3-3-1-2-06
|
Riigikohus |
22.03.2006 |
|
Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Ka kinnipeetavale kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 on kinnipeetava kartserisse paigutamine kõige rangem distsiplinaarmeede. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
Kohus tuvastab uurimisprintsiipi järgides kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise. Seejuures peab kohus arvestama isiku tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida. Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
|
| 3-3-1-6-06
|
Riigikohus |
09.05.2006 |
|
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
|
| 3-3-1-49-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.
|
| 3-3-1-52-06
|
Riigikohus |
23.10.2006 |
|
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
|
| 3-3-1-53-06
|
Riigikohus |
16.10.2006 |
|
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.
Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.
VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.
|
| 3-3-1-73-06
|
Riigikohus |
13.12.2006 |
|
VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks uurija või kohus, kellele on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust ja väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene vanglale õigust olukorras, kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Selline vangla täiendav kaalumisõigus peaks olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. Kui pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada.
|
| 3-3-1-91-06
|
Riigikohus |
16.01.2007 |
|
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.
Kui vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.
Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.
Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.
|
| 3-3-1-103-06
|
Riigikohus |
01.03.2007 |
|
VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kirjavahetuseks ja telefonikõnede pidamiseks vangla kulul. VangS § 28 lg 2 sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega on ekslik. VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Vanglaametnikel on õigus jälgida telefoni kasutamist, mis tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve ning tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamist. Telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi siiski rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punkt 24.1 näeb ette, et kinnipeetavatel peaks olema nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Punkti 24.2 kohaselt võib vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, kuid kinnipeetavale tuleb võimaldada vanglaväliseid kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel.
|
| 3-3-1-20-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni tuleneb Põhiseaduse § 44 lg-st 1. Selle õiguse piiranguks on ka avalikustatud kohtulahenditele juurdepääsu takistamine kinnipeetavale, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite andmebaasiga tutvumise mittevõimaldamine.
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni on ilma reservatsioonita tagatud põhiõigus, mistõttu tohib seda piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel. Sellist piirangut võib olla võimalik Põhiseaduse teistele normidele tuginedes õigustada, kuid piirangu kehtestamine peab olema selgelt sätestatud. Sellist piirangut ei saa välja lugeda Vangistusseaduse kinnipeetava vanglavälist suhtlust käsitlevast regulatsioonist, mis seab sidevahendite kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu (VangS § 28 lg 1).
Seadus näeb kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile ligipääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.
Õigusnormide tundmine on vajalik igaühele oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks. Võimalus õigusnormidega tutvumiseks peab olema tagatud igaühele, sealhulgas kinnipeetavatele. Õigusnormidega tutvumise võimalust ei saa pidada piisavaks juhul, kui see on võimalik üksnes vanglalt konkreetset õigusakti taotledes.
Vangla ei pea tagama kinnipeetavale ligipääsu eRT-le, kui tal on olemas vaba juurdepääs õigusaktidele paberkandjal. Kuigi alates 1. jaanuarist 2007 on Riigi Teataja esmaseks ametlikuks väljaandeks elektrooniline versioon, tuleb vanglal tagada kinnipeetavatele mõistlik võimalus õigusaktide otsimiseks ning nendega tutvumiseks.
Seadus näeb kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile ligipääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile ligipääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.
Igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni on ilma reservatsioonita tagatud põhiõigus, mistõttu tohib seda piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel. Sellist piirangut võib olla võimalik Põhiseaduse teistele normidele tuginedes õigustada, kuid piirangu kehtestamine peab olema selgelt sätestatud. Sellist piirangut ei saa välja lugeda Vangistusseaduse kinnipeetava vanglavälist suhtlust käsitlevast regulatsioonist, mis seab sidevahendite kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu (VangS § 28 lg 1).
|
| 3-3-1-29-07
|
Riigikohus |
21.06.2007 |
|
Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.
Kinnipeetavale lubatud asjade ja ainete koguste suhtes VSE §-s 58 sätestatud piirangute eesmärk on esmajoones vältida vangla ülekoormamist kinnipeetavate isiklike asjadega. Selline eesmärk ei saa aga mõistlikult õigustada pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaaja poolt kaasavõetavate toiduainete koguste piiramist, sest elulised asjaolud, millest regulatsioon peaks lähtuma, erinevad oluliselt. Õiguste piiramisel peab säte olema selge ja üheselt arusaadav ning piirangud peavad olema mõistlikud ja eesmärgipärased. VSE § 46 lg-t 1 ja § 58 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et VSE §-s 58 sätestatud kogused ei kohaldu pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaamisruumi kaasavõetavate toiduainete suhtes.
VSE § 37 lg 5 mõte ei ole takistada pikaajalise kokkusaamise ajal kinnipeetaval ja kokkusaajal jagamast kokkusaamisruumis sinna kaasavõetud asju, vaid tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel.
Kinnipidamisrežiimist tulenevad kitsendused vanglas kinnipeetava isiklike asjade viimisele väljapoole kambrit ja kinnipeetavate vabaks liikumiseks ettenähtud kohti, ei ole kehtestatud õigusvastaselt. Kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse. Kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.
|
| 3-3-1-40-07
|
Riigikohus |
06.09.2007 |
|
Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik.
Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks.
On võimalik, et kinnipeetavale tekitatakse kambri läbiotsmisega ebamugavusi, kuid on küsitav, et talle tekitatakse sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses läbiotsimistega, ületavad piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.
HKMS § 91 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Selliste täiendavate asjaolude arvestamine ei ole otseselt seotud tsiviilkohtumenetluse reeglitega ega nendega piiratud. Kuna riigilõivust vabastamise küsimus on Halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS §-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest, mitte aga TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Samas võivad piirangud tegelikkuses osaliselt langeda kokku Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatutega.
Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Sellise kahju eest, mis seisneb mittepüsivate füüsiliste ning emotsionaalsete kannatuste eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud.
|
| 3-3-1-46-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt peab kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimuma kinnipeetava kulul. VangS § 28 lg 2 ja ka § 96 lg 2 ei keela aga kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.
Vanglal ei ole helistamise piirangu kehtestamisel õigust piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte üksnes VangS § 28 lg 3 esimeses lauses sätestatule. VangS § 28 lg 3 on vastastikuses seoses VangS § 28 lg-ga 1. Vaid erakorralise sündmuse korral (näiteks rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus kehtestada ajutisi piirangud VangS § 28 lg-s 3 märgitud ametiisikutele ning kaitsjale helistamise osas.
VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.
Kinni peetav isik ei pea teavitama vanglat asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Samuti ei ole seadusandja seadnud kaitsjale helistamise õigust sõltuvusse helistamise eesmärgist.
|
| 3-3-1-54-07
|
Riigikohus |
31.10.2007 |
|
Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring ei nähtu aktist küll otseselt, kuid adressaadid on objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Kodukord täpsustab vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks kohustuslik vaid vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib vangla kodukord vaid vangla territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga. Eelnevast tulenevalt on kodukord vaidlustatav halduskohtus.
VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes VangS § 28 lg 3 esimesele lausele. VangS § 28 lg 3 on korrelatsioonis VangS § 28 lg-ga 1.
Kinni peetava isiku õigus kasutada telefoni suhtlemaks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Vangla ei tohi rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks.
Kinni peetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada, sest vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas graafikuväliselt on helistatud isikutele, kellele helistamist Vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. Kinni peetaval isikul puudub aga kohustus motiveerida, miks ta konkreetsele ametiasutusele, ametiisikule või kaitsjale helistada soovib. Sellist motiveerimiskohustust Vangistusseadus ega Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe.
|
| 3-3-1-55-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt maksejõuetust ning arvestada tuleb ka kinnipeetava valikuid tema isikuarvel oleva kasutamiseks ettenähtud raha kulutamisel. Samas ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve käibest, sest kinnipeetaval võib olla selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine. Samuti ei saa lähtuda isikuarve väljavõttel kajastatud kreeditjäägist, sest vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav kasutada, kuna see makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4).
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kinnipeetava poolt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasus vaidlustamist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult õigusaktide süülise rikkumise eest, mis tuleb vanglal tuvastada. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks.
Halduskohtumenetluse eesmärk on tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. Seetõttu peab kohus, hinnates riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, andma hinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.
|
| 3-3-1-69-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Kassatsiooniastmes tasutav kautsjon ei ole mitte riigipoolne rahaline nõue kohtutoimingute tegemise eest, vaid tagatisraha, mis peaks ära hoidma põhjendamatu kaebamise. Selle poolest erineb kautsjon esimeses ja teises kohtuastmes tasutavast riigilõivust. Menetlus Riigikohtus on lõivuvaba. Kassatsioonkaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon tagastatakse tulenevalt HKMS § 90 lg-st 2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Kautsjoni tasumine ja tagastamine on seotud üksnes kassatsioonkaebuse ja selle rahuldamisega, see ei olene kaebuse sisulisest rahuldamisest või rahuldamata jätmisest.
VangS § 29 lg 2 kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal ja Jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Samasisuline regulatsioon kehtib vastavalt VangS § 97 lg-le 2 ka vahistatute suhtes. Dokumentidest koopiate tegemisel ei saa vanglaametnikel olla kohustust tutvuda paljundatavate dokumentide sisuga. Kinnipeetava või vahistatu isiklikus toimikus ei sisaldu ainuüksi tema vanglas kinnipidamise aluseks olevad kohtulahendid, vaid isiklikku toimikusse võidakse lisada ka muid kinni peetava isiku kohta käivaid või teda ja tema vanglaväliseid suhteid iseloomustavaid andmeid. Õiguspärane ei ole eeldada, et koopiaid tegev isik peab paljundatavate dokumentidega tutvuma sel määral, et aru saada, et tegemist on Riigikohtu määrusega, millega otsustatakse kinnipeetava kaebuse kassatsiooni menetlusse mittevõtmine, mille tagajärjel kinnipeetava suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustub.
|
| 3-3-1-70-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Kohtuotsuse põhjendatuse nõude üks element on tingimus, et otsuse resolutsioon ja põhjendused ei või olla vastuolulised. Menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed.
Riik on kohustatud tagama kinnipeetava tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all.
Kuna vangla otsustab elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset.
Kuna vangla otsustab elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset.
|
| 3-3-1-83-07
|
Riigikohus |
11.12.2007 |
|
Kui kohus hindab maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab ta andma eelhinnangu ka isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-40-07). Õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu.
Juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse.
Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt Riigikohtu 21.11.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Sellisteks kulutusteks võivad olla näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemine ning ümbrike ja postmarkide ostmine. Kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlik summa kasutatavat raha juhuks, kui esineb vajadus eelnimetatud põhjendatud kulutuste tegemiseks.
Kui kohus hindab maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab ta andma eelhinnangu ka isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-40-07). Õiguste kaitse vähest olulisust ei saa järeldada üksnes esitatud kaebuse liigist. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu.
Juhul, kui kohus tuvastab isiku maksejõulisuse, ei ole enam vajadust hinnata kaebaja õiguste kaitse olulisust, kuna HKMS § 91 lg 1 näeb riigilõivust vabastamise kohustusliku eeldusena ette isiku maksejõuetuse.
|
| 3-3-1-84-07
|
Riigikohus |
21.04.2008 |
|
Kinnipeetavalt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne.
Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.
|
| 3-3-1-89-07
|
Riigikohus |
14.12.2007 |
|
Ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid on niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Kui distsiplinaarrikkumine oli toimunud enne VangS § 64 lg-st 41 kehtimahakkamist 1. veebruaril 2007, siis ei saa nimetatud sättest lähtuda. Siiski pidi distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
|
| 3-3-1-91-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust. Kaebust, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Samuti ei saa kaebust pidada perspektiivituks ainuüksi seetõttu, et asjas on esitatud tuvastamiskaebus, mis ei võimaldaks kohtute arvates kõrvaldada kehtiva haldusakti õiguslikke tagajärgi.
Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb arvestada, et talle peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui esineb vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.
|
Facebook
Twitter