3-2-1-122-09
|
Riigikohus |
18.11.2009 |
|
SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisti. Saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud kohtumäärus tuleb igal juhul nii avaldajale kui ka puudutatud isikutele kätte toimetada. Ka saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebus tuleb toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt kaebuse kohta vastust. Kui seda ei ole teinud maakohus, teeb seda ringkonnakohus.
Nõude õiguspärasuse esmase kontrolli kohustus on saneerimisseaduse järgi saneerimisnõustajal.
SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisti. Saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud kohtumäärus tuleb igal juhul nii avaldajale kui ka puudutatud isikutele kätte toimetada. Ka saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebus tuleb toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt kaebuse kohta vastust. Kui seda ei ole teinud maakohus, teeb seda ringkonnakohus.
Saneerimisseadus ei välista saneerimiskavas maksunõude ümber kujundamist. Saneerimisseadus välistab üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamise (SanS § 22 lg2).
Saneerimisseadus ei kohusta moodustama võlausaldajate rühmi (SanS § 21 lg 2). Kui siiski on rühmad moodustatud, hääletatakse saneerimiskava vastuvõtmise üle rühmade kaupa (SanS § 24 lg 4).
Saneerimisseaduses ei sätestata saneerimiskava täitmise tähtaega, kuid eeldatakse, et saneerimiskava täidetakse mõistliku aja jooksul. Kuna saneerimiskava täitmise ajal ei saa ettevõtja vastu esitada pankrotiavaldust ega ka hagi saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete alusel, peab selline õiguste piiramine toimuma konkreetse ettevõtte saneerimise vajadustest lähtudes. Erakordsed asjaolud, mis õigustaksid erakordselt pikka tähtaega, peavad olema saneerimiskavas esile toodud.
Saneerimiskava kinnitamata jätmine on kohtu diskretsiooniotsus. Saneerimismenetluses on ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Määravaks tuleb võlausaldaja huvide ja õiguste kaalumisel lugeda seda, kas võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Tähtsam on kavas võrrelda olukorda, mis saaks nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel, st mis võimalused oleks nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses.
|
| 3-2-1-28-10
|
Riigikohus |
11.05.2010 |
|
Kohus saab saneerimiskava esitamise tähtaega pikendada SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaja piires (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 21). Kui seaduses on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab sätestatud piire.
Saneerimiskava kohtule esitamise tähtaja määrab kohus ja juhul, kui kohus ei järgi SanS § 10 lg-s 3 sätestatut, s.o määrab pikema tähtaja kui 60 päeva, siis tuleb seda lugeda menetlusnormi rikkumiseks, millele saab esitada vastuväite TsMS § 333 lg 1 järgi. TsMS § 333 lg 2 järgi tuleb nimetatud vastuväide esitada kohtule esimesel võimalusel rikkumise teadasaamisel ja kui seda ei tehta, siis hiljem ei saa vastuväidet esitada. Saneerimiskava esitamise tähtaja seadusega sätestatud piirtähtaja ületamist ei ole põhjust pidada tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumiseks, mis välistaks TsMS § 333 lg 2 ja 3 kohaldamist.
|
| 3-2-1-78-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.
|
| 3-2-1-90-10
|
Riigikohus |
20.10.2010 |
|
Kohtu SanS § 10 lg 2 p 3 alusel antud saneerimiskava esitamise tähtaeg ei ole menetlustähtajaks, mida saaks ennistada TsMS § 67 järgi. Saneerimiskava esitamise tähtaega võib kohus pikendada.
Vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 21.
Vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10, p 14.
Vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10, p 15.
Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse läbivaatamisel ei pea kohus kontrollima SanS §-s 24 sätestatud saneerimiskava vastuvõtmise tingimusi. Kui võlausaldajad on saneerimiskava SanS § 24 kohaselt vastu võtnud, esitatakse saneerimiskava kohtule kinnitamiseks SanS § 28 sätete järgi.
|
| 3-2-1-131-10
|
Riigikohus |
15.12.2010 |
|
Kohus saab kinnitada võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava üksnes juhul, kui SanS §-s 36 nimetatud tingimused on täidetud, sh peab SanS § 36 p 2 järgi peavad olema ettevõtte saneerimine ekspertide hinnangul tõenäoliselt edukas.
Üldjuhul ei ole eksperdi arvamusel kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise üle otsustades SanS § 36 p 2 järgi hindama asjas määratud ekspertide arvamusi ettevõtte saneerimise võimaliku edu kohta ning otsustama esitatud eksperdi arvamuste alusel oma siseveendumuse järgi, kas ettevõtte saneerimine on tõenäoliselt edukas või mitte. Seejuures on saneerimiskava kinnitamine või kinnitamata jätmine kohtu kaalutlusotsustus, mida kohus peab veenvalt põhjendama. Kohus ei saa SanS § 36 p 2 järgi kinnitada võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava, kui ükski ekspert ei ole saneerimist tõenäoliselt edukaks pidanud, kuid saab seda teha, kui vähemalt üks ekspert on hinnanud saneerimismenetluse tõenäoliselt edukaks ning koosmõjus teis(t)e arvamus(t)ega saab ettevõtte saneerimist tõenäoliselt edukaks pidada.
|
| 3-2-1-25-11
|
Riigikohus |
09.05.2011 |
|
Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust.
TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.
vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20.
Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms).
Saneerimisseadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava osaliselt kinnitada ega menetluse käigus muuta, st kohtul on võimalik see vaid kinnitada või kinnitamata jätta. Võlausaldajatele ja kohtule on võimalik esitada kinnitamiseks mitu alternatiivset kava, millest võib kinnitada ühe.
Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang.
Kava täitmise tõenäosust hinnates saab kohus lähtuda üksnes kavas ettenähtud saneerimisabinõudest ega hinda seda, kas need on lubamatud, mh kas mõne võlausaldaja õigusi on ebaproportsionaalselt kahjustatud. Seda kontrollib kohus eraldi. Kohtu roll kava edukuse kontrollimisel on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline, lähtudes ümberkujundatavate kohustuste iseloomust ja suurusest, ettevõtja varast ja võimalikest rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest. Seejuures piisab üldisest hinnangust tõenäosuse alusel. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms). Vajadusel võib kohus küsida ettevõtjalt või saneerimisnõustajalt täiendavaid andmeid ja põhjendusi.
Kava kinnitamisega ei muudeta iseenesest materiaalõiguslikult olemasolevat võlasuhet, vaid sisuliselt olemasolev võlasuhe "külmutatakse" ja saneerimiskavaga luuakse selle kõrvale uus võlasuhe, mille täitmine hakkab toimuma kava järgi. Kui kava täidetakse, loetakse täidetuks ka esialgne võlasuhe. Sama tagajärg on ka siis, kui võlgnik kavast tulenevaid kohustusi rikub, kuid kava ometigi ei tühistata - sel juhul saab võlausaldaja nõuda vaid kavast tulenevate kohustuste täitmist, mh kavale kui täitedokumendile tuginedes (SanS § 45 lg 5 esimene lause, § 53 lg 2). Kava ennetähtaegsel tühistamisel langeb selle mõju tagasiulatuvalt ära (SanS § 51 lg 2), st "külmutatud" võlasuhe taastub tervikuna. Nii saab saneerimiskavast tulenevaid tagajärgi hinnata esmajoones võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 2 alusel.
Iga konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada.
Sisult saab n-ö olemuslikest hagita (st vaidlusvälistest) asjadest, mille puhul täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet (nt lapsendamine), selgelt eristada sisulisi vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluse põhimõttel üksnes otstarbekusest (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Teistest hagita asjadest eristuvad omakorda rangelt formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka vaidluseta menetluse elemente sisaldavad suuresti iseseisvate menetlusreeglitega komplekssed maksejõuetuse menetlused: pankrotimenetlus, saneerimismenetlus ja võlgade ümberkujundamismenetlus.
Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus.
Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang.
Saneerimismenetluse algatamine iseenesest ei takista võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid saneerimise ebaõnnestumise korral. See puudutab üksnes rahaliste kohustuste rikkumist, mis peab olema toimunud enne saneerimismenetluse algatamist. Võlausaldaja võib lõpetada lepingu või keelduda selle täitmisest, tuginedes ettevõtja kohustuse rikkumisele, mis toimus pärast saneerimismenetluse algatamist, kui kava ei hõlma selle kohustuse ümberkujundamist.
Saneerimismenetluses saab reeglina ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud.
Saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste või finantseerimisasutuste nõuete ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete või liisingulepingutest tulenevate nõuete ümberkujundamine.
Pandiga tagatud nõuet tohib pandipidaja nõusolekuta vähendada üksnes ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata. Lubatud ei ole pandiga tagatud nõude asendamine osalusega saneeritavas äriühingus pandipidaja nõusolekuta.
Liisingulepingutest tulenevaid nõudeid ei saa vähendada, vaid nende maksetähtaega saab üksnes pikendada. Lubatav ei ole liisinguandja nõuete tühistamine saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni.
Nii intressi-, viivise- kui ka leppetrahvinõudeid saab kavas ümber kujundada sarnastel põhimõtetel teiste nõuetega. Kava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümber ei kujundata, SanS § 48 järgi viivist ja leppetrahvi edasi esialgse õigussuhte järgi. Kava tähtaja möödumisel lõpevad algsed nõuded. Kava tühistamisel taastuvad need nõuded SanS § 51 lg 2 järgi selliselt, nagu ei oleks saneerimismenetlust olnud, st viivist arvestatakse ka kogu saneerimismenetluse aja eest.
SanS § 22 lg 1 p 4 ei välista võlausaldajatele osaluse andmist saneeritavas äriühingus, ilma et loodaks uus äriühing ja antaks üle ettevõte kui majandusüksus. Saneerimisabinõuna tuleb kõne alla üksnes aktsiakapitali suurendamine selliselt, et võlausaldajale antakse aktsiaid tema nõude vastu, st sisuliselt tasaarvestatakse võlausaldaja nõue aktsiaseltsi vastu aktsiaseltsi nõudega aktsiaid märkinud võlausaldaja vastu aktsiate eest tasumiseks (vt ÄS § 346). Kava kinnitamisega saab asendada võlausaldaja avalduse aktsia märkimiseks (st märkimislepingu sõlmimiseks), tasaarvestusavalduse VÕS § 198 esimese lause mõttes ja ka muud aktsiate omandamiseks vajalikud abinõud (mh tahteavaldused), st sundida teda sisuliselt aktsiaid omandama. Lisaks on vajalikud saneeritava aktsiaseltsi toimingud aktsiate väljaandmiseks, mh tuleb vastu võtta aktsiakapitali suurendamise otsus (ÄS § 341 lg 1), teised aktsionärid peavad loobuma aktsiate märkimise eesõigusest (ÄS § 345 lg 1) ja aktsiakapitali suurendamine tuleb registreerida äriregistris (ÄS § 343), kusjuures aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse.
Nõude asendamine aktsiatega peaks võlausaldajate laia konsensuseta olema võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajatele või vähemalt suurematele neist antakse tervikuna kontroll saneeritava ettevõtja majandustegevuse üle vastavalt nende nõuete suurusele.
Saneerimiskavas võib SanS § 21 lg 2 esimese lause järgi ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 18).
Kui saneerimiskavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Selline käsitlus kaitseb võlausaldajate huve ning tagab, et erinevate võlausaldajate erinev kohtlemine oleks kavas eraldi põhjendatud ja et võlausaldajatele oleks tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa.
Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust.
TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.
|
| 3-2-1-46-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal.
SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal.
SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.
ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged.
Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.
|
| 3-2-1-74-13
|
Riigikohus |
19.06.2013 |
|
Ettevõtja maksejõuetust ei saa tuvastada vaid raamatupidamislike näitajate alusel. Olukord, kus äriühingu netovara ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) on negatiivne ja äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Netovara negatiivsus on seega üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-49-11, p 19). (p 22)
Võlausaldajat ei või jätta saneerimise käigus ilma nõuet tagavast õigusest. Asjaõigusi ei saa saneerimismenetluses ümber kujundada ega nende sisu muuta. Kuna hüpoteegi kehtivuseks ei ole tagatava nõude olemasolu (vt AÕS § 325 lg 4), ei mõjuta ka hüpoteegiga tagatud nõude ümberkujundamine iseenesest pandi kehtivust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 59). (p 18)
Pandiga tagatud nõude ümberkujundamise saneerimismenetluses tuleb arvestada, et pandiga tagatud nõuetele on AÕS § 280 järgi tagatud panditud eseme arvel rahuldamise eelisõigus teiste nõuete suhtes. Selline eelisõigus kehtib muu hulgas nii täitemenetluses kui ka pankrotimenetluses. Ka saneerimismenetluses ei või pandipidajast võlausaldajaid kohelda oluliselt halvemini, kui neid koheldakse pankrotimenetluses. (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-13, p 14; 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 61). (p 19)
Kohtul on vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel õigus kaaluda ettevõtja olulisust.
Oluline ettevõtja on eelkõige selline ettevõtja, mis vastab olulise ettevõtja tunnustele juba saneerimismenetlusse sisenemisel. Üksnes lootus, et äriühing võib saneerimise teel edaspidi muutuda oluliseks ettevõtjaks või oluliseks tööandjaks, ei ole piisav, et lugeda äriühingut oluliseks ettevõtjaks. (p 21)
|
| 3-2-1-4-16
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
|
| 3-2-1-58-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Kuigi võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust SanS § 21 lg 2 esimesest lausest ei tulene, ei tähenda see, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks vältida rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata. Kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses (vt ka RKTKm 3-2-1-25-11 p 40). (p 14)
Kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale makstakse saneerimiskava kohaselt välja proportsionaalselt suurem väljamakse kui pandiga tagamata nõudega võlausaldajatele, koheldakse pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajaid oluliselt erinevalt. Sellest, et saneerimiskava järgi ei kohaldata pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid halvemini, kui neid oleks koheldud pankrotimenetluses, ei saa järeldada, et puudub alus pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid käsitada eraldi võlausaldajate rühmana SanS § 21 lg 2 järgi. Rühmitamiseks annab alust asjaolu, kas ka saneerimiskava järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid erinevalt muudest võlausaldajatest. (p 14)
|
| 3-2-1-85-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Kui saneerimismenetluses ei ole võlausaldajale esitatud saneerimisnõustaja aruannet ja võlausaldaja ei ole saanud selle kohta seisukohta esitada, kuid ringkonnakohus arvestab aruandega otsust tehes, ei ole see TsMS § 436 lg 4 rikkumine. (p 26.3)
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt RKTKo nr 3-2-1-143-10). Pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. (p 24)
Võlausaldajate nõuete rühmitamine SanS § 21 lg 2 järgi muudab saneerimiskava üle toimuva hääletuse tingimusi ja saneerimiskava vastuvõtmise eeldusi ning lähtuda tuleb SanS § 24 lg-s 3 sätestatust (vt RKTKm nr 3-2-1-58-16, p 14). (p 24)
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt RKTKo nr 3-2-1-143-10). Pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. (p 24)
Kui puuduvad eeldused äriühingu saneerimiseks, on tegemist SanS § 28 lg 5 p-s 3 sätestatud saneerimiskava kinnitamata jätmise alusega. (p 26.2)
|
| 3-2-1-164-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 30 lg-s 7 sätestatud ulatuslik kaebeõigus korraldusliku määruse peale on ebaökonoomne ja venitab põhjendamatult muidu väga kitsastes ajalistes raamides kulgevat saneerimismenetlust. Piisav oleks ka edasikaebeõigus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale (SanS § 37). (p 13)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 20 lg t 3 tuleb koostoimes § 12 lg 2 p ga 6 tõlgendada nii, et võlausaldajatele saneerimiskava projekti kättetoimetamisel peab võlausaldajatele jääma kavaga tutvumiseks enne kava vastuvõtmise otsustamist aega vähemalt kaks nädalat. (p 21)
Kuigi SanS § 12 lg 2 p 6 viitab nii saneerimiskava vastuvõtmise kui ka kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajale, on SanS § 20 lg s 3 silmas peetud siiski kava vastuvõtmise tähtaja möödumist. Võlausaldajate õiguste kaitse on tagatud ning neil on võimalik menetluses sisuliselt osaleda ja tahet avaldada üksnes siis, kui neile on antud mõistlik aeg ja võimalus saneerimiskavaga tutvuda. See on tagatud aga üksnes juhul, kui neile jääb seisukoha kujundamiseks mõistlik tähtaeg enne kava vastuvõtmise otsustamist. (p 22)
SanS §-dest 12-14 järeldub, et keskne roll võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamisel ja saneerimiskava kinnitamise formaalsete eelduste täitmise hindamisel on saneerimisnõustajal ja kohtul. (p 27)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
|
| 2-16-2060/614
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.12.2020 |
|
Saneerimiskava kohta antud hääli ei saa tagantjärele muuta vabas vormis saneerimiskava vastuvõtmise üle SanS § 24 lg 1 kohaselt hääletamata. Saneerimiskava võetakse vastu hääletamise teel koosolekul või koosolekut pidamata, kuid hääletustulemused tuleb SanS § 25 kohaselt kanda hääletusprotokolli, selleks, et kohtul oleks hiljem võimalik SanS § 28 lg 2 p 5 kohaselt kontrollida saneerimiskava vastuvõtmise nõuete järgimist. Hääletusprotokolli tagantjärele muuta ei saa. (p 12)
Kohus saab nõutava arvu poolthäälte olemasolu kontrollimisel lähtuda üksnes SanS § 25 kohaselt koostatud hääletusprotokollist ning selle lahutamatutest lisadest (SanS § 25 lg 2), mitte aga muudest tagantjärele esitatavatest andmetest. See on oluline õiguskindluse ja -selguse tagamiseks. (p 12.2)
Avaldaja esimene võimalus on, et saneerimismenetlus lõpetatakse ning ta esitab uue kava uues saneerimismenetluses või juhul, kui avaldaja ei soovi sisuliselt muuta saneerimiskavas ette nähtud abinõusid ning võlausaldajate enamus SanS § 24 lg-te 3 või 4 mõttes soovib asuda toetama kava kinnitamist, saab teise võimalusena jätkata käimasolevat saneerimismenetlust.
Kuna seadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava menetluse käigus muuta, ei saa kohus anda tähtaega kava muutmiseks või uue kava esitamiseks, sest tähtaeg kava kohtule esitamiseks saab olla maksimaalselt 60 päeva (SanS § 10 lg 2 p 3 ja lg 3). Siiski ei ole välistatud uue kava esitamine uues saneerimismenetluses ka SanS § 8 lg 2 p 3 arvestades, sest seadus ei takista saneerimismenetluse algatamist kuni avaldajale ei ole määratud ajutist pankrotihaldurit. SanS § 8 lg 2 p 3 takistab uue saneerimismenetluse algatamist vaid siis, kui saneerimismenetluses on kava kinnitatud (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-16, p 20; vt ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 76). (p 13)
Olukorras, kus osa esialgu saneerimiskava kinnitamise vastu hääletanud võlausaldajaist on oma nõuded loovutanud uutele võlausaldajatele, kes soovivad hääletada saneerimiskava kinnitamise poolt, ei ole vajalik uue saneerimismenetluse algatamine ega uue saneerimiskava esitamine. Sellisel juhul ei ole tegu saneerimiskava muutmisega, vaid üksnes võlausaldajate õigusjärglusega. (p 14)
Saneerimiskava saab muuta sarnaselt kava kinnitamisega, kohaldades analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35 (vt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10124/40, p 18.3). (p 14.1)
Kui võlausaldajate enamuse seisukoht saneerimiskava kohta erineb õigusjärgluse tulemusel varasemast, mh kui osa saneerimiskavaga hõlmatud nõuetest on omandanud saneeritavaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja, annab see aluse uuesti saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletada. Saneerimise käigus on oluline tagada võlausaldajate huvide kaitse ning selle põhimõttega ei oleks kooskõlas jätta arvestamata sellega, kui võlausaldajate majanduslik seos ja huvi saneeritava ettevõtja tegevuse jätkumise vastu on saneerimismenetluse erandlikult pika kestuse tõttu oluliselt muutunud. (p 14.2)
Saneerimise eesmärk on ületada majandusraskused, säilitades ettevõtte toimimise, vältida püsivat maksevõimetust ning muuta selle edasine majandamine jätkusuutlikuks. Saneerimisel tuleb toimida kiiresti. Saneerimismenetluse venimine ei ole mitte ühegi asjast puudutatud isiku huvides. (p 15)
|
| 2-16-10124/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
Saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt SanS § 21 lg 1 p 4, §-d 22 ja 47), mitte lepinguid. Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna. Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist saneerimiskava väliselt. See, et saneerimiskava võlausaldaja suhtes kehtib, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide tema nõuete täitmist. (p 17)
Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)
Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)
Saneerimismenetluses saab üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut. Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve. (p 19)
Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)
Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)
Kui pooled on lepingus kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest. (p 25)
|
| 2-18-10497/41
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
21.01.2019 |
|
SanS § 8 lg 2 p 1 ei võimalda saneerimismenetlust algatada enam olukorras, kus võlgnikule on juba määratud ajutine haldur. Seda tõlgendust toetab PankrS § 15 lg 4 mille kohaselt lükkab kohus saneerimisavalduse esitamise korral ajutise halduri määramise otsustamise edasi kuni saneerimiskava kinnitamise otsustamiseni. Samuti sätestab SanS § 11 lg 1 p 4, et kohus lükkab võlausaldaja esitatud pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamise otsustamise edasi kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõpetamiseni.
Järelikult saab saneerimisavaldus mõjutada pankrotimenetluse läbiviimist kuni ajutise halduri nimetamiseni. Kui aga ajutine haldur on juba nimetatud, ei ole saneerimisavalduse esitamine enam tema vabastamise või pankrotimenetluse toimingute edasilükkamise aluseks (p 10).
|
| 3-18-1606/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.12.2021 |
|
vt. RKHKo nr 3-3-1-20-16, p 16.2. (p 15)
Üldjuhul ei tohiks ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). (p 17)
MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele. Eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (RKHKo nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 14). (p 19)
Täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks ÄS § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus. (p 20)
MKS § 96 lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb MKS § 8 juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona KarS § 385 järgi. (p 21)
Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 15). MKS § 14 lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. (p 22)
VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb MKS § 96 lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. (p 25)
Maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. MKS § 114 lg-st 2 tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel. (p 26)
Vastutusotsuse tegemist ei takista asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. (p 22)
SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele. (p 23)
Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub MKS § 1141 („Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha MKS § 114 lg 1 alusel. Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha MKS § 96 tingimustele vastavat vastutusotsus. (p 27)
SanS § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. (p 28)
|
| 2-19-10542/267
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.01.2022 |
|
SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)
|
| 2-20-6801/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Saneerimisseaduses on eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. (p 16)
Võlausaldaja kaebeõigust saneerimisnõustaja tasu määruse peale ei saa tuletada SanS § 30 lg-st 7. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. (p 17)
Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. (p 17)
PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm nr 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Põhimõtteliselt on õige seisukoht, et saneerimisnõustajale tasu maksmine vähendab avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 ja pankrotiseaduse §-des 109-119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seega SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. (p 18)
|
| 2-20-18355/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2022 |
|
Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks esitatud avaldust menetletakse kahes etapis. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et eelnõus on ajaliselt omavahel lahutatud kohtu kaks otsust: esiteks otsustab kohus, kas saneerimiskava üldse vastab seadusega ettenähtud nõuetele (SanS § 30), ning teiseks otsustab, kas saneerimiskava võimaldab ettevõtet saneerida (SanS § 36) (Riigikogu XI koosseis, 334 SE seletuskiri, lk-d 37-39). (p 11)
Kohus peab esmalt otsustama vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks esitatud avalduse menetlusse võtmise. Kohus saab kontrollida üksnes avalduse menetlemise eeldusi SanS § 30 lg 1 mõttes, mitte kava sisulist õigsust, mida tehakse kava kinnitamise otsustamisel (RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 16.1). Kohtud peavad saneerimiskava menetlusse võtmise otsustamisel analüüsima, kas saneerimisteade ja saneerimiskava vastuvõtmise üleskutse on võlausaldajale kätte toimetatud (SanS § 30 lg 1 p-d 1 ja 2) ning kas saneerimiskava vastab vähemasti formaalselt SanS § 21 nõuetele, sisaldades nõuetekohaseid andmeid (SanS § 30 lg 1 p 3) (vt RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 16.2). Samuti seda, kas saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte saneerimine tõenäoline (SanS § 30 lg 1 p 4), kas avaldaja on oluline ettevõtja ja oluline tööandja (SanS § 30 lg 1 p 5) ning kas täidetud on vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks SanS §-s 29 sätestatud tingimused (SanS § 30 lg 1 p 6). SanS §-s 29 sätestatud tingimuste analüüsimisel hindab kohus, kas avaldus esitati ettenähtud tähtaja jooksul koos nõuetele vastavate lisadega ning kas täidetud oli mõni SanS § 29 lg-s 1 sätestatud eeldustest. Kolleegium on varem selgitanud, et nende tingimuste analüüsimisel saab kohus hinnata ka seda, kas võlausaldajaid on võrdselt koheldud ning kas rühmad on moodustatud õigetel alustel (RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 19). (p-d 11-13)
|
Facebook
Twitter