikohus |
22.09.2008 |
|
Vastavalt KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatule võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteave peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestisel või joonisel või muul näitlikustaval viisil. Eelöeldu tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.2).
Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.1).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vastavalt VTMS §-le 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12 ja nr 3-1-1-18-05, p 6).
KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6).
|
| 3-1-1-54-08
|
Riigikohus |
13.10.2008 |
|
|
| 3-1-1-55-08
|
Riigikohus |
13.10.2008 |
|
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-8-03, p 7.3; nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t. kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08; vt ka RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-105-03, p 12).
|
| 3-1-1-65-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine ja VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 150 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12, nr 3-1-1-18-05, p 6, nr 3-1-1-45-06, p 9 ja nr 3-1-1-94-07, p 8).
Vastavalt KrMS § 148 lg-le 1 ja VTMS § 31 lg-le 1 saavad fotod aga sündmuskoha või asitõendiga seotud asjaolude tuvastamisel lisaks vaatlusprotokollile olla üksnes täiendavaks olustiku või asitõendi talletamise mooduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07 , p 9.1).
|
| 3-1-1-66-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8).
Enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel obligatoorselt lõpetada. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 s.o. lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel või väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikul hüvitamisel kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. Alles seejärel, kui kohus on tuvastanud teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse, on võimalik võtta seisukoht väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (vt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 6.4).
|
| 3-1-1-73-08
|
Riigikohus |
02.01.2009 |
|
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1).
Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1).
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10).
Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Juhtudel, mil kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuse osas või esineb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine VTMS § 120 lg 1 alusel ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-37-08, p-d 8.1 ja 8.2).
Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis vastavalt VTMS § 175 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12).
Olukorras, mil kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise tingimuste osas, on võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda või määrata ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-42-07, p 6.1).
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10).
|
| 3-1-1-74-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-55-08,p 8; nr 3-1-1-48-08, p 7; nr 3-1-1-8-08, p 8 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud.
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 võib maakohus tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).
|
| 3-1-1-82-08
|
Riigikohus |
28.01.2009 |
|
Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7; nr 3-1-1-55-08, p 8; nr 3-1-1-48-08, p 7; nr 3-1-1-8-08, p 8 ja nr 3-1-1-62-06, p 5.
|
| 3-1-1-8-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Lahendades küsimust sellest, kas on aset leidnud teod, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja kas need teod on toime pannud menetlusalune isik, tuleb maakohtul selgitada välja ka see, millal ja kus need teod toime pandi. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-105-03, p 12).
Vt RKKKo nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7; nr 3-1-1-55-08, p 8).
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10).
|
| 3-1-1-35-09
|
Riigikohus |
06.05.2009 |
|
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12; nr 3-1-1-18-05, p 6; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-66-08, p 8 ja nr 3-1-1-74-08, p 7.
|
| 3-1-1-71-09
|
Riigikohus |
30.10.2009 |
|
ÜTSRS artiklist 195, mis näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et saabumisel ei saa isikud kaupa edasi toimetada enne, kui on kontrollitud ühenduse määruse (EMÜ)
nr 3925/91 (1) artikliga 1 hõlmamata salongipagas ei anna tollile õigust toimetada saabuva pagasi röntgenkontrolli valdaja juuresolekuta. Osutatud sätte adressaadiks on üksnes liikmesriigid ja see ei saa olla vahetult isiku põhiõiguste piiramise alus. ÜTSRS artiklist 195 tulenevalt on seadusandjal õigus ja kohustus kehtestada meetmed, mis võimaldavad pagasi tõhusat tollikontrolli. See norm ei anna aga tollile õigust rakendada otstarbekuse kaalutlusel ise selliseid tollikontrolli meetmeid, mida seaduses ei ole ette nähtud, või kalduda kõrvale seaduses sätestatud tollikontrolli toimetamise nõuetest.
TS § 41 lg-s 2 sätestatud pagasi valdaja juuresoleku-nõude eesmärk on suurendada pagasi läbivaatuse usaldusväärust, vältides näiteks selle tulemuste moonutamist, mitte aga raskendada tollikontrolli toimetamist ja vähendada keelatud esemete avastamise tõenäosust.
Piiri ületava reisijana TS § 41 lg 1 esimese lause tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada ka isikut, kes on ise juba piiriületusformaalsused läbinud, kuid naaseb hiljem tollikontrolli pagasi järele, taotledes pagasi tolli järelevalve alt vabastamist ja selle vabasse ringlusse lubamist. Isik, kes on ise piiri ületanud ja tollikontrolli läbinud, ent pole veel oma pagasile järele tulnud, ei ole piiri ületav reisija TS § 41 lg 1 mõttes vaatamata sellele, et tema pagas pole tollikontrolli läbinud. Samas kui tollikontrolli juba läbinud isik naaseb tollikontrolli, taotlemaks temast eraldi saabunud pagasi tollikontrolli alt vabastamist, omandab ta uuesti piiri ületava reisija staatuse TS § 41 lg 1 mõttes.
Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Toodud nõuete rikkumine kujutab endast VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
|
| 3-1-1-82-09
|
Riigikohus |
29.01.2010 |
|
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).
Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
|
| 3-1-1-17-10
|
Riigikohus |
24.03.2010 |
|
Asudes kohtuliku arutamise tulemina seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, ei saa lugeda sellist kohtu seisukohta põhjendatuks. Jättes kohtuotsuse põhistamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Olukorras, kus maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse põhjusel, et selles esinevad mõningad lisakaristust puudutavad ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisulist õigsust, tuleb kohtul kaebuse lahendamisel lähtudes VTMS § 132 p-s 2 sätestatud nõuetest uue otsusega need ebatäpsused kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-10, p 8).
|
Facebook
X.com