https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-52-05 PDF Riigikohus 09.06.2005

Sularaha näol on tegemist vallasasjaga KarS § 201 (aga ka nt §-de 199 ja 200) tähenduses. Karistusõiguslikust aspektist lähtudes ei ole tähtsust asjaõiguslikul käsitlusel sularahast kui asjastunud õigusest. Varavastaste süütegude, mille objektiks on käibelolev sularaha, (nt KarS § 199 lg 1) piiritlemisel priviligeeritud (KarS § 218 lg 1) või kvalifitseeritud (nt KarS § 199 lg 2 p 6) koosseisudest tuleb lähtuda siiski kuriteo objektiks olnud sularaha nominaalväärtusest ning erandjuhtudel seda väärtust ületavast numismaatilisest väärtusest, mitte aga tootmisväärtusest.


Kui kohus loeb isiku süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks ja rahuldab tsiviilhagi üksnes osaliselt, tuleb kohtul teha otsus ka ülejäänud tsiviilnõude osas - jätta see nõue KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada selles osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.


Kannatanule peab kassatsiooniõigus olema tagatud ka juhul, kui ta leiab, et ringkonnakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuvastanud mingi faktilise asjaolu (või selle puudumise), mis on vastuolus kannatanu poolt väidetava hagi alusega (vt RKTKo 3-2-1-41-05, p 25).

3-1-1-148-05 PDF Riigikohus 12.01.2006

Tulenevalt KrMS § 38 lg 1 p-st 1 ja §-dest 207 ning 208 tuleb kannatanuks lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Loomulikult ei saa selline isik kasutada kõiki kannatanu õigusi, kuid KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies ulatuses (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).


Kaebuse läbivaatamata jätmisel ei saa lahendada küsimusi vaidlustatud määruses uurimisasutuse või prokuratuuri õigusliku hinnangu olemasolu või puudumise ega ka selle hinnangu õigsuse või põhjendamatuse kohta. Nende küsimuste lahendamine on võimalik alles siis, kui kohus on jaatanud esitatud kaebuse vastavust KrMS § 208 lg-s 2 sisalduvatele nõuetele ja on asunud sisuliselt kontrollima menetluse lõpetamise või alustamata jätmise põhjendatust.

3-1-1-151-05 PDF Riigikohus 17.01.2006

Riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on Riigi õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus, kusjuures maksejõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel (RÕS §-d 12-14). RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sama lõike 5. punkt välistab aga riigi õigusabi andmise olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja süüvimist kaebuse sisusse (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04 ja nr 3-1-1-66-05).


Kannatanuks tuleb kriminaalmenetluses lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Ning kuigi selline isik ei saa kasutada kõiki kannatanu õigusi, tuleb talle tagada KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).

3-1-1-159-05 PDF Riigikohus 09.02.2006

Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02). Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 15.01.2009, nr 3-1-1-75-08, p 12.1)


Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02). Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 15.01.2009, nr 3-1-1-75-08, p 12.1)


KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina tuleb kannatanuks lugeda ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kõnealusel kannatanul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus (RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).

3-1-1-1-06 PDF Riigikohus 03.04.2006

Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04).


Menetlusaluse isiku karistamise aluseks olnud väärteokoosseis ja tema poolt toimepandule tegelikult vastav kuriteokoosseis polnud omavahel ideaalkonkurentsis, vaid kuriteokoosseis neelas väärteokoosseisu (spetsiaalsuspõhimõte). Liiklusnõuete rikkumisega raske tervisekahjustuse tekitamise eest tulnuks isikut karistada üksnes raskema - KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu alusel, mis hõlmab ka LS §-s 74-17 sätestatud ebaõiguse. Võimaluse, et isikut, kes kirjeldatud olukorras tunnistati ekslikult süüdi kergema süüteo toimepanemises, karistataks järgnevalt ka raskema koosseisu alusel, välistab aga PS § 23 lg-st 3 tulenev põhimõte, et jõustunud süüdimõistva või õigeksmõistva otsuse puhul isikut sama teo eest enam kohtu alla anda ega karistada ei või. Tegemist on absoluutse menetlusliku takistusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02). Isegi juhul, kui riik on süüteo toimepanija suhtes langetanud lõpliku otsuse ebaõigesti, mille tagajärjel ta mõistetakse õigeks või süüdi kergemas süüteos, ei ole ühelgi isikul õigust nõuda süüteo toimepanija käitumise ümberkvalifitseerimist. Süüteo teistkordne menetlemine on välistatud teistkordse kohtu alla andmise ja karistamise keelu põhimõttest ja õiguskindluse printsiibist tulenevalt.


Eesti kriminaalõigusdogmaatika ei toeta lähenemist, mille järgi süüteo läbi kannatanud isikul oleks võrdsusõiguse põhimõttele tuginedes õigus nõuda süüteo toimepanija karistamist. Riigi karistusvolitus on iseenesest sekundaarne ning tuleneb ühiskonnaliikmetelt. See ei tähenda aga, et ühiskonnaliikmetel endil oleks säilinud õigus konkreetsel juhtumil vahetult karistamist nõuda (erasüüdistusmenetlus). (vt ka RKKKo nr 3-1-1-18-06)

3-1-1-113-06 PDF Riigikohus 19.03.2007

Kohtueelses menetluses antud ütluste alusel võib teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Võimalik on nt mäluviga, kus isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-89-03). Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17) KrMS §-s 289 sätestatu võimaldab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused. Väärteomenetluses on tulenevalt VTMS §-s 92 ja § 99 lg-s 8 sätestatust laiemad võimalused isikute kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks.


Vastavalt KrMS § 344 lg-le 2 on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas (vt RKKKo nr 3-1-1-77-05 ja nr 3-1-1-52-05). Täiendavaks kassatsiooniõiguse eelduseks on, et kannatanu huvides või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust (KrMS § 344 lg 1 p 1) või on ringkonnakohus maa- või linnakohtu otsust muutnud või tühistanud tsiviilhagisse puutuvas osas. Seega kuulub kassatsiooniõiguse vältimatu eelduse hulka ka asjaolu, et kannatanu oleks esitanud tsiviilhagi.


KrMS § 68 lg 5 kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks. Teabe vahendamise korral on vahetu tõendiallikas ise vabastatud vastutusest valeütluse andmise eest KarS § 320 järgi, tema suhtes ei saa teostada ristküsitlust ning tema poolt kogetut kriitiliselt hinnata, samuti on peaaegu välistatud tema kui tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimine vahetu kohtuliku uurimise kaudu.


Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.


Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (vt RKKKo nr 3-1-1-50-06). KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).


Olukorras kus tunnistaja ei mäleta kohtumenetluses enam kriminaalasja eeluurimisel räägitut on tegemist teatava vastuoluga KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega võib juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Kuid sellisel viisil toimides tuleb silmas pidada vaid tunnistaja mälu värskendamise eesmärki, et oleks võimalik tema edasine ristküsitlemine ning ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Ristküsitluse jätkamisel tuleb välja selgitada, mis tunnistajale meenub ning sel viisil ristküsitlusel saadud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui aga eeluurimisel antud ütlused avaldatakse tervikuna ning nendele tuginetakse ka kohtuotsuse motiveerimisel, on tegemist KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06). KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 tulenevalt on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Selline ütluste avaldamine on lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06). Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

3-1-1-45-07 PDF Riigikohus 15.10.2007

Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145 (suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.


Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka 3-1-1-125-06, p 14).


Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.

Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.

Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand.

Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu.

Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).

KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.


Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.


Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.


Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.


Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).


Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.

Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.


Kuriteo toimepanemise koha määratlemise täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.


Menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00, p 6.2 ja 3-1-1-146-05, p 11).


Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.


Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.

Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.

Kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes - KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile. Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.

Kriminaalmenetluses võib olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.

Kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 14).


Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.


Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.

3-1-1-49-07 PDF Riigikohus 02.10.2007

Kannatanul puudub apellatsiooniõigus, kui esimese astme kohtus mõistetakse süüdistatav õigeks KrMS § 301 alusel, s.t prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu.


Lähtudes kohtumenetluse võistlevuse printsiibist, millest tuleneb kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (KrMS §-d 14, 268, 301), ei ole kohtul õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ning põhjendatust. Lisaks ei saa sellisel juhul asja läbi vaadata ka apellatsioonikohus kannatanu apellatsiooni alusel, kuna süüdistust, mille järgi kriminaalasja arutada, enam ei ole.

3-1-1-47-09 PDF Riigikohus 22.06.2009

KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist. Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).


Kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna.


KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist. Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).

Prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses.


Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 13).


Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle on seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras. Pole mõistlikku põhjust piiramata kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi.


Kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7 ja nr 3-1-1-1-06, p 9).

3-1-1-55-09 PDF Riigikohus 30.11.2009
RPS

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.


Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)


Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.


Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).


Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).


Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.


Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.


KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.


Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).


Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).

Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).


Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)


Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).

3-1-1-97-10 PDF Riigikohus 11.04.2011

KarS § 83, § 831 või § 832 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

KarS § 831 lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 831 lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.

Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.


Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 3762) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.


Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).


Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.


KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.


Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.


KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.


KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).

3-1-1-83-12 PDF Riigikohus 19.10.2012

Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.

Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).


Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.


Kannatanul on subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2) või ei ole esitanud apellatsiooni. Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub KrMS §-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt RKKKo 3-1-1-49-07, p 9).

3-1-1-91-12 PDF Riigikohus 09.11.2012

Tulenevalt KrMS §-st 200 ja 206 lg-st 11 võib uurimisasutus prokuratuuri loal lõpetada kriminaalmenetluse lihtsustatud määrusega. Sellisel juhul on KrMS § 206 lg 11 kohaselt kannatanul õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest taotlus põhistatud määruse saamiseks. Menetleja peab põhistatud määruse koostama viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest. Kui kannatanu ei nõustu uurimisasutuse määruse põhistustega, on tal KrMS § 207 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kaebus Riigiprokuratuurile, kes lahendab kaebuse ühe kuu jooksul ja kaebuse rahuldamata jätmisel teeb selle kohta põhistatud määruse. Riigiprokuratuuri määrusega mitte nõustudes võib kannatanu KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada selle advokaadi vahendusel ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu määrus on KrMS § 385 p-st 11 lähtuvalt lõplik.

3-1-1-98-12 PDF Riigikohus 07.11.2012

Riigi õigusabi seaduse regulatsiooni kohaselt pole riigi õigusabi osutajaks advokaadibüroo, vaid konkreetne advokaat, sest õigusteenuse osutamiseks ei sõlmi advokaadibüroo ja klient omavahelist lepingut. Advokaadi volitused tekivad sellest, et lähtuvalt riigi õigusabi saaja tahteavaldusest on advokatuur nimetanud ta kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse alusel riigi õigusabi osutama. Advokaat tegutseb advokaadibüroo kaudu. Sellele vaatamata täidab advokaat riigi õigusabi regulatsiooni kohaselt õigusteenuse osutamisega kaasnevaid kohustusi iseseisvalt ja kuivõrd riigi õigusabi saaja advokaadibürooga lepingut ei sõlmi, puudub viimasel õigus ning kohustus korraldada riigi õigusabi osutamist advokaadi eest. Nendel põhjustel tulebki advokaadil endal lahendada riigi õigusabi osutamisega seonduvad küsimused.

Olukord, kus advokaat ei saa ajutise takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Kirjeldatud juhul on võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes juhinduda KrMS §-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.


KrMS § 207 lg 5 tähenduses saab kaebuse esitajana käsitada kannatanut, mitte tema esindajat. Kannatanu tahteavaldusest lähtuv kaebuse allkirjastamine ja edastamine esindaja poolt tähendab üksnes menetlusosalisele kuuluvate õiguste realiseerimist teise isiku vahendusel. Pidades silmas, et KrMS § 207 lg 5 eesmärgiks on tagada kaebaja informeerimine kaebemenetluse tulemusest ja ka seda, et kannatanule kuulub lõplik otsustusõigus selle üle, kas Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, tuleks kaebuse rahuldamata jätmise määrus saata just kannatanule. Üldjuhul ei saa KrMS § 207 lg 5 nõuete rikkumisest siiski rääkida olukorras, kus kaebuse rahuldamata jätmise määrus on edastatud vaid kannatanu advokaadist esindajale.


Olukord, kus advokaat ei saa ajutise takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Kirjeldatud juhul on võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes juhinduda KrMS §-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.


Kui kohus jätab alusetult määruskaebuse läbi vaatamata on see minetus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-117-12 PDF Riigikohus 21.01.2013

Kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka selline tema õiguste rikkumine, mis iseenesest ei anna alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanuks pidada (vt RKKTKo 3-1-1-97-10). Kirjeldatud menetlusõiguslikust võimalusest tuleb eristada tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikke aluseid. Tsiviilhagi saab rahuldada vaid juhul, kui selleks esinevad kõik vajalikud materiaalõiguslikud eeldused.


VÕS § 127 lg-st 1 lähtuvalt võiks näiteks kapitalirendi puhul olla auto hävimise puhul kahjuks liisingueseme turuväärtus selle hävimise hetkel, millest on maha arvatud need kulud (liisingumaksed), mida liisinguvõtja ei pidanud enam kandma liisingueseme hävimise tõttu.

Tulenevalt delikti üldkoosseisust tuleb enne õigusvastasust ja süüd tuvastada teo objektiivne koosseis. Teo objektiivne koosseis nõuab ka seda, et tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel.

Kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel piirab VÕS § 127 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Seega on valduse rikkumise korral hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; 3-2-1-123-05, p 28). Seega on valduse rikkumise korral kaitstud ka asja omanikuks mitteoleva valdaja huvi saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimalus (s.o kasutuseelis), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15 ja 20). Asja valdaja saab hüvitist nõuda VÕS § 132 lg 4 alusel. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega näiteks asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist.

3-1-1-131-13 PDF Riigikohus 28.05.2014

Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui kassaator pelgalt ei nõustu jälitustoimingu protokollis kajastatud vestluse hindamisest tehtud järeldustega, ei ole tegemist olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esineks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust.


KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust, mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja. Nende nõuete rikkumist ei heasta näiteks garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule.


KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.

Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.


KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.


NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.


Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.


Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.

3-1-1-56-14 PDF Riigikohus 03.11.2014

Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 piirdub kannatanu kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagiga seonduvaga.


Kui ringkonnakohus jätab ilma põhjendusteta lahendamata tsiviilhagi, on see käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 ja § 306 lg 1 p 11 alt 1 mõttes.


Kui ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ja otsuses märgitakse, et jäetakse nii ühe kannatanu kui ka teise kannatanu nõuded rahuldamata, aga ringkonnakohtu käsitlusest ei ilmne piisava selgusega, millised põhjendused puudutavad üksnes esimest kannatanut ja millised teist kannatanut, siis on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtu selline eksimus on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.


Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 piirdub kannatanu kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagiga seonduvaga.

3-1-1-84-14 PDF Riigikohus 02.12.2014

Süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid (vt ka 3-1-1-97-10 p 23).


KarS §-s 293 sätestatud kuriteokoosseis ei ole kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus on KarS § 288 lg-s 2 nimetatud eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Samas kahjustab pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt ka majandusarengut ja vaba konkurentsi.


Kui kohtumäärusega otsustatakse isiku õiguste üle, on tal õigus kohtumäärus vaidlustada olenemata sellest, kas ta on kriminaalasjas menetlusosaline või menetlusväline isik.

Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).

Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.


KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.


Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.

Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).


Kohtu otsustus apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vormistada määrusena ka siis, kui kohus leiab, et apellatsiooni esitaja ei ole kohtumenetluse pool, vaid menetlusväline isik.

Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).


KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.

Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.

Kohtu menetlusotsustus tuleb vormistada kohtumäärusena.


Hindamaks, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud süüdistuses või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes.


Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.

3-1-1-41-15 PDF Riigikohus 13.05.2015

Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)

Maakohtu otsuse jõustumise eeldused pole täidetud, kui otsuse peale on esitatud tähtaegne apellatsioon, mida ei ole läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. (p 44)


Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)

Apellatsiooni läbivaatamist ei takista asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. (p 43)


Sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanu apellatsiooniõiguse olemasolu. (p 46)


Vt 3-1-1-97-10 p-d 15, 17–19. (p 33-34)

Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust (KrMS § 37 lg 1) saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. (p 35)

Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu. (p 37)

Eraõiguslik isik on kannatanu (KrMS § 37 lg 1) KarS § 293 või § 4023 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille sisuks on, et selle eraõigusliku isiku töötaja on oma töökohustusi täites pistist (altkäemaksu) võtnud. (p 38–40)


Maakohus või ringkonnakohus peab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele vastava isiku kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja on jätnud selle ekslikult tegemata. (p 40)

3-1-1-50-15 PDF Riigikohus 02.06.2015

Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 401 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.


Tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt siis, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Ülal esitatud põhimõtted ei ole järgmistel põhjustel siiski täiel määral kriminaalmenetlusse ülekantavad. Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 401 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.


Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.


Seadusest ei tulene kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada. Tsiviilhagi otsustamine sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud ja keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid süüdistatava väidetele hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada hagi rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kokkuvõtvalt, tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.


Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 401 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.

Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.

Kokku: 34| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json