1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
| 1-22-1949/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.01.2023 |
|
KrMS § 214 lg-s 3 kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ette nähtud trahviähvardus laieneb kõigile isikutele peale kahtlustatava ja süüdistatava. Isiku trahvimine kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ei eelda, et ta oleks avaldatud andmetest teada saanud menetlustoimingu käigus, s.o menetlusega vahetult ise kokku puutudes. Samuti ei ole seaduses erandit, mis välistaks ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande omaniku trahvimise kohtueelse menetluse andmete lubamatu avaldamise eest. (p-d 28-34)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on õiguspärane, kui selleks on prokuratuuri luba. Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida meelevaldselt, vaid peab lähtuma KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud kaalutlustest. Prokuratuuri keeldumist KrMS § 214 lg-s 1 nimetatud loa andmisest saab vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ette nähtud korras. (p 36)
Kohtueelse menetluse andmetena KrMS § 214 lg 1 mõttes on käsitatav menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave. Viimane hõlmab eeskätt menetlusosaliste ja menetluses osalevate muude isikute (nt tunnistajad, eksperdid, tõlgid) ringi, samuti kriminaalmenetluse toimumise fakti, alust ja ajendit ning teavet menetluse senise ning tulevase käigu, sh kavandatavate menetlustoimingute kohta. (p 37)
Andmete prokuratuuri loata avaldamine on KrMS § 214 lg 1 kohaselt keelatud juhul, kui need andmed on avaldajale teatavaks saanud kriminaalasja materjalide, menetleja ametniku või menetlustoimingus osaleja kaudu, sh siis, kui avaldaja on saanud teabe ise menetlustoimingus osaledes. Seejuures ei ole oluline, kas teave on jõudnud avaldajani vahetult (nt ise menetlusdokumendiga tutvudes) või kolmanda isiku vahendatuna (nt kellegi poolt edasiräägituna). KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene aga kriminaalasja materjalides kajastuvale infole, millest isik on teada saanud sõltumata kriminaalmenetlusest (nt kuriteosündmust ise pealt nähes). (p 38)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine KrMS § 214 lg 1 mõttes tähendab nende ükskõik millisel viisil teatavaks tegemist isikule, kellel ei ole õiguslikku alust neid andmeid teada. Esitades ajakirjandusväljaande pidajale avaldamiseks kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid sisaldava artikli, mis avaldatakse, on ajakirjanik käsitatav andmete avaldajana KrMS § 214 mõttes (p 40)
Ainuüksi prokuratuuri avaldamisloa puudumine KrMS § 214 lg 3 alusel trahvi määramist ei õigusta. Kohus peab asjakohastest kriteeriumitest lähtuvalt kaaluma, kas rahatrahvi määramine on iga üksikjuhtumi asjaoludel avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks proportsionaalne abinõu. Selleks, et isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest trahvida, peab kohus KrMS § 214 lg-st 2 lähtudes kindlaks tegema kas a) selle, et andmete avaldamist ei õigustanud kriminaalmenetluse, avalikkuse ega andmesubjekti huvi, või b) selle, et osutatud huvi oli küll olemas, ent mõni KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud põhjustest, mis rääkis andmete avaldamise vastu, kaalus avaldamist õigustava huvi üles. Vastassuunaliste huvide olemasolu tuleb kindlaks teha ja nende kaalukust hinnata andmete avaldamise aja seisuga ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. (p-d 41-42)
Juhul, kui prokuratuur leiab, et KrMS § 214 lg 3 kohaldamise õigustamiseks on tarvis tugineda muu hulgas sellisele teabele, mille avaldamine oleks KrMS § 214 lg-ga 2 vastuolus, võib ta esitada kõnesoleva teabe kohtule trahvimistaotluse lisana koos tingimusega, et kohus neid andmeid vastaspoolele ei avaldaks. Kui kohus loeb prokuratuuri n-ö lisapõhjenduse aluseks olevate asjaolude avaldamiskeelu KrMS § 214 lg 2 järgi õigustatuks, saab ta osutatud põhjendusi trahvi määramisel arvestada, jättes need samas kohtumääruses uurimissaladusest hõlmatud osas avaldamata. Peaks kohus aga asuma seisukohale, et prokuratuuril pole alust trahvi määramist õigustavaid asjaolusid vastaspoole eest varjata, tuleb sellistele asjaoludele tuginevad prokuratuuri põhjendid tähelepanuta jätta. (p 44)
KrMS § 214 lg-st 2 tulenevate trahvi määramise eelduste kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema avaldamiskeelu sisulist põhjendatust toetavate asjaolude olemasolus veendunud, vaid piisab, kui neid asjaolusid saab pidada usutavaks. Niisamuti ei pea tõenäosus mõne KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohu või kahju tekkimiseks tulevikus olema väga suur, ent see peab põhinema täpsemalt piiritletud faktidel ja olema juhtumi isepära arvestades usutav. Kindlasti on ebapiisav piirduda tõdemusega, et KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohtu või kahju – või selle saabumist tulevikus – ei saa välistada. KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud eelduste tuvastamisel on lubatav tugineda ka kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. (p-d 45-46)
Ennekõike siis, kui kohtueelse menetluse andmeid on avaldatud ajakirjanduses, tuleb kohtul KrMS § 214 lg-s 3 nimetatud trahvi määramise üle otsustades täiendavalt silmas pidada, kas isiku trahvimine on kooskõlas sõna- ja ajakirjandusvabadust tagava EIÕK artikliga 10. Selleks tuleb kohtul aluseks võtta EIK praktikas (Bédat vs. Šveits, p-d 55–81; Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 83–90; Sellami vs. Prantsusmaa, p-d 47–64) välja töötatud kriteeriumid. (p-d 47 ja 53)
KrMS § 175 lg 2 laieneb ka menetlusvälise isiku kulude hüvitamisele. (p 66)
|
| 1-22-5272/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.06.2023 |
|
Eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 37)
Olukorras, kus menetlejal polnud võimalik kahtlustatavat viivitamata üle kuulata, ülekuulamine oleks lükkunud hilisele kellaajale ja puudusid muud alused vabaduse võtmiseks, tulnuks kinnipeetu vabastada. Ütluste andmise soovi korral oleks saanud kohustada kahtlustatavat ilmuma ülekuulamisele menetleja määratud ajal. (p 37)
Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb hinnata, kas tema suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks. (p 29)
Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 3 teise alternatiivi alusel ehk õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette eeldab põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist. (p 30)
Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb põhjendatud kuriteokahtlus tuvastada isiku kinnipidamise aja seisuga ja iga kahtlustatava suhtes eraldi. Põhjendatud kuriteokahtluse peab tuvastama asja arutav kohus kriminaaltoimiku materjalidele tuginedes. (p 31)
Isiku kinnipidamine KrMS § 217 lg 3 p 4 alusel viitega digitaalsete tõendite sulustamise või nende muutmise ohule eeldab, et menetleja põhistab ohuprognoosi. Pelgalt tõdemusest, et oht oli olemas ei piisa. (p 34)
Isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul. (p 34)
Täielikult ei saa välistada võimalust, et teatud asjaoludel võib olla põhjendatud isikult vabaduse võtmine seoses vajadusega teda üle kuulata, kuid eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 34)
Menetlejal tuleb kontrollida, kas kahtlustatav soovib ütlusi anda. (p 34)
Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. SKHS § 11 lg 4 korras kahju hüvitamine hõlmab n-ö klassikalisi vabaduse võtmise juhtusid, kus isik peetakse kinni. (p 42)
Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Sellisel juhul on mittevaralise kahju hüvitise määramine põhjendatud ka siis kui käeraudasid kasutatakse vaid lühiajaliselt ning muid erilisi asjaolusid esile ei tooda. Käeraudade kasutamine. (p 44)
|
| 1-23-1763/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2024 |
|
Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)
Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)
Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)
KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)
KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)
KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)
Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)
Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)
|
| 1-23-3265/8
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.11.2023 |
|
Riigiprokuratuuri sellise määruse peale, millega on süüdistuskohustuskaebus jäetud läbi vaatamata, võib esitada ringkonnakohtule kaebuse ka advokaadi vahenduseta. (p 8) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-24-2713/12, p 8)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 1-23-7139/7
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.04.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetlusvälist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kirjeldatud isikul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-134-04, p 8; RKKKm nr 3-1-1-42-05, p 10; RKKKm nr, 3-1-1-40-05, p 5.) Mõistetavalt ei pruugi end kannatanuks pidav isik nõustuda ka Riigiprokuratuuri põhistatud määrusega, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks. Ka sellises olukorras on talle tagatud kaebeõigus tulenevalt PS §-st 15 ja KrMS §-st 208 (RKKKm nr, 3-1-1-56-05, p 7). (p 14)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud. Kui kuriteoteates toodud asjaolude õigsust eeldades on ilmne, et väidetava kuriteoga ei saanud kaebaja subjektiivseid õigusi kahjustada, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kehtiv in dubio pro duriore-põhimõte ei luba esitada süüdistuskohustusmenetluses kannatanu staatuse tõendamisele üleliia rangeid nõudeid. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud (RKKKm nr 1-20-8130/9, p 13). Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (RKKKm nr 1-20-79/9, p 27). (p 19)
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigushüve kahjustamist ei tule mõista kitsalt koosseisulise tagajärje põhjustamisena. Seda tuleb sisustada laiemalt nii, et see hõlmab ka õigushüve ohustamist. (p 18)
Kohus ei ole õigusemõistmise funktsiooni täites käsitatav haldusorganina. Seetõttu ei täida kohtule õigusemõistmise käigus teadvalt valeandmete esitamine KarS § 280 koosseisu. (p 20)
Kuigi KarS §-dega 344 ja 345 kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja selle kaudu ka dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus kui kollektiivne õigushüve, võib see teatud juhtudel kaitsta samal ajal ka individuaalseid õigushüvesid. (p 22)
|
| 4-23-270/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2023 |
|
ÜTS §-s 87 kirjeldatud rikkumise saab toime panna iga isik, kes korraldab seaduses ette nähtud dokumentideta tasulist sõitjatevedu. Selle süüteokoosseisu tunnuste järgi ei nõuta toimepanijalt erilist isikutunnust (KarS § 24 lg 1). Järelikult pole tähtis ka see, kas toimepanija vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1071/2009 sätestatud veokorraldaja tunnustele ning kas ta täidab veokorraldaja ülesandeid püsivalt. (p 12)
KarS § 14 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku pädev esindaja niisugune isik, kes täitis tegu toime pannes enda tööülesandeid ja tegi seda oma töökohustuste piires. (p 13)
Väärteoasjades võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamiku väärtegude aegumiseks ette nähtud kaheaastane tähtaeg pole üldjuhul hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest peetud võimalikuks kõneleda nt siis, kui asja lahendamine on väldanud koos kriminaalmenetlusega ligikaudu neli aastat, kui juba mitmendat korda on kerkinud küsimus vajadusest saata väärteoasi uueks arutamiseks maakohtule või kui lihtsakoelises väärteoasjas tehakse kindlaks pikad menetleja tegevusetuse perioodid (vt RKKKm nr 4-21-222/20, p-d 24–26; RKKKo nr 4-17-5471/47, p 20). (p 16)
Kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui kulude suurust ja kandmist kinnitavad dokumendid edastati Riigikohtule pärast kassatsioonimenetluse pooltele kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks määratud tähtaja möödumist (vt RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25; RKKKo nr 4-19-1809/48, p 29). (p 18)
|
| 1-24-2094/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.02.2025 |
|
KorS § 79 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni samas lõikes sätestatud ohtudest. Aluse selliseks ohuhinnanguks saavad anda juhtumi või isikuga seotud asjaolud, näiteks inimese varasemad põgenemis- või enesetapukatsed või vastuhakud korrakaitseametnikele, samuti teadaolev kalduvus vägivaldsusele, sh kahtlustus vägivallateo toimepanemises vmt. (p 9)
Käeraudade kasutamise põhjendatust tuleb hinnata ex ante ja lähtuda ei saa teabest, mis on selgunud alles hiljem menetluse käigus. (p 15)
KorS § 74 lg 1 ja § 781 p 1 kohaselt tähendab inimesel käeraudade kasutamine vahetut sundi. KorS § 46 lg 4 järgi on kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vältimatu vajaduse äralangemisel tuleb käerauad eemaldada. (p 18)
SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse sama seaduse § 7 alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. (p 22)
Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Järelikult on isikul sellisel juhul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. (p 23)
|
| 1-24-2128/193
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2025 |
|
Töösuhte lõppemisel poolte kokkuleppel puudub põhjuslik seos töösuhte lõppemise ja väidetavalt tekitatud kahju ning kohtueelse menetluse andmete avaldamise vahel (vt ka RKKKm nr 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 18). Poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamist pole võimalik võrrelda ega samastada ametist kõrvaldamisega (KrMS § 141). (p 13)
Kriminaalmenetluses kogutud andmete avaldamine haldusorgani poolt eraldi haldusmenetluses on avalik-õiguslik toiming, millega tekitatud kahju hüvitatakse RVastS §-de 7 jj alusel ja vaidluse lahendamiseks on pädev halduskohus (RVastS § 17 lg 1). (p 14)
SKHS § 13 lg 3 alusel tuleb taotlus või kaebus jätta läbi vaatamata olukorras, kus kohtul puudub pädevus küsimust lahendada. (p 15)
Andmete avaldamist taotlev asutus või isik peab põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid. (p 17)
Olukorras, kus taotletakse jälitustoiminguga kogutud andmete avaldamist, tuleb prokuratuuril lisaks KrMS § 214 lg-s 2 nimetatud kaalutlustele hinnata, kas andmete kasutamine nende kogumisest erineval eesmärgil on võimalik kooskõlas KrMS § 12612 lg-ga 3. (p 18)
Prokuratuuri luba on vaid eeldus kohtueelses menetluses kogutud andmete kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Kuigi prokuratuur peab tegema oma pädevuse piires kõik võimaliku tagamaks, et hilisem andmete avaldamine oleks õiguspärane, ei saa prokuratuur siiski vastutada andmete avaldaja tegevuse eest. (p 19)
KrMS § 214 ei kehtesta loale vorminõudeid, kuid loa andmine ja selle tingimused peavad olema hiljem tõendatavad ja jälgitavad. Praktikas tuleb vastutaval töötlejal iga kord hinnata, kas piisab suulisest loast või tingib menetluse läbipaistvus vajaduse kasutada taasesitamist võimaldavat vormi. (p-d 20 ja 21)
Isikuandmete automatiseerimata töötlusele rakenduvad üldised isikuandmete töötlemise põhimõtted (IKS §-d 14–16), mis ei kohusta igat töötlemistoimingut kirjalikult fikseerima. (p 20)
|
| 1-24-2713/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2025 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Riigiprokuratuuri määruse peale, millega on süüdistuskohustuskaebus jäetud läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse KrMS § 208 lg-s 1 ette nähtud korras ehk advokaadi vahendusel. (p 8)
|
| 1-24-4770/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2025 |
|
See, kui mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks, ei tingi automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 60). (p 21)
Kriminaalmenetluses saab jälitustoiminguid lubada vaid KrMS § 1262 lg 1
p-des 1–4 toodud alustel. Esmajoones saab selliste toimingute eesmärgiks olla varjatult tõendusteabe kogumine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 19.3). Mingil muul seaduses sätestatust hälbival eesmärgil jälitustoiminguid lubada ei tohi. (p 25)
Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas on võetud omaks arusaam, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on lubatud tugineda vabatõendina käsitatavale teabele ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele. (p 22)
Kohus ei pea kuriteokahtluse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt nt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 18; viidatud 1-17-7077/14, p 60; 3-1-1-46-16, p 8; 3-1-1-126-13, p 8.) (p 22)
Jälitustoiminguks luba andes tuleks eelistatult tugineda algtõenditele, mitte menetleja koostatud kokkuvõtetele. Tõend on seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 80). (p 37)
KarS § 316 lg-s 1 sätestatud kuritegu ei saa kahtlustatavale inkrimineerida (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p-d 14–15), mistõttu ei ole võimalik kahtlustatava suhtes tehtavate jälitustoimingutega sellise teo kohta tõendeid koguda. (p 24)
KrMS § 1262 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi võib jälitustoiminguid teha, kui esineb vajadus koguda teavet kas kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil või kriminaalmenetluses kuriteo kohta. Oluline on seegi, et KrMS § 1263 lg 2 järgi võib ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil koguda teavet sõnumeid salaja pealt vaadates või kuulates üksnes teatud kuritegude puhul (vt ka RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 24)
Kuigi isiku salajane pealtkuulamine pärast tema teavitamist kahtlustatava staatusest võib riivata kaitseõigust, ei ole selline toiming siiski täielikult välistatud. Avaliku huvi kaalutlused ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks. Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-5013/17, p-d 19–21 koos viidetega EIK-i praktikale.) (p 26)
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 31)
Erinevalt jälitusloast ja selle aluseks olnud taotlusest ei mõjuta muude andmete tutvustamata jätmine vahetult seda, kui tõhusalt saab isik jälitusloa õiguspärasust vaidlustada. Jälitusloa vaidlustamiseks ei pea kaebaja saama kõigi jälitustoimikus olevate andmetega eelnevalt tutvuda. Selles menetluses on oluline hinnata, kas määrus sisaldab nõuetekohaseid põhjendusi kuriteokahtluse põhjendatuse ja jälitustoimingu vajalikkuse kohta. Kui määruses on loa aluseks olev jälitustoiminguga saadud teave nõutaval määral lahti kirjutatud, siis sellest loa õiguspärasuse vaidlustamiseks piisab. Tähtis on seegi, et sellist andmetele juurdepääsu piiramisega kaasnevat kaitseõiguse riivet tasakaalustab kohtulik kontroll. Ringkonnakohus peab kaebust lahendades veenduma, et teave, millele jälitusloas viidatakse ja millega isik pole saanud tutvuda, on jälitustoimikus ja seda on loas õigesti kajastatud (vt RKKKm nr1-22-6933/9, p 16; vt ka RKKKo nr 1-21-5633/135, p-d 48–50). (p 33)
Andmetega tutvumise õigust sätestav KrMS § 12614 lg 1 ei erista informatsiooni talletavaid algdokumente ega neid reprodutseerivaid töödokumente, vaid räägib üldiselt isiku õigusest tutvuda tema kohta jälitustoiminguga kogutud andmetega. See õigus ei sõltu sellest, mil viisil menetleja jälitustoiminguga kogutud teavet dokumenteerib (KrMS § 12610). (p 37)
|
| 1-24-5818/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2025 |
|
KrMS § 385 p-s 11 sätestatud kaebepiirang ei kohaldu määrusele, millega ringkonnakohus kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (p 5)
Olukorras, kus aegumine on selge ning kahtlustatav või süüdistatav pole KrMS § 199 lg 3 või § 274 lg 2 alusel taotlenud menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on edasiste menetlustoimingute tegemine ja isiku süüküsimuse sisuline hindamine välistatud (nt RKKKm nr 1-22-225/35, p 17). (p 7)
Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist (KrMS §-d 6, 199 ja 200). Asja sisulist lahendamist saab menetleja jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (p 8)
KrMS § 208 lg 9 lubab ringkonnakohtul oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sh kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kuna menetluse lõpetamise määrus jõustub seda muutva ringkonnakohtu määruse kuupäevaga, ei õigusta KrMS § 208 lg 9 kohaldamata jätmist asjaolu, et väidetav kuritegu ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamise hetkeks veel aegunud. (p 10)
|
Facebook
X.com