3-2-1-90-06
|
Riigikohus |
25.10.2006 |
|
Kui pooled ei ole tuginenud õiguslikule väitele, et kindlustusjuhtumi saabumisel oli tegemist alakindlustusega, saab kohus vastavate asjaolude esitamisel järelduse alakindlustuse kohta ise teha. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine oli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 kohaselt kohtu ülesanne ning on seda ka kehtiva TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
|
| 3-2-1-76-07
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses.
Kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Välistava kokkuleppe sisu ei ole iseenesest vastuolus hea usu põhimõttega.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on sisult VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates tuleb selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.
Selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks.
Lepingu osaks saavad olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult, väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
VÕS § 37 lg 3 kohaldamiseks ei ole vajalik, et lepingupool oleks tegelikult tüüptingimustega tutvunud ja nende sisust teadlik. Piisab, kui lepingupoolel oli olemas mõistlik võimalus tüüptingimustega tutvuda.
|
| 3-2-1-2-08
|
Riigikohus |
12.03.2008 |
|
Kalatehast ei ole alust ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu lugeda suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Ka juhul, kui selleks oleks alust, oleks tuleks tõendada põhjusliku seose suurema ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse hoones.
VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel.
Kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes. Kahju tekitanud isiku vastutus kindlustusvõtja ees ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt esitada VÕS § 492 lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis tal on uue võlausaldaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutav isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut VÕS § 491 lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut.
Kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutab kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega isikule kahju tekitamise eest üksnes siis, kui isik oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning isikule tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutada isikule kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel. Kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse.
VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust.
Eeskiri võib olla tüüptingimuseks (VÕS § 35), mida isik kasutab lepingu sõlmimisel. VÕS § 36 lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kui eeskirja punkt ei ole imperatiivne, saab selle kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena saab igal konkreetsel juhul hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Samas ei andnud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.
VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus).
|
| 3-2-1-17-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
Kindlustuslepingu üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
|
| 3-2-1-75-10
|
Riigikohus |
20.10.2010 |
|
Parkimistariifide avalikku väljapanekut tuleb eelduslikult pidada pakkumuse esitamise ettepanekuks VÕS § 16 lg 3 kohaselt. Pakkumuseks saab seda lugeda vaid siis, kui teates on teistsugune tahe selgesti väljendatud.
Parkimise võimaldamine ei ole iseenesest parkimislepingu sõlmimise aktsept.
Nõusolek sõlmida leping (aktsept) peab üldjuhul olema väljendatud otsese tahteavalduse või mingi teoga.
Vaikimise või tegevusetuse saab lugeda aktseptiks üksnes seaduse, lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi.
Parkimisleping võib olla tüüptingimustega leping. Sellise lepingu sõlmituks lugemisel tuleb VÕS § 37 lg 3 alusel hinnata, kas lepingu hinda puudutav teate tekst on teise lepingupoole jaoks tavaline ja arusaadav.
|
| 3-2-1-125-10
|
Riigikohus |
01.02.2011 |
|
Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).
Vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13.
Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saab vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel.
Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10.
Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes on piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on vee-ettevõtja avalik-õiguslik kohustus.
Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse hinnakujunduslikud reeglid on kehtestatud ühisveevärgi j-kanalisatsiooni seaduses
Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju.
Ülereostustasu on avalikkuse kaitseks kehtestatud avalik-õiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Kuna ülereostustasu korral on raha saama õigustatud subjektiks vee-ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik, ei tohi see olla kehtestatud n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21).
Keskkonna ülemäärase reostamise korral ei ole põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10).
Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei ole ettevõtjal on piiramatut õigust otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
|
| 3-2-1-2-11
|
Riigikohus |
23.03.2011 |
|
Tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1 kohaldub enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule VÕS
§-s 29 sätestatu. Samuti kohaldub sellisele kestvuslepingule tüüptingimuste mõistet sätestav VÕS § 35 ning tüüptingimusi reguleerivad VÕS §-d 36-44. Kui tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb arvestada võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta (vt selle kohta 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21).
Tingimuse kasutaja, kes tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, peab tulenevalt VÕS § 37 lg-st 1 tõendama, et need tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu teada saada.
|
| 3-2-1-109-11
|
Riigikohus |
24.11.2011 |
|
Laenulepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13).
Tüüptingimused saavad lepingu osaks ainult juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (vt Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-184-12
|
Riigikohus |
06.02.2013 |
|
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.
Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18).
Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).
|
| 3-2-1-123-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
Asjas rahuldasid kohtud vähemalt põhiosas sisuliselt hageja tuvastusnõuded, olgugi et otsuste resolutsioonide järgi on hagi jäetud (tervikuna) rahuldamata. Nii esineb vastuolu kohtute otsuste resolutsioonide ja põhjenduste vahel. Samuti ei ole kohtud arvestanud tuvastusnõuete sisulist rahuldamist menetluskulude jaotamisel. (p 11)
VÕS § 664 lg 1 järgi võib maakleri õigus saada maakleritasu tekkida ka üksnes tema osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Tegu on dispositiivse normiga, mis ei keela kokkuleppel maakleritasu maksmise eeldusi ka täpsustada, mh selles osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimiseks".
Seadusega võib vastuolus olla kokkulepe, mis täielikult või põhiosas annab maaklerile tasunõude lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse mingit rolli või on see roll minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust edasist lepingute sõlmimiseks ebaproportsionaalselt. (p 21)
VÕS § 42 lg 2 teise lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Sellist tingimust ei saa lugeda ka ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. (p 20)
VÕS § 658 lg 1 järgi võivad maakleri kohustused piirduda üksnes sellega, et ta viitab käsundiandjale võimalusele vastava objekti suhtes leping sõlmida. (p 18)
|
| 3-2-1-156-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)
Tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. See kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. (p 11)
Kuivõrd pooled vaidlesid selle üle, millist hüvitist on hagejal kui liisinguandjal õigus liisingulepingu alusel nõuda, oli kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. (p 10)
Tüüptingimuseks loetakse nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). (p 10)
VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). (p 9)
Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuse p 18 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p 16). (p 11)
|
| 3-2-1-184-13
|
Riigikohus |
12.02.2014 |
|
Kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud materiaalõiguse normi, ega ole ilmne ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust, ei tohi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast. (p 9)
Õppeasutuse ja üliõpilase vahel sõlmitud lepingu tingimused ja lepingus viidatud õppeasutuse aktid on tüüptingimused. Sellist lepingut tuleb tõlgendada selliselt, nagu mõistlik üliõpilane pidi sellest aru saama. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. (p 11)
|
| 3-2-1-12-14
|
Riigikohus |
07.04.2014 |
|
Kui tüüptingimuste sisuline kontroll eeldab eriteadmisi, jaguneb tõendamiskoormus tingimuste ebamõistlikkuse hindamisel poolte vahel selliselt, et esmalt põhistab teine pool tüüptingimuse kahjulikkust ning seejärel tõendab tingimuse kasutaja, et tingimus ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Kui tingimuse kasutaja on tingimuse puhul, mille hindamine eeldab eriteadmisi, esitanud tõendid, mis kinnitavad tema seisukohta, et tegu ei ole teist poolt ebamõistlikult kahjustava tingimusega, peab teine pool selle ümberlükkamiseks esitama omakorda tõendeid. Seega, kui tingimuse kasutaja esitab oma seisukohta kinnitava asjatundja arvamuse, peab teine pool üldjuhul esitama selle ümberlükkamiseks samuti asjatundja arvamuse või taotlema kohtult ekspertiisi määramist. (p 41)
Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita. Üldjuhul tuleb rahaline nõue esitada kohtule summaliselt kindlaksmääratult. Erandlikult võib hageja rahalise nõude summalise kindlaksmääramise edasi lükata vastaspoolelt nõude kindlaksmääramiseks vajalike andmete saamiseni, kuid ka sel juhul tuleb konkreetne hüvitissumma lõpuks kindlaks määrata (vt Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17-18). (p 48)
Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust selle kasutaja kahjuks. (p 36)
Tüüptingimustega lepingu sõlmimisel kehtivad lepingu sõlmimise ja muutmise üldreeglid. Seaduses ei ole sätestatud, et maagaasi võrguettevõtja võib võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimusi tarbijate suhtes ühepoolselt muuta. (p 34)
Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. (p 31)
Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 järgi tuleb tarbijatele tagada mh, et tingimused on enne hästi teada, läbipaistvad, selged ja arusaadavad. Samuti tuleb tagada läbipaistva teabe saamine gaasiteenustele juurepääsu ja kasutamise suhtes kohaldatavate hindade, tariifide ja üldtingimuste kohta ning tarbijate õigeaegne teavitamine lepingutingimuste kõigist kavandatavatest muudatustest. (p 33)
Maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimused saavad lepingu osaks kahel tingimusel: tingimusi saab lugeda lepingu osaks üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi ja tingimused peavad olema kooskõlastatud konkurentsiametiga. (p 34)
|
| 3-2-1-112-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)
VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.
Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.
Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)
Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)
|
| 3-2-1-136-14
|
Riigikohus |
23.12.2014 |
|
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks võtta seisukoht, kas tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil.
Juhul kui tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel. (p 13)
Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab.
Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama.
TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). (p 12)
VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. (p 9)
VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel. (p 10)
Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13). (p 14)
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). (p 10)
|
| 3-2-1-166-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
Osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka tema kui füüsilise isiku tahteavaldusena, mh võib sellisest lepingust tuleneda juhatuse liikme isiklik vastutus osaühingu kohustuste täitmise eest, sh käendus. (p 10)
Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
|
| 3-2-1-26-15
|
Riigikohus |
22.04.2015 |
|
Ainuüksi kauba komisjonimüüki andmine ei anna komitendile nõudeõigust komisjonäriga kokkulepitud alghinna ulatuses (millest tuleb maha arvata komisjonitasu, kui kaup õnnestunuks kohe müüa), kui asi müüakse alghinnast madalama hinnaga. Komitent peab tõendama kauba hariliku väärtuse, st tõendama nt seda, millise hinnaga oleks ta suutnud ise kauba müüa, kui ta oleks kauba õigel ajal müügilt tagasi võtnud. (p 11)
Komisjonär peab komitendiga kokkulepitud kauba kõrge alghinna korral komitenti VÕS § 624 lg 1 järgi eraldi teavitama olulisest, st üle 50% ulatuvast allahindlusest. (p 10)
Tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda alandada, ei ole vastuolus seadusega ega tühine. Allahindlused komisjonimüügil on sellele lepinguliigile omased. (p 9)
Komisjonileping on teenuse osutamise leping, mille olemuse kohaselt peab komisjonär tegema lepingu täitmiseks kõik mõistlikult võimaliku (VÕS § 24 lg 1 teine alternatiiv). Kui tegemist on müügikomisjoniga, on komisjonäril kohustus teha mõistlikke pingutusi komitendi eseme müümiseks, sh vastupidise juhise puudumise korral eseme müümiseks võimalikult kõrge hinnaga, mida tuleb pidada lepingu üheks eesmärgiks. (p 10)
Ainuüksi kauba komisjonimüüki andmine ei anna komitendile nõudeõigust komisjonäriga kokkulepitud alghinna ulatuses (millest tuleb maha arvata komisjonitasu, kui kaup õnnestunuks kohe müüa), kui asi müüakse alghinnast madalama hinnaga. Komitent peab tõendama kauba hariliku väärtuse, st tõendama nt seda, millise hinnaga oleks ta suutnud ise kauba müüa, kui ta oleks kauba õigel ajal müügilt tagasi võtnud. (p 11)
Komisjonär peab komitendiga kokkulepitud kauba kõrge alghinna korral komitenti VÕS § 624 lg 1 järgi eraldi teavitama olulisest, st üle 50% ulatuvast allahindlusest. (p 10)
Tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda alandada, ei ole vastuolus seadusega ega tühine. Allahindlused komisjonimüügil on sellele lepinguliigile omased. (p 9)
Tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda alandada, ei ole vastuolus seadusega ega tühine. Allahindlused komisjonimüügil on sellele lepinguliigile omased. (p 9)
|
| 3-2-1-3-16
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
Kui pooled on sõlminud parkimiskoha üürilepingu (parkimisleping), mille parkimistingimuste p 8 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi ning parkimislepingu p-s 9 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas), siis parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega. (p 12)
Parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Kohus on hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks. Sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida. Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa silmas pidada üksnes asjaolu, et parkimisteenuse osutaja nõue parkimistasu jms saamiseks on üldjuhul kordades väiksem sõiduki väärtusest (vrd VÕS § 307 lg 1). Oluline on arvestada, millised on parkimisteenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks (p 12).
Kui isik osutab eraõigusliku isikuna parkimisteenust parkimisalal, kust sõiduk teisaldatakse ning isiku parkimisalale sissesõidul sõlmitakse parkimiskoha üürileping (parkimisleping) (vt parkimislepingu sõlmimise (VÕS §-de 16 ja 20 kohaldamine) kohta RKTKo nr 3-2-1-75-10, p-d 12-14), siis kohalduvad parkimislepingule VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid. Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Kui auto omanik ei ole esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas, või tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis parklasse keegi teine, saab parkimistingimuste p 10 alusel eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis omanik ise (oma seadusliku esindaja vahendusel). (p 11)
Parkimiskoha üürilepingu (parkimisleping) p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (p 11).
|
| 3-2-1-68-16
|
Riigikohus |
25.01.2017 |
|
Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31)
Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52)
Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.)
Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35)
Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44)
Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45)
VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.)
Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47)
Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54)
Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17)
Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19)
Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)
Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36)
VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)
Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40)
Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.)
VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.)
Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.)
Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.)
Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)
VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)
Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)
Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.)
Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.)
Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51)
Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.)
Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22)
Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23)
Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)
Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.)
Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.)
|
Facebook
Twitter