3-2-1-137-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-109-07.
Kohustise tasaarvestamisega lõppemise kohta seisukoha avaldamine ei ole ka faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning seetõttu ei tähenda isegi tasaarvestusega nõustumine asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses. Küll aga võib tasaarvestamisega nõustumine olla käsitatav näiteks ühepoolse võla tunnistamisena. Asjaoludeks, mida saaks omaks võtta, saab olla üksnes kas vastaspoolele tasaarvestuse avalduse esitamise fakt või ka tasaarvestuse avalduse sisu.
Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.
TsMS § 293 lg 1 tulenevalt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist.
TsK § 477 lg-ga 3 kohaselt tuleb alusetu rikastumise nõude puhul hüvitatava vara väärtus määrata selle omandamise momendi väärtusega. TsK § 477 lg 6 kohaldamisel tuleb tuvastada, kui palju võlgnik kulutuste tegemise hetkel säästis.
TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole avaldus, mis nimetatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha.
Hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu.
|
| 3-2-1-76-09
|
Riigikohus |
28.09.2009 |
|
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.
Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
|
| 3-2-1-136-10
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
Esimese astme kohtus saab menetlusosaline esitada aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamiseni. Kohus peab jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Aegumise vastuväide tuleb ka ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
Aegumise vastuväide tuleb ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Esimese astme kohtus saab menetlusosaline esitada aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamiseni. Kohus peab jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Menetlusosaline, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
Aegumise vastuväide tuleb ka ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda.
Vastustajal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
Juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
|
| 3-2-1-11-11
|
Riigikohus |
13.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus).
VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga.
Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus.
Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes.
Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
|
| 3-2-1-57-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 järgi ei ole välistatud asja saatmine uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
Leppetrahvi nõudele tuginemist ei välista iseenesest see, et hageja kostja nõuet ei tunnusta. Nõude olemasolu ja kohustuse täitmisest keeldumise õigus tehakse selgeks kostja täitmisest keeldumise õigust hinnates. Muu hulgas saab ka vastuväitena esitatud leppetrahvi nõude puhul taotleda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Sarnaselt on Riigikohus tasaarvestuse kohta leidnud, et kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu, st taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud. Sarnane vastastikune tagasitäitmine on sätestatud ka vastastikuse lepingu tühisuse korral VÕS § 1034 lg 3 alusel.
Müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Üks võistleva menetluse tunnus on ka see, et pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Tuginedes formaalsele ebatäpsusele apellatsiooninõude sõnastamisel, väljus ringkonnakohus sisuliselt apellatsioonkaebuse piiridest ja tühistas maakohtu otsuse ka osas, mida tegelikult ei vaidlustanud. Selliselt eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 4 lg 2 ja § 651 lg 1 vastu (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12). Kui ringkonnakohtul on kahtlusi apellatsioonitaotluse ulatuse või sisu osas, tuleb lasta taotlust täpsustada.
Eelmärke võib AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärge tagab nõuet kinnistusraamatust nähtuva õigusliku olukorra muutmiseks ja see on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 25).
Müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos VÕS § 110 lg 1 teise lause mõttes. Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Riigikohus on leidnud, et müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 11).
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
|
| 3-2-1-126-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. Kui kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle riigile, kohalduvad samad reeglid (TsÜS § 153) ka riigi nõude aegumisele, st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul riigile seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt.
Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega on riigil võimalik nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
Vt OAS § 31 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 12. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 tehtud otsuse p 14.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
|
| 3-2-1-161-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid.
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.
Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10).
Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).
Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi).
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-2-1-177-12
|
Riigikohus |
30.01.2013 |
|
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg.
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.
Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
|
| 3-2-1-128-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus hindama, kas menetlusosalised on esitanud uusi vastuväiteid ja kas vastuväited on esitatud õigeaegselt. Juhul, kui need esitati hilinenult, siis hindama, kas hilinenud vastuväide tuleks erandkorras vastu võtta TsMS § 331 lg 1 järgi. Uue vastuväite vastuvõtmise kohta peab ringkonnakohus tegema TsMS § 463 lg-st 1 tulenevalt määruse. Kui ringkonnakohus võtab poolte vastuväited vastu, siis peab ta andma pooltele võimaluse oma väiteid ja vastuväiteid tõendada. (p 11)
VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu kohustuse täitmisest vabanemine ei vabasta võlgnikku kohustuse rikkumisest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kohustuse rikkumine on mittevabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu täitmise kulukuse hindamisel VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi tuleb muu hulgas arvestada kahjuhüvitise suurust, mida võlgnik peaks kohustuse jätkuva rikkumise tõttu võlausaldajale maksma. VÕS § 108 lg 2 p 2 on kohaldatav võlgniku kasuks eeldatavasti siis, kui lepingu täitmise kulu oleks oluliselt suurem võlausaldajale makstavast kahjuhüvitisest.
Kui võlgnik on pakkunud võlausaldajale VÕS § 107 järgi mõistlikku heastamist asendustehingu näol ning võlausaldaja on selle põhjendamatult tagasi lükanud, siis võib olla kahju hüvitamine välistatud ka juhul, kui lepingu jätkuv rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 järgi. Sellisel juhul on kahju edasine tekkimine võlausaldaja enda tahte kohane ning võlgniku poolne lepingurikkumine ei ole enam kahju põhjuseks. (p 14)
VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu kohustuse täitmisest vabanemine ei vabasta võlgnikku kohustuse rikkumisest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kohustuse rikkumine on mittevabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu täitmise kulukuse hindamisel VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi tuleb muu hulgas arvestada kahjuhüvitise suurust, mida võlgnik peaks kohustuse jätkuva rikkumise tõttu võlausaldajale maksma. VÕS § 108 lg 2 p 2 on kohaldatav võlgniku kasuks eeldatavasti siis, kui lepingu täitmise kulu oleks oluliselt suurem võlausaldajale makstavast kahjuhüvitisest. (p 14)
Kui võlgnik on pakkunud võlausaldajale VÕS § 107 järgi mõistlikku heastamist asendustehingu näol ning võlausaldaja on selle põhjendamatult tagasi lükanud, siis võib olla kahju hüvitamine välistatud ka juhul, kui lepingu jätkuv rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 järgi. Sellisel juhul on kahju edasine tekkimine võlausaldaja enda tahte kohane ning võlgniku poolne lepingurikkumine ei ole enam kahju põhjuseks. (p 14)
|
| 3-2-1-149-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada (vt RKTKo nr 3-2-1-136-10, p 16). (p 20)
VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised:
• üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi;
• muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul;
• üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud.
Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada. (p 13)
VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. (p 14)
VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt RKTKo nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt. (p 15)
Asjaolu, et üürnik on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist VÕS § 286 lg 1 mõttes eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. (p 16)
VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
|
| 2-14-56641/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)
Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)
Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)
Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)
Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)
Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)
Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).
Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)
Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).
Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
|
| 2-15-2803/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2018 |
|
Riigilõivu osamaksetega tasumise võimaldamisel võib kohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ka juhul, kui tasumata on üksnes esimene osamakse (vt Riigikohtu 30. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kohus võib keelduda kaebust menetlemast aga üksnes juhul, kui lõiv on maksmata kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajaks. Riigilõivu tasumist on kohtul võimalik kontrollida. Lõivu tasumine ajaks, kuni ei ole otsustatud kaebuse menetlusse võtmisest keelduda, ei takista asja menetlemist ega põhjusta selle viibimist (vrd ka TsMS § 331 lg 1). (p 13)
|
Facebook
Twitter