3-2-1-119-01
|
Riigikohus |
19.06.2001 |
|
Tulenevalt TsMS § 41 lg 1 lotakse dokument tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Tulenevalt postieeskirjade 5. peatüki p-st 9 tõendab ümbriku esiküljel olev frankeerimismasina jäljend sideasutusele üleandmise ehk postitamise kuupäeva.
|
| 3-2-1-62-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
TsMS §-s 335 sätestatud võimalus esitada dokumendi originaal tagantjärele hiljemalt kohtuistungil või kirjalikus menetluses dokumentide esitamise tähtaja jooksul ei ole kohaldatav kohtulahendi peale esitatava kaebuse suhtes, kuna kohus ei saa ilma kaebuse originaalita kaebust menetleda.
Määruskaebuse esitajaks tuleb lugeda menetlusosaline, mitte tema lepinguline esindaja, kes TsMS § 198 kohaselt menetlusosaliste hulka ei kuulu.
TsMS § 663 lg 5 järgi määruskaebuse edastamisel ringkonnakohtule ei pea esimese astme kohus määruskaebuse edastamist sisuliselt põhjendama. Piisab sellest, kui esimese astme kohus märgib, et jääb esialgses lahendis esitatud seisukoha juurde. Sama kehtib TsMS § 663 lg-te 6 ja 7 kohaldamisel.
TsMS § 335 tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb üldreeglina lähtuda sellest, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb kohtule esitada esimesel võimalusel, st viivitamata pärast dokumendi faksi või elektronposti teel esitamist, v.a kui dokument on varustatud nt digitaalallkirjaga. Üksnes juhtudel, mil originaali viivitamatuks esitamiseks esineb mingi objektiivne takistus, võib kohaldada TsMS § 335 alternatiivi. Seda võimalust dokumendi originaali hilisemaks esitamiseks saab kohaldada vaid juhul, mil tegemist on dokumendi esitamisega juba käimasolevas kohtumenetluses vastavas kohtuastmes.
TsMS §-s 335 sätestatud võimalus esitada dokumendi originaal tagantjärele hiljemalt kohtuistungil või kirjalikus menetluses dokumentide esitamise tähtaja jooksul ei ole kohaldatav kohtulahendi peale esitatava kaebuse suhtes, kuna kohus ei saa ilma kaebuse originaalita kaebust menetleda.
|
| 3-2-1-129-07
|
Riigikohus |
20.12.2007 |
|
Tulenevalt TsMS § 321 lõike 1 ja § 307 lõike 3 mõttest loetakse kohtulahend kättetoimetatuks ka juhul, kui seda on tehtud ainult menetlusosalisele. Kuid see võib anda aluse taotleda menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja ennistamist, kui menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmine on seotud esindajale kohtulahendi kättetoimetamata jätmisega ja eeldatavasti oleks esindaja teinud menetlustoimingu õigel ajal.
Dokumenti postitades ei saa eeldada, et ühe linna piires toimetatakse post kätte sama päeva jooksul. Tavapäraselt tuleb riigisisese posti kohaletoimetamise ajavahemikuks lugeda üks ööpäev, seega toimetatakse post eeldatavasti kätte alles postitamisele järgneval tööpäeval.
|
| 3-2-1-137-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-109-07.
Kohustise tasaarvestamisega lõppemise kohta seisukoha avaldamine ei ole ka faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning seetõttu ei tähenda isegi tasaarvestusega nõustumine asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses. Küll aga võib tasaarvestamisega nõustumine olla käsitatav näiteks ühepoolse võla tunnistamisena. Asjaoludeks, mida saaks omaks võtta, saab olla üksnes kas vastaspoolele tasaarvestuse avalduse esitamise fakt või ka tasaarvestuse avalduse sisu.
Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.
TsMS § 293 lg 1 tulenevalt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist.
TsK § 477 lg-ga 3 kohaselt tuleb alusetu rikastumise nõude puhul hüvitatava vara väärtus määrata selle omandamise momendi väärtusega. TsK § 477 lg 6 kohaldamisel tuleb tuvastada, kui palju võlgnik kulutuste tegemise hetkel säästis.
TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole avaldus, mis nimetatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha.
Hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu.
|
| 3-2-1-58-08
|
Riigikohus |
20.06.2008 |
|
TsMS § 62 lg 2 järgi võib dokumendi edastada nt faksi või elektronpostiga kuni tähtaja viimase päeva kell 24.00-ni, st mitte kohtu tööaja lõpuni. Sel juhul tuleb kohtule TsMS § 335 järgi viivitamata (st esimesel võimalusel) esitada ka dokumendi originaal, v.a kui dokument on varustatud nt digitaalallkirjaga (TsMS § 336).
|
| 3-2-1-115-08
|
Riigikohus |
10.12.2008 |
|
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi on seotud saatjale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega. Seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse.
Elektrooniliselt saadetud apellatsioonkaebuse kohtusse jõudmist ei tõenda üksnes e-kirja väljatrükk. Vajalik on esitada ka tõendid, mis kinnitaksid e-kirja automaatset vastuvõtmist justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 7 lg 1 järgi.
TsMS § 68 lg 1 kolmanda lause kohaselt esitatakse tähtaja ennistamise avaldus kohtule, kus tulnuks teha menetlustoiming.
|
| 3-2-1-12-09
|
Riigikohus |
23.03.2009 |
|
TsMS § 339 lg 3 sätestab, et kui menetlusdokumendis taotletava menetlustoimingu tegemiseks on ette nähtud riigilõiv või kautsjon, tuleb märkida menetlusdokumendis selle tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Maksekorralduse selgitusse oli hageja nime asemel vale nimi märgitud. Nimetatud puudus oleks olnud kõrvaldatud, kui ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamiseks oleks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv ning ringkonnakohtule teatatud riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Juhul, kui hageja oleks tähtaegselt ringkonnakohtule riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed teatanud, ei oleks maksekorralduses teise isiku nime märkimine olnud iseenesest selliseks puuduseks, mis takistaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist.
|
| 3-2-1-76-09
|
Riigikohus |
28.09.2009 |
|
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.
Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
|
| 3-2-1-77-09
|
Riigikohus |
12.06.2009 |
|
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.
TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.
TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.
|
| 3-2-1-131-09
|
Riigikohus |
17.11.2009 |
|
TsMS § 639 lg-t 1 ja § 663 lg 1 teist lauset koostoimes tõlgendades tulnuks ringkonnakohtul kontrollida määruskaebuse maakohtusse saabumise aega. Kui hageja täitis määruskaebuse esitamisel menetlusseadustikus sätestatud nõuded, ei tohi maakohtu tegematajätmise tõttu jääda tema määruskaebus apellatsioonimenetluses läbi vaatamata.
Elektronpostiga esitatud apellatsioonkaebuse saabumisel ringkonnakohtusse loetakse apellatsioonkaebus esitatuks tähtaegselt, kui see on esitatud kuni apellatsioonitähtaja viimase päeva kella 24.00-ni (TsMS § 32 lg 2). Oluline on see, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb esitada kohtusse viivitamata pärast elektronkirja saabumist kuni asja arutamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses antud dokumentide esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 335 lg 1).
Kirjaliku avalduse või kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab, kui avaldus on saadetud kohtule tähtaja sees. Oluline on see, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb esitada kohtusse viivitamata pärast elektronkirja saabumist kuni asja arutamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses antud dokumentide esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 335 lg 1).
Kui hageja esitas määruskaebuse elektronpostiga, pidi maakohus toimikusse lisama ka elektronpostiga saabunud määruskaebuse väljatrüki ja selle edastanud elektronkirja.
|
| 3-2-1-136-10
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
Esimese astme kohtus saab menetlusosaline esitada aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamiseni. Kohus peab jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Aegumise vastuväide tuleb ka ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
Aegumise vastuväide tuleb ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Esimese astme kohtus saab menetlusosaline esitada aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamiseni. Kohus peab jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Aegumise vastuväide tuleb ka ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
|
| 3-2-1-169-10
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
Pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Kui hageja nõuab lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist ja ei väljenda selgelt seda, et ta soovib kohtu hinnangut üksnes süül põhineva deliktilise vastutuse kohta (VÕS § 1043 jj), siis peab kohus juhul, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad, kaaluma nõude lahendamist ka riskivastutuse sätete (VÕS § 1056 jj) alusel. Seejuures peab kohus tulenevalt TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida kahel võimalikul alusel - süül põhineva deliktilise vastutuse ja riskivastutuse alusel - ning selgitama eelmenetluses välja hageja seisukoha eri vastutuse liikide kohaldamise kohta. Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12 ja 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14). Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta sellise nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui on võimalik kaaluda kahju hüvitamise nõude rahuldamist nii lepingu rikkumisest kui ka lepinguvälisest alusest tulenevalt (VÕS § 1044 lg 3).
VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10).
Riskivastutuse kohaldamiseks peab, tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 11, 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11 ja 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Põhjusliku seose tõendamise koormus lasub riskivastutuse kohaldamise küsimuse otsustamise korral üldjuhul hagejal. Hea usu põhimõttest tulenevalt lasub suurema ohu allika valitsejal juhtudel, kus kannatanu ei oma ligipääsu suurema ohu allika valitseja tegevust kajastavatele andmetele ning kahjustust saab lugeda konkreetse suurema ohu allika toime tüüpiliseks tagajärjeks, kohustus tõendada, et kahju põhjus oli muu kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine.
Süül põhineva deliktilise vastutuse korral võib tee remonti tellinud isik vastutada kas enda õigusvastase ja süülise teo eest või VÕS § 1054 järgi selle isiku õigusvastase ja süülise teo eest, keda ta kasutas kas oma majandus- või kutsetegevuses pidevalt või ühekordse lepingu alusel (vt VÕS § 1054 kohta nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei vabane isik, kelle huvides tehtav tegevus on käsitatav suurema ohu allikana, riskivastutusest üksnes selle tõttu, et vahetult tegutses ja valitses suurema ohu allikat teine isik. Sellisel juhul tuleb lugeda mõlemaid isikuid suurema ohu allika valitsejateks, mis riskivastutuse eelduste esinemise korral toob kaasa nende isikute solidaarvastutuse VÕS § 137 lg 1 järgi.
Tee remontimisele iseloomulikuks kõrgendatud ohuks võib VÕS § 1056 lg 1 järgi olla see, et sellise tegevuse käigus muudetakse pinnase senist olukorda (nt pinnase osaline asendamine teistsuguse pinnasega, teekatte materjali muutmine) või muudetakse või kahjustatakse maapinnas või maapinnal olevaid ehitisi (nt torustike ja kaablikanalite kahjustamine, kanalisatsioonikaevude, sõidutee, kõnniteede jms asukoha ja/või kõrguse muutmine maapinna suhtes). Selliste mõjutuste tagajärjel võivad saada kahjustatud mh naabruses olevad hooned ja nendes asuvad asjad, sh selle tõttu, et sademe- või põhjavesi hakkab tee remondist põhjustatuna tungima kas pinnase pealt või olemasolevate torustike või pinnase kaudu hoonetesse. Seni kuni tee remontija ei ole tõendanud, et kõik tee remontimisega kaasnevad kahjulikud mõjutused olid teistele isikutele ette nähtavad ja hoolika tegutsemisega ära hoitavad, tuleb hea usu põhimõtte (TsÜS § 138, VÕS § 6) järgi lugeda tee remontimist kui tegevust suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 järgi.
Asja kordategemiseks vajalikke kulutusi saab nõuda seisuga, nagu hageja seda taotles (vt Riigikohtu 15. novembri 1994. a otsus tsiviilasjas nr III-2/1-45/94). See tähendab, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Kahjuhüvitise vähendamise alusena saab kohus vastutava isiku taotlusel kohaldada VÕS § 139 ja § 140.
Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Riigikohtul on TsMS § 693 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi õigus asja uueks lahendamiseks saatmisel alama astme kohtule lisaks õigusnormi tõlgendamise seisukohtadele ette kirjutada, et alama astme kohus teeks asja õigeks lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, sh selgitaks pooltele õiguslikku olukorda, asjaolude tõendamise koormust ning annaks pooltele võimaluse väljendada oma seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta ning esitada vajadusel uusi tõendeid.
|
| 3-2-1-11-11
|
Riigikohus |
13.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus).
VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga.
Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus.
Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes.
Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
|
| 3-2-1-20-11
|
Riigikohus |
13.04.2011 |
|
Kui kohus loeb esitatuks üksnes üldisele e-posti aadressile saadetud menetlusdokumendid, siis tuleb avalduste ja teiste menetlusdokumentide edastamise kaaskirjas märkida, millisele e-posti aadressile tuleb menetlusosalisel dokumendid saata.
|
| 3-2-1-57-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 järgi ei ole välistatud asja saatmine uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
Leppetrahvi nõudele tuginemist ei välista iseenesest see, et hageja kostja nõuet ei tunnusta. Nõude olemasolu ja kohustuse täitmisest keeldumise õigus tehakse selgeks kostja täitmisest keeldumise õigust hinnates. Muu hulgas saab ka vastuväitena esitatud leppetrahvi nõude puhul taotleda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Sarnaselt on Riigikohus tasaarvestuse kohta leidnud, et kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu, st taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud. Sarnane vastastikune tagasitäitmine on sätestatud ka vastastikuse lepingu tühisuse korral VÕS § 1034 lg 3 alusel.
Müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Üks võistleva menetluse tunnus on ka see, et pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Tuginedes formaalsele ebatäpsusele apellatsiooninõude sõnastamisel, väljus ringkonnakohus sisuliselt apellatsioonkaebuse piiridest ja tühistas maakohtu otsuse ka osas, mida tegelikult ei vaidlustanud. Selliselt eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 4 lg 2 ja § 651 lg 1 vastu (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12). Kui ringkonnakohtul on kahtlusi apellatsioonitaotluse ulatuse või sisu osas, tuleb lasta taotlust täpsustada.
Eelmärke võib AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärge tagab nõuet kinnistusraamatust nähtuva õigusliku olukorra muutmiseks ja see on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 25).
Müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos VÕS § 110 lg 1 teise lause mõttes. Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Riigikohus on leidnud, et müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 11).
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
|
| 3-2-1-158-11
|
Riigikohus |
27.02.2012 |
|
Kaebus kohtulahendi peale on esitatud tähtaegselt, kui see on saadetud kohtule elektronpostiga selleks ettenähtud aadressil kaebuse esitamise tähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 24.00 tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kohtule kümne päeva jooksul.
|
| 3-2-1-25-12
|
Riigikohus |
09.04.2012 |
|
Vt Riigikohtu 20. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-08, p 9; 17. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-09, p 7.
Vt Riigikohtu 20. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-08, p 9; 17. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-09, p 7.
|
| 3-2-1-74-12
|
Riigikohus |
29.05.2012 |
|
TsMS § 336 lg 4 võimaldab kohtul lugeda tavalise elektronpostiga esitatud menetlusdokument piisavaks, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus. Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta nimetatud sätet kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid.
TsMS § 335 lg 2 ei tähenda keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1. Kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus menetlusse võtmata ja tagastatakse.
Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast puudustega kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel.
TsMS § 336 lg 4 võimaldab kohtul lugeda tavalise elektronpostiga esitatud menetlusdokument piisavaks, kui kohtul ei ole kahtlust saatja isikus. Selle normi rakendamine on kohtu õigus ja rakendamise eelduseks kahtluse puudumine saatja isikus.
Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta nimetatud sätet kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid.
|
| 3-2-1-91-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid. Nii näeb TsMS § 335 lg 2 ette, et kohtulahendi peale kaebuse esitamise korral tuleb kaebuse originaal esitada kümne päeva jooksul. TsMS § 335 lg 3 ei tee kaebuse originaali esitamise suhtes sellist erandit, nagu tehakse teiste menetlusdokumentide suhtes viitega TsMS §-le 336, mis hõlmab ka § 336 lg-t 4. Ka TsMS § 637 lg 2 näeb ette, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9).
TsMS § 335 lg 2 ei tähenda iseenesest keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, kui tema esitatud menetlusdokumendil ei ole allkirja. Puuduste kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Allkirja puudumise korral on tegemist kõrvaldatava puudusega. Kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast allkirjata kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 10).
Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9).
|
| 3-2-1-126-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. Kui kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle riigile, kohalduvad samad reeglid (TsÜS § 153) ka riigi nõude aegumisele, st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul riigile seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt.
Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega on riigil võimalik nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
Vt OAS § 31 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 12. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 tehtud otsuse p 14.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
|
Facebook
Twitter