III-2/1-32/94
|
Riigikohus |
13.09.1994 |
|
|
| III-2/1-17/95
|
Riigikohus |
21.03.1995 |
|
|
| III-2/1-43/95
|
Riigikohus |
14.09.1995 |
|
|
| 3-2-1-83-96
|
Riigikohus |
20.06.1996 |
|
TsKS § 57 lg 1 näeb ette pooltele tagajärje kohtukulude nimekirja mitteesitamise eest, kuid ei keela esimese astme kohtul kohtukulude väljamõistmist.
TsK § 426 lg 1 p 1 kohaselt vastutab hoidja vara kaotsimineku ja puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara väärtuse ulatuses ka siis, kui hoiusuhe on TsK § 431 järgi tekkinud seaduse põhjal.
|
| 3-2-3-5-96
|
Riigikohus |
06.03.1996 |
|
Advokaadi abi eest kulude väljamõistmisel pankrotimenetluses tuleb rakendada tsiviilkohtupidamise seadustiku sätteid, sest PankrS § 2 lg. 2 ei tulene teisiti
|
| 3-2-1-49-97
|
Riigikohus |
09.06.1997 |
|
Pärast asjaolude tuvastamist saab kohus otsustada, millist seadust tuleb kohaldada. Otsuses tuleb põhjendada kohtukulude jaotust poolte vahel (TsKS § 228 lg 1).
Pärast asjaolude tuvastamist saab kohus otsustada, millist seadust tuleb kohaldada. Otsuses tuleb põhjendada kohtukulude jaotust poolte vahel (TsKS § 228 lg 1).
|
| 3-2-1-4-00
|
Riigikohus |
13.01.2000 |
|
Hinnaga hagis mõistab kohus hagejalt välja vajalikud ja põhjendatud kulud kostjale tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast (TsMS § 61 lg 1 p1).
|
| 3-2-1-89-00
|
Riigikohus |
04.10.2000 |
|
Apellatsioonikohus ei rahuldanud hageja nõudeid ja rahuldas kostja nõude töölt sunnitud puudumise aja eest palga saamiseks. Seega ei olnud põhjendatud kohtukulude jätmine poolte enda kanda, vaid apellatsioonikohus pidi juhinduma TsMS § 60 lg-s 1 sätestatust.
Kassatsioonikaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset ja esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud (TsMS § 353 lg 2).
|
| 3-2-1-147-00
|
Riigikohus |
19.12.2000 |
|
TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohtukuludeks on TsMS § 46 järgi riigilõiv ja asja läbivaatamiskulud. Asja läbivaatamiskulude hulka kuulub TsMS § 52 p 1 järgi eksperditasu.
|
| 3-2-1-6-01
|
Riigikohus |
24.01.2001 |
|
Kohus mõistab TsMS § 60 lg 1 kohaselt poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Selle paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse TsMS § 60 lg 2 kohaselt ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse.
|
| 3-2-1-95-01
|
Riigikohus |
28.11.2001 |
|
Eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt erastamisele kuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) isikuga, kes ei ole eluruumi erastamise õigustatud subjekt, tuleb lugeda EES §-de 3 lg 11, 4 lg 1 ning 5 lg 1 rikkumise tõttu tühiseks.
Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel.
Kui eluruumi järgneval omandajal sellele omandiõigust ei tekkinud, lasub eluruumi erastamise kohustatud subjektil kohustus eluruum üürnikule erastada. Asjaolu kindlakstegemiseks, et erastamisele kuulunud eluruumi omanik on endiselt eluruumi erastamise kohustatud subjekt on üürnikul õigus esitada tuvastushagi.
Kohtukulude jaotamisel TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb arvestada, ühe hagiavalduse alusel esitatud kahest üheliigilisest hagist erinevate kostjate vastu (TsMS § 75) - ühe rahuldamine ei ole vaadeldav hagi osalise rahuldamisena, vaid ühe hagi rahuldamisena ja teise hagi rahuldamata jätmisena.
Tehing, mis rikub üürniku õigust elamu ostueesõigusega erastamiseks on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel.
|
| 3-2-1-99-01
|
Riigikohus |
19.06.2001 |
|
Valides hagi osalisel rahuldamisel TsMS § 60 lg-s 1 sisalduva kohtukulude jaotamise kahe võimaluse vahel, tuleb muuhulgas arvestada ka hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa proportsioone, sättes sisalduvat võimalust ei või kohus suvaliselt kohaldada. Kuna vaidlusaluses asjas on hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk oluliselt erinev, on põhjendatum rakendada TsMS § 60 lg 1 sisalduvat põhimõtet, mille kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
|
| 3-2-1-160-01
|
Riigikohus |
19.12.2001 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõudeid. Apellatsioonikohus pole motiveerinud hageja väidete tagasilükkamist, apellatsioonikohtu enda seisukohad on osaliselt vastuolulised.
Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada seda, kelle suhtes hagi rahuldati või rahuldamata jäeti. Ainuüksi see, et isik osaleb menetluses kostjana, ei anna alust temalt kohtukulude väljamõistmiseks, kui ta pole teinud vaidlustatud tehinguid.
Tunnustades heauskse omandamise võimalust, tunnustab AÕS § 95 lg 1 ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 lg 1 järgi õigustamata isiku poolt omandiõiguse üleandmine ei kujuta endast sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 mõttes.
Heauskne omandamine on võimalik läbi AÕS § 92, 93 ja 94. Tuvastanud heauskse omandamise eeldused, tuleb kohtul võtta seisukoht, kas asja omandaja oli korteri omandamisel pahauskne. Asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kui ka tegeliku võimu saamise ajal.
Tuvastatuks loetud asjaolude kohaselt on omanik korteri üürileandmisega vabatahtlikult loobunud tegelikust võimust korteri üle, see on tema valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks.
AÕS §-de 36 lg 3 ja 39 lg 3 kohaselt otsustakse selle üle, kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, asjaolude alusel. Kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludel ei saa hagejat pidada eluruumi otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et ka temal olid korteri võtmed, korteris on tema asjad, ta ei andnud üürniku kasutusse keldriboksi, korteri aadressile tuleb tema post ning ta tasub korteri halduskulud ja kommunaalkulud. Otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle.
|
| 3-2-1-66-02
|
Riigikohus |
23.05.2002 |
|
Vastavalt TsMS § 60 lg-le 1 mõistetakse hagi osalisel rahuldamisel kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega.
Korteriühistu nõudis kostjalt 1998. a juulist kuni detsembrini viivist maksete mittetähtaegse tasumise eest. Korteriühistu (endine elamuühistu Kaevur) kanti mittetulundusühistute ja sihtasutuste registrisse 15.12.1998. Kuni selle kuupäevani oli viivise arvutamise aluseks elamuühistu Kaevur põhikiri.
|
| 3-2-1-106-02
|
Riigikohus |
23.10.2002 |
|
Hagi erinevate kostjate vastu rahuldati, mistõttu on TsMS § 60 lg-s 1 sätestatuga vastuolus ringkonnakohtu otsus jätta kohtukulud hageja kanda.
Tulenevalt ES § 14 lg-st 1 ja 2 kuulub elamu elamuühistule ja elamuühistu liikmed kasutavad ühistule kuuluvas elamus vastavalt osamaksu suurusele tema valdusse antud omaette korterit. Elamuühistu liige ei ole tema kasutuses oleva korteri omanik, kuid talle kuulub ES § 21 lg 1 jägi osamaksu võõrandamise õigus.
|
| 3-2-1-146-02
|
Riigikohus |
03.12.2002 |
|
Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.
Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.
Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.
Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.
Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.
Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.
|
| 3-2-1-25-03
|
Riigikohus |
19.03.2003 |
|
TsMS §-de 60 ja 61 sõnastus ei välista võimalust, et poole palvel, kelle kasuks kohtukulud välja mõistetakse, kantakse raha üle isikule, kes ei ole protsessiosaline. Ringkonnakohus oleks pidanud otsuse resolutsioonis märkima, et kohtukulud mõistetakse välja kostja kasuks, kuid need tuleb üle kanda Tallinna linnale. Selline otsus ei anna protsessis mitteosalenud isikule õigust nõuda kohtukulude osas sundtäitmist.
ES § 33 lg 1 p 4 näol on tegemist erandiga üldisest normist (ES § 32 lg 1), mille kohaselt on lepingut nõuetekohaselt täitnud üürnikul eesõigus sõlmida uus üürileping. Selline erand peab üürilepingus olema selgelt väljendatud. Üürileandja soovi välistada üürniku eesõigus uue lepingu sõlmimiseks oleks saanud selgelt reguleerida näiteks konkreetse viitega ES § 33 lg 1 p-le 4.
|
| 3-2-1-95-03
|
Riigikohus |
30.09.2003 |
|
Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-99-01.
Pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid.
Kui töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel ja ta on töölt lahkunud, võib töövaidlusorgan lugeda töölepingu lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates. Sel juhul on tööandjal õigus saada töötajalt TLS § 84 lg-s 2 ettenähtud hüvitist.
Kui töövaidlusorganis selgub, et töötajal ei olnud õiguslikku alust lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, siis ei ole tööandja TLS § 73 lg-st 1 ja § 74 lg-st 1 tulenevalt tööraamatut kinni pidanud ja tööandja oleks tööraamatu kätteandmisega viivituses alates töövaidlusorgani otsuse jõustumisest.
Töölepingu seadus (TLS § 119 lg 1) ei seo tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamist kahju tekkimisega töötajale. Tööandja peab töötajale maksma iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest keskmist palka kuni tööraamatu kätte andmiseni.
TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras.
|
| 3-2-1-132-03
|
Riigikohus |
05.11.2003 |
|
TsMS § 238 lg 1 p 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus teha protsessiosalise taotlusel või omal algatusel täiendava otsuse, kui kohus ei ole vaatamata poole taotlusele lahendanud kohtukulude jaotamist. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt peavad TsMS § 238 lg 1 ja 2 silmas võimalust, et otsuse teinud kohus ise saaks teha täiendava otsuse. See ei välista poolte õigust vaidlustada apellatsioonkaebuses või kassatsioonkaebuses eelmise astme kohtu otsust seetõttu, et kohus on jätnud kohtukulud jaotamata.
Jättes üheselt ja selgelt otsustamata, kas linnakohtu otsus kostjalt välja mõistetud riigilõivu osas tuleb jätta muutmata, rikkus ringkonnakohus TsMS § 231 lg 5 ja § 60 lg 1.
Ringkonnakohus oleks pidanud võtma otsuses seisukoha vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmise kohta. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud üheselt ja selgelt otsustama, kas linnakohtu otsus kostjalt välja mõistetud riigilõivu osas tuleb jätta muutmata.
|
| 3-2-1-145-03
|
Riigikohus |
11.12.2003 |
|
Kui kohtutäitur on täitemenetluse algatanud TMS § 27 lg 1 rikkudes, on ta võlgniku taotluse alusel kohustatud andma täitedokumendi üle sissenõudja näidatud kohtutäiturile, kes on TMS § 27 lg 1 järgi täitmiseks pädev. Selline kohustus on analoogia alusel tuletatav TMS § 27 lg-st 2, mis sätestab kohtutäituri kohustuse saata täitedokument võlgniku lahkumisel teise elukohta võlgniku uue elukoha järgsele kohtutäiturile. TMS § 27 lg 1 rikkumine võib anda aluse võtta kohtutäitur distsiplinaarvastutusele kohtutäituri seaduse alusel.
Kaebus kohtutäituri otsuse peale esitatakse kohtule TsMS § 247 lg 2 tähenduses kui asi, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis tuleb läbi vaadata hagita menetluses. TsMS § 60 lg 12 kohaselt kannab hagita asjas kohtukulud avaldaja.
Kaebus kohtutäituri otsuse peale esitatakse kohtule TsMS § 247 lg 2 tähenduses kui asi, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis tuleb läbi vaadata hagita menetluses.
|
Facebook
Twitter