3-1-1-105-11
|
Riigikohus |
01.02.2012 |
|
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vt otsuse p-d 11-13 ja nimetatud punktides viidatud RKKKm 3-1-1-80-07, punkti 13; 3-1-1-30-08, punkti 8; 3-1-1-103-06, punkti 10; 3-1-1-108-09, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkti 11; 3-1-1-30-08, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkte 10 ja 16.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Kahtlustuses ja vahistamistaotluses esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt).
|
| 3-1-1-69-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.
Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.
Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.
Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.
Kriminaalasjas nr 3-1-1-9-12 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Proportsionaalsuse hindamisel peab kohus arvestama konkreetse kriminaalasja asjaolusid, sh kannatanute ja tunnistajate turvalisuse tagamise vajadus.
|
| 3-1-1-99-16
|
Riigikohus |
01.12.2016 |
|
KrMS § 387 lg-test 1 ja 2 nähtub, et üldjuhul on kriminaalmenetluses kohtumääruseid võimalik vaidlustada 15 päeva jooksul ning kümnepäevane kaebetähtaeg on erand. Ringkonnakohtu määruse puhul, millega jäetakse muutmata maakohtu vahistamismäärus, ei ole tegemist vahistamismäärusega KrMS § 387 lg 2 tähenduses, mille vaidlustamiseks tuleb määruskaebus esitada kümne päeva jooksul. Juhul, kui esitatakse kaebus ringkonnakohtu määrusele, millega jäeti maakohtu määrus muutmata, ei ole lühema edasikaebetähtaja kohaldamine põhjendatud ja lähtuda tuleb KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud edasikaebekorrast. (p 10 jj)
Vahistamismääruse resolutsiooni kuulutamisega enne selle kirjalikku koostamist ja allkirjastamist ei toimi kohus korrektselt. Kahtlustatavat on võimalik vahistada vaid maakohtu kirjaliku määruse (KrMS § 145 lg 1 p 1) alusel. (p 7)
|
| 3-1-1-115-16
|
Riigikohus |
17.02.2017 |
|
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)
1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)
|
| 3-1-1-8-17
|
Riigikohus |
31.03.2017 |
|
KrMS ei piira ega välista kaitsja õigust esitada kahtlustatava esindajana määruskaebus kuni kaebetähtaja lõpuni, mis on KrMS § 387 lg 2 alusel arvestatud alates päevast, mil kahtlustatav sai või pidi saama kohtumäärusest teada, seda sõltumata sellest, millal sai või pidi saama määrusest teada kaitsja. Erinevatel asjaoludel (nt määruse tõlkimise vajaduse tõttu) võivad kahtlustatava ja kaitsja kaebetähtajad hakata kulgema ja seega ka lõppeda erineval ajal. Kahtlustatav ja teda esindav kaitsja ei ole aga käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena. Seetõttu ei saa kaitsja määruskaebust, mis on esitatud kahtlustatava puhul kulgenud kaebetähtaja jooksul, lugeda mittetähtaegseks põhjendusega, et kaitsja puhul kulgema hakanud kaebetähtaeg on juba möödas. (p 9)
Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määruse nr 111 „E toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1 kohaselt on e-toimiku süsteemi kantud andmetel informatiivne tähendus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vaid seadusega ettenähtud juhtudel on e-toimiku süsteemi kantud andmetel õiguslik tähendus. KrMS ei sisalda sätet, mis näeks ette võimaluse lähtuda määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel üksnes e-toimiku süsteemi kaudu edastatavast edasikaebamise tähtaja teatavakstegemise teatest. Järelikult on kõnealusel teatel informatiivne tähendus ning kaitsja ei saa sellele kaebetähtaja arvutamisel tugineda. Samas juhul, kui kaitsjale ei ole muul viisil kui e toimiku süsteemi kaudu kohtumäärust kättesaadavaks tehtud, võib seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaeg kattuda e toimiku süsteemi saadetud teates märgitud tähtajaga. (p 12)
Kahtlustatavat on võimalik vahistada üksnes kohtuniku kirjalikult vormistatud ja allkirjastatud määruse alusel ning vahistamise määruse resolutsiooni kuulutamine enne nendele nõuetele vastava määruse tegemist ei ole korrektne (RKKKm nr 3-1-1-99-16, p 7). (p 7)
Vahistamise määrusest teatavakstegemiseks KrMS § 387 lg 2 mõttes ei saa lugeda üksnes määruse resolutsiooni kuulutamist kohtuistungil kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul. Kahtlustataval ja kaitsjal peab kaebeõiguse realiseerimiseks olema võimalus tutvuda määruse terviksisuga, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamise tähtaega arvestada alates päevast, mil kahtlustatav ja kaitsja said teada või pidid teada saama eeluurimiskohtuniku kirjalikult vormistatud ja põhistatud määrusest. See on oluline ka ausa ja õiglase menetluse põhimõtet silmas pidades, kuna tagab kahtlustatavale reaalse võimaluse vahistamist tõhusalt vaidlustada ja end kaitsta. (p 8)
|
| 1-17-4926/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2017 |
|
Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12). (p 13)
Vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele ringkonnakohtus laieneb KrMS § 390 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. Selle sätte kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Nende isikute ilmumata jäämine ei takista siiski määruskaebuse läbivaatamist. Märgitud tingimus on eeskätt seotud KrMS § 390 lg-s 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul. (p 18)
Kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust aga KrMS § 390 lg-s 4 ette ei nähta. Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-99-16, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lg-s 4 neid olukordi samas ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus. (p 19)
Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §-s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. ja 2. lõikes sätestatut, tuleb selle paragrahvi 3. lõikest lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega). (p 20)
Juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus seega KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist
(nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui aga kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud. (p 21)
|
| 1-18-8222/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.03.2019 |
|
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7)
Põhjendatud kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse olemasolu tõendamise kohustus lasub prokuratuuril, mistõttu peab vahistamise nõuetekohane argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas lasub ka maa- ja ringkonnakohtul kohustus kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtlustuse olemasolu. Seejuures ei pruugi kahtlustuses (ja vahistamistaotluses) esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 17 ja 19). (p 8)
Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9)
Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13)
Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14)
Kuna enam kui pooleteise aasta jooksul ei ilmnenud ühtki uut asjaolu, mis viitaks narkokuritegude jätkuva toimepanemise ohule, ei olnud kahtlustatava vahistamine vältimatult vajalik. (p 19)
Ainuüksi välisriikide külastamine ei anna alust arvata, et isik võib asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. (p 20)
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab isiku vahistamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtlustus, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlustus kui ka vahistamisalus. Kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas põhjendatud kuriteokahtlustuse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saagi olla isiku süüküsimuse otsustamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1). (p 7)
Kriminaaltoimik on dokumentide pidevalt muutuv, mitte staatiline kogum, kuid maakohtu määruses pole täpsustatud, kelle poolt, millal ja millistel asjaoludel kogutud teabega maakohus tutvus, ega kogutud teavet vahetult kirjeldatud. Seetõttu ei ole määruskaebemenetluses võimalik maakohtu määruse tegemise ajal olemas olnud teavet praegusega võrrelda ega maakohtu siseveendumuse kujunemist kontrollida. Maakohtu määrus ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud. (p 13)
Kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt 3-1-1-105-11, p 17). (p 14)
Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, et kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu pole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega (vt viidatud otsuse p 48). Samas tuleb arvestada, et kuritegelikku ühendusse kuulub KarS § 255 mõttes isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt RKKKm 3-1-1-57-09, p 13.1). Eelnevast tulenevalt peab KarS § 255 järgi esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuks lugemisel vältimatult ära näitama konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse arvata, et isik kuulus kuritegelikku ühendusse. (p 9)
|
| 1-19-401/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.05.2019 |
|
Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-105-11, p 12). (p 9)
Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Niisugusest seisukohast on lähtunud seadusandja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisel §-ga 3951. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjale tulenes erikorra loomise vajadus sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervetega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla samad (seletuskiri lk 120). Analoogselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud mitmetes lahendites, et üldjuhul on ebaterve psüühikaga inimese vabaduse võtmine õigustatud haiglas või sarnases kohases asutuses (vt nt EIK 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 147). (p 12)
Kohtumenetluses üldalusel vahi all pidamise maksimaalset tähtaega seaduses sätestatud ei ole (samas vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 20-25). KrMS § 3951 lg 2 võimaldab vahistada raske psüühikahäirega kahtlustatava KrMS 16. peatükis sätestatud erikorra järgi. (p 13)
KrMS § 3951 lg 2 esimene alternatiivi kohaselt saab sundravimenetluses isiku vahistada ka üksnes tema ohtlikkusele tuginedes, kui menetlusest kõrvalehoidumise ja/või uute kuritegude toimepanemise ohtu ei esine. (p 13.1)
Sundravimenetlusele allutatud isik ei või olla vahistatud üle kuue kuu (KrMS § 3951 lg 6). Erandlikel asjaoludel saab sundravimenetlusele allutatud isiku vahistamistähtaega pikendada kuni ühe aastani (KrMS § 3951 lg 7). Kuna seadus ei erista siin kohtueelset ja kohtumenetlust, on see tähtaeg absoluutne, hõlmates ka kohtumenetluse. (p 13.3)
Sundravimenetluses vahistatud isiku kinnipidamistingimused erinevad üldalusel vahistatu kinnipidamistingimustest. KrMS § 130 alusel eelvangistust kandvad isikud paigutatakse vangla eelvangistusosakonda või arestimajja (vangistusseaduse § 90 lg 2). KrMS § 3951 lg 1 alusel paigutatakse sundravimenetluses vahistatud isik vangla meditsiiniosakonda või psühhiaatria tervishoiuteenust osutavasse haiglasse. Vangla meditsiiniosakonna ja psühhiaatriahaigla kinnipidamistingimused on erinevad. KrMS § 3952 alusel vahistatu kinnipidamiskohaks peab üldjuhul olema haigla ja vanglas on psüühikahäirega isiku kinnipidamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel, nt kui haiglas ei leidu kinnipidamiseks vajalikul hulgal kohti. Kuna otsustus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma vahistamismääruse resolutsioonis (vt ka RKKKo 3-1-1-20-14, p 11.1). Sõltuvalt asjaoludest võib kinnipidamiskoha valiku sõnastada ka tingimuslikult, võimaldades näiteks haiglas vabade kohtade puudumisel pidada isikut kinni vangla meditsiiniosakonnas. (p 13.4)
KrMS 16. peatüki sätete alusel vaimse häirega isiku vahistamise kord on erinev KrMS §-s 130 kehtestatud vahistamise üldkorrast, võimaldades enam arvestada psüühikahäirega isiku seisundit. Seega tuleb raske psüühikahäirega isiku vahistamist toimetada eelistatult sundravi kohaldamise menetluses KrMS § 3951 alusel, mis tagab, et isikut peetakse kinni talle sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). (p 14)
Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 3951 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 3951 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 1372 lg 1 alusel. (p 15)
KrMS 16. ptk-s sätestatud sundravi kohaldamise menetlusele ülemineku vältimatuks eelduseks ei ole see, et isikule oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sundravimenetlust saab kohaldada ja KrMS § 3951 lg 2 alusel kahtlustatava vahistada ka siis, kui ekspertiisi ei ole (veel) tehtud, kuid kogutud on muid kaalukaid tõendeid (nt mõnes varasemas menetluses tehtud ekspertiisiakt), mis kinnitavad, et isikul on raske psüühikahäire. (p 16)
Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17)
Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)
Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (KrMS § 30 lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv (sh üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele) prokuratuuri pädevusse. Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist KrMS § 3951 lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse. Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse KrMS §-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist KrMS § 3951 lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt KrMS § 1372 lg 1 alusel. (p 15)
Prokuratuur peab enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist KrMS 16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine KrMS § 130 alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. (p 17)
Olukorras, kus prokuratuur tugineb vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitab isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, saab maakohus juhtida kohtuistungil prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör saab vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. (p 18)
|
| 1-19-766/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2019 |
|
Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)
Tulenevalt KrMS § 341 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12)
Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)
|
| 1-19-9448/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.03.2020 |
|
Vahistamismääruses peab muu hulgas kindlaks tegema põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt nt RKKKm 1-19-401/34, p 9). Sellisest kahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtlustust sisustavad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 3-1-1-110-15, p 21 ja RKKKm 3-1-1-15-16, p 13). (p 8)
Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. (Vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.) Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. (p 9)
|
Facebook
Twitter