3-1-1-16-03
|
Riigikohus |
31.01.2003 |
|
Kriminaalasjade ühendamisel pole erinevate kriminaalasjade registratsiooninumbril õigusliku tähendust. Registratsiooninumber on pelgalt asjaajamise kategooria, mis peab kindlustama materjalide registreerimise, nende liikumise jälgimise, säilitamise ja täitma ka muid eesmärke, mis ei ole seotud asja sisulise lahendamise aluseks olevate asjaoludega.
Kui ühendatakse erinevad kriminaalasjad, kus isiku suhtes on valitud erinevad tõkendid, tuleb lahendada ka küsimus, milline tõkend jääb kehtima ühendatud kriminaalasjas.
Kui isikult võetakse motiveerimatult õigus oma süüdistusasjas tehtud otsustuse läbivaatamisele kõrgemalseisvas kohtus, on tegu kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega
|
| 3-1-1-42-03
|
Riigikohus |
05.05.2003 |
|
Juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine seoses kuriteo aegumisega eeldab, et menetluse tulemusel on menetleja jõudnud arusaamisele, et tegu on kuritegu ja selle teo on toimepannud kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatav või süüdistatav on aegumise kohaldamisega nõus. Kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, siis on menetluse lõpetamine aegumisega välistatud, sest sellisel juhul on menetleja kohustatud kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid.
Kriminaalvastutusele võtmise ettepanekus mitteosundatud teona Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 1 tähenduses tuleks mõista üksnes tegu (süüdistust), mis olemuslikult erineb teost, mille osas on kriminaalvastutusele võtmiseks luba antud.
Muudetud või uue süüdistuse esitamisega ei muutu kohtualune uuesti süüdistatavaks ning kriminaalasi ei välju kohtuliku arutamise staadiumist. KrMK § 215 lg 2 korras kohtuliku arutamise käigus kohtualusele uue või muudetud süüdistuse esitamise võimaluse nägi seaduseandja ette üksnes menetluse ökonoomiast lähtudes, et mitte pöörata kriminaalasja menetlust uuesti tagasi kohtueelse menetluse staadiumi ja korrata sealt peale kogu menetlust uuesti.
Kohtuniku poolt mitmetes kohtuasjades ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, mis seisneb selles, et ta ise kohtunikuna neid asju ei arutanud, kahjustab oluliselt riigi kohtuvõimu autoriteeti ja kohtuotsuste usaldusväärsust. See on käsitatav muu raske tagajärjena riigi huvidele KrK § 162 mõttes.
|
| 3-1-1-57-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu (KrMK § 168-1) on kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendiks (terviklahenduseks) ja edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides peab seda saama erikaebe korras vaidlustada (vt Riigikohtu määrused nr 3-1-1-109-00, 3-1-1-119-02 ja 3-1-1-25-04).
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 168-1 (avaliku menetlushuvi puudumine) alusel tuleb pöörata suurt tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks on sama kuriteosündmus.
Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu (KrMK § 168-1) on kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendiks (terviklahenduseks) ja edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides peab seda saama erikaebe korras vaidlustada (vt Riigikohtu määrused nr 3-1-1-109-00, 3-1-1-119-02 ja 3-1-1-25-04).
|
| 3-1-1-85-04
|
Riigikohus |
18.10.2004 |
|
KrMS § 202 näol on tegemist prokuratuurile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Siinkohal peab prokuratuur talle antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma PS §-st 11 tulenevast proportsionaalsuse põhimõttest.
Isiku teadlikkus narkootiliste ainete tootmise vastu suunatud kanepi kasvatamise põhimõttelisest keelust ei välista iseenesest tema võimalikku eksimust selles, et keelatud on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil. Tavaarusaama järgi toimiv isik ei pruugi ühe kanepitaime dendraariumis teaduslikul eesmärgil kasvatamist käsitada kanepi ebaseadusliku kasvatamisena (eksimus subsumeerimises).
Selgitamaks, kas isiku eksimus oma teo keelatuses on vältimatu või mitte, tuleb eeskätt hinnata, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Sellise hinnangu andmisel on oluline teiste asjaolude kõrval arvestada ka isiku objektiivselt ebaseadusliku käitumise ulatust ja intensiivsust. Mida vähemintensiivsem on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema. Samuti tuleb keelueksimuse välditavuse hindamisel arvestada, kas juhul, kui isikul oleks tekkinud kahtlus oma teo õiguspärasuses ja ta oleks õiguslikku olukorda mõistlikul viisil kontrollinud, kõrvaldanuks selline kontroll eksimuse.
Sisustades taime kasvatamise mõistet KarS § 188 tähenduses, ei saa piirduda pelgalt agrotehnilise aspektiga, lugedes taime kasvatamiseks üksnes maaviljeluse tehnoloogia võtete rakendamist taime kasvu soodustamiseks.
|
| 3-1-1-97-04
|
Riigikohus |
18.01.2005 |
|
Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria tähenduses on nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine" (vt RKKKo-d nr 3-1-1-23-01, 3-1-1-20-03 ja 3-1-1-88-03).
Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrusel puudub jõustunud kohtuotsusele omane tunnus nagu seadusjõud ja seetõttu on menetlejal võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada menetluse lõpetamise määrus ja jätkata menetlust ka varem lõpetatu osas.
Kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud peale 23.11.1994. a enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud.
KrMS ei sisalda keeldu tunnistada anonüümseks tunnistajaks ka isikut, kes on tuletatud tõendi allikas.
|
| 3-1-1-116-04
|
Riigikohus |
29.11.2004 |
|
Isikul, kelle kohta on kriminaalmenetluses kogutud isikuandmeid, on sõltumata kriminaalmenetluslikust menetlusseisundist õigus nendega tutvuda, v.a IKS § 30 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel. Kui andmesubjekt soovib enda kohta kriminaalmenetluses kogutud isikuandmetega tutvuda kriminaalmenetluse toimumise ajal, tuleb sellist soovi käsitada kriminaalmenetluses esitatava taotlusena. Kuna kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamine menetluse kestel mõjutab vahetult kriminaalmenetluse kulgu, jääb taotluse rahuldamata jätmise määruse vaidlustamine kriminaalmenetluse raamidesse. Kui määrus tehakse kohtueelses menetluses, on andmesubjektil võimalik seda vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras. Kui isikuandmete vastutav või volitatud töötleja keeldub võimaldamast andmesubjektile juurdepääsu lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele, võib ta esitada kaebuse halduskohtule.
|
| 3-1-1-134-04
|
Riigikohus |
10.01.2005 |
|
Kaaludes kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Töötus ei pruugi iseenesest tähendada isiku maksujõuetust. Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse peab menetleja järgnevalt hindama seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid.
Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata.
Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata.
|
| 3-1-1-137-04
|
Riigikohus |
06.05.2005 |
|
Kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada.
Tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil fikseeritud ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost.
KarS § 220 lg 2 puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas müügisaalis oli autoriõiguslikult kaitstavate laulude kõlamise ajal ostjaid või mitte ega sellel, kui valjult raadio mängis. Samuti ei pea kriminaalvastutusele võtmiseks olema tuvastatud, et sündmuskoha vaatlusega hõlmatud ajavahemikus oleks raadio programm kõlanud täies ulatuses. AutÕS-i oleks rikutud ka sellega, kui kõnealuses ajavahemikus oleks tõendatud vähemalt ühe autoriõiguslikult kaitstava laulu edastamine.
Varaliste õiguste samastamine konkreetse varalise kahju või kasuga pole õige, sest põhimõtteliselt võib õiguste valdaja lubada teisel isikul neid õigusi kasutada ka tasuta. Nimetatud õiguste rikkumisena pole seega käsitatav mitte õiguste valdajale varalise kahju põhjustamine, vaid juba nende õiguste ebaseaduslik kasutamine.
Juriidilise isiku võimaliku vastutuse küsimust saab hakata kaaluma alles siis, kui juba vastava füüsilise isiku süüteokoosseisu olemasolu selgitamisel kujuneb veendumus, et see füüsiline isik on tegutsenud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku süüteo ja tema huvides sama teo toimepannud vastava füüsilise isiku karistamisel ei ole tegemist sama teo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõtte rikkumisega.
Juriidilise isiku organi liikmete salajane hääletus, mille tulemiks on otsustus panna toime kuriteona kvalifitseeritav tegu tegevuse vormis ei ole võrreldav olukorraga, mil juriidilisele isikule võimalikult etteheidetav kuritegu tuleneb otseselt tema organi tegevusetusest. Kui kriminaalmenetluse raames tuvastatakse, et juriidilise isiku organ on jätnud tegemata mingi nõutava teo, siis on võimalik ja ka vajalik selgitada, kes vastavalt juriidilise isiku organi sisesele tööjaotusele konkreetselt oli kõnealuseks nõutavaks teoks kohustatud. Kui sellist tööjaotust ei ole läbi viidud, võib tõusetuda juriidilise isiku organi kõigi liikmete kriminaalvastutuse küsimus (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04, 3-1-1-7-04, 3-1-1-9-05).
|
| 3-1-1-9-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
Juriidiline isik osaleb menetluses üksnes seadusliku esindaja (juhatuse liikme), mitte aga volitatud isiku kaudu.
Kiirmenetluse otsuses tuleb lühidalt, kuid ammendavalt kirjeldada faktilisi asjaolusid, mida hinnates otsustatakse, kas isik on pannud toime väärteo või mitte - teokirjelduse alusel peab olema võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo.
Karistades juriidilist isikut peab välja selgitama äriühingu huvides rikkumise toime pannud juhtivtöötaja või organi (vt ka RKKKo 3-1-1-82-04, p 11).
Küsimus, kas tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul lähtuvalt süüasjas tuvastatud faktilistest asjaoludest. Juriidilise isikuga ei ole seotud juriidilise isiku juhtivtöötajate või organi liikmete kogu tegevus, vaid ainult osa sellest. Juriidilise isiku huvid võivad olla laiemad kui üksnes varalise kasu saamine ning puudutada ka valdkondi, mis jäävad tema põhitegevusest väljapoole.
Kuna suurettevõtete puhul ei tegele tippjuhid kõigi igapäevategevuses tõusetuvate küsimustega, vaid konkreetsetes valdkondades delegeeritakse vastutus edasi, siis sellest tulenevalt võib juhtivtöötajateks lugeda ka keskastme juhte, kellel konkreetses valdkonnas on õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet.
Kaebuse esitamine advokaadi vahendusel tähendab seda, et kaebuse on koostanud ja sellele on alla kirjutanud advokaat ning kaebusele on lisatud advokaadi volitusi tõendav volikiri või order.
|
| 3-1-1-42-05
|
Riigikohus |
18.04.2005 |
|
Kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus.
Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Isiku maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna.
|
| 3-1-1-56-05
|
Riigikohus |
06.06.2005 |
|
Riigiprokuratuuri põhistatud määrust, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks, saab isik vaidlustada vaid professionaalse juristi - advokaadi vahedusel. Seadusandja on sellega püüdnud põhjendatult vältida teiste isikute alusetu kahtlustamisega kaasneda võivaid põhiõiguste riiveid.
Tagades kannatanuna käsitletavale isikule KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõigust tuleb samaaegselt arvestada, et kriminaalmenetluse alustamine või selle jätkamine kui kõnealuse kaebeõiguse realiseerimise tulem kujutab endast samaaegselt ka kuriteos väidetavalt kahtlustatava mitmete põhiõiguste sedavõrd intensiivset riivet, mida on raske võrrelda mistahes muudes eluvaldkondades asetleidvate põhiõiguste riivetega. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt.
|
| 3-1-1-67-05
|
Riigikohus |
13.06.2005 |
|
Riigi õigusabi saamiseks ei ole alust, kui isikul jäi õigusabi saamata advokaatide hõivatuse, mitte aga maksejõuetuse tõttu (vt ka RKKKm 3-1-1-40-05).
KrMS § 208 alusel kaebuste esitamiseks lasub kohustus riigi õigusabi taotluste lahendamiseks ringkonnakohtul, kelle ülesandeks on KrMS §-s 208 märgitud kaebuste menetlemine. Ringkonnakohus on pädev lahendama ka riigi õigusabi taotlusi, mis on esitatud ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks määruskaebe korras.
KrMS § 208 alusel kaebuste esitamiseks lasub kohustus riigi õigusabi taotluste lahendamiseks ringkonnakohtul, kelle ülesandeks on KrMS §-s 208 märgitud kaebuste menetlemine. Ringkonnakohus on pädev lahendama ka riigi õigusabi taotlusi, mis on esitatud ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks määruskaebe korras.
|
| 3-1-1-139-05
|
Riigikohus |
23.12.2005 |
|
Süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
KrK kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida KrK selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav (vt nt RKKKo 3-1-1-136-04, p 12.3; RKKKo 3-1-1-34-03, p 10; RKKKo 3-1-1-139-04, p 8; RKKKo 3-1-1-123-03, p 17). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist.
Olukord, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, ei tähenda siiski seda, et kohtul puudub igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4) annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 36).
Arvestades asjaolu, et süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid, peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt ka RKKKm 3-1-1-57-99, p 6.1.).
Seadus ei anna kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega. Ringkonnakohtu väljendatud seisukoht kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest on vastuolus kohtumenetluse võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.
|
| 3-1-1-148-05
|
Riigikohus |
12.01.2006 |
|
Tulenevalt KrMS § 38 lg 1 p-st 1 ja §-dest 207 ning 208 tuleb kannatanuks lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Loomulikult ei saa selline isik kasutada kõiki kannatanu õigusi, kuid KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies ulatuses (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
Kaebuse läbivaatamata jätmisel ei saa lahendada küsimusi vaidlustatud määruses uurimisasutuse või prokuratuuri õigusliku hinnangu olemasolu või puudumise ega ka selle hinnangu õigsuse või põhjendamatuse kohta. Nende küsimuste lahendamine on võimalik alles siis, kui kohus on jaatanud esitatud kaebuse vastavust KrMS § 208 lg-s 2 sisalduvatele nõuetele ja on asunud sisuliselt kontrollima menetluse lõpetamise või alustamata jätmise põhjendatust.
|
| 3-1-1-151-05
|
Riigikohus |
17.01.2006 |
|
Riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on Riigi õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus, kusjuures maksejõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel (RÕS §-d 12-14). RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sama lõike 5. punkt välistab aga riigi õigusabi andmise olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja süüvimist kaebuse sisusse (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04 ja nr 3-1-1-66-05).
Kannatanuks tuleb kriminaalmenetluses lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Ning kuigi selline isik ei saa kasutada kõiki kannatanu õigusi, tuleb talle tagada KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
|
| 3-1-1-159-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02).
Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 15.01.2009, nr 3-1-1-75-08, p 12.1)
Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02).
Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 15.01.2009, nr 3-1-1-75-08, p 12.1)
KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina tuleb kannatanuks lugeda ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kõnealusel kannatanul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus (RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
|
| 3-1-1-89-06
|
Riigikohus |
13.10.2006 |
|
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-94-04).
Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06). Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kohtuotsuses on keelatud kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginemine, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (vt RKKKo nr 3-1-1-50-06 ).
Vastavalt KrMS § 14 sätestatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttele on süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06).
Süüteo vahendlikul täideviimisel ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (RKKKo nr 3-1-1-64-05).
Süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (vt RKKKo nr 3-1-1-83-01).
KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo nr 3-1-1-130-05).
Karistusõigus eristab rangelt täideviimist ja osavõttu. Kuna menetlusõiguslikult pole võimalik nn alternatiivse süüdistuse esitamine, peab süüdistuses olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).
|
| 3-1-1-96-06
|
Riigikohus |
22.12.2006 |
|
Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (RKKKo nr 3-1-1-139-05). Süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada.
Süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (RKKKo nr 3-1-1-53-03).
Normatiivsete koosseisutunnuste (nt tunnus ebaseaduslikus korras KarS §-s 257 ette nähtud omavoli süüteokoosseisus) puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka RKKKo nr 3-1-1-92-05). Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse.
KarS §-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-116-01). Eeltoodust tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-01).
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest.
Arutades kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (RKKKm nr 3-1-1-139-05). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.
Samas annavad KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud.
Ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise.
|
| 3-1-1-9-07
|
Riigikohus |
24.04.2007 |
|
VTMS ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-06 ja nr 3-1-1-146-03).
Ühe liitri lahja alkohoolse joogi deklareerimata, ent mittepettuslik Eestisse toimetamine ei ole tegu, mille puhul üld- või eripreventiivsed kaalutlused eeldaksid karistusõiguslikku sekkumist. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt RKKKo nr 3-1-1-85-04). Seda seisukohta tuleb silmas pidada ka väärteomenetluses.
Ühe liitri lahja alkohoolse joogi deklareerimata, ent mittepettuslik Eestisse toimetamine ei ole tegu, mille puhul üld- või eripreventiivsed kaalutlused eeldaksid karistusõiguslikku sekkumist. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt RKKKo nr 3-1-1-85-04).
|
| 3-1-1-16-07
|
Riigikohus |
13.06.2007 |
|
Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.
Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.
KrMS §-i 216 kohaldamisel ei saa kriminaalasja arutava kohtu menetluslikku käitumist determineerida pelgalt antud §-s sätestatu. Näiteks eeldab võistleva kohtumenetluse loogika ka teatud järjepidevust, vajadust lähtuda eelnevalt vastuvõetud menetlusotsustustest, eriti juhtudel, kui need on tehtud kohtumenetluse poolte konsensuse alusel. Samuti ei tohi kriminaalasja arutav kohus kriminaalasjade ühendamist kaaludes jätta prognoosimata, kuidas mõjutaks ühendamine menetlusaja mõistlikkust. Vaatamata eelmärgitule tuleks kohtul kriminaalasjad ühendada juhul, kui kohus tuvastaks, et ühe kriminaalasja arutamine, ühendamata seda teise kriminaalasjaga, võib viia kohtualuste suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni.
|
Facebook
X.com