3-3-1-43-12
|
Riigikohus |
19.11.2012 |
|
Haldusorgan peab avaliku võimu teostamisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja seaduse alusel antud aktidega. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Ka avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri (elektrituru osaliste vahelistesse suhetesse) saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses (vt järelevalveorgani pädevuse kohta ka nt 3-3-1-41-00, p 4).
Konkurentsiametil on järelevalvepädevus elektrituruseaduse alusel, samuti on seadusandja andnud Konkurentsiametile pädevuse elektrituru osaliste vaheliste vaidluste lahendamiseks. Ka direktiivi 2009/72/EÜ mitmed põhjendused, eriti põhjendus 43 ja 38, kinnitavad seisukohta, et Konkurentsiametit tuleks elektrituruseaduse mõttes lisaks järelevalveorganile mõista ka kui vaidlusi lahendavat organit.
Elektrituruseaduse kohaselt on turuosalistel õigus esitada teise turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale kaebusi ning Konkurentsiametil on õigus ja kohustus neid kaebusi lahendada (ElTS § 94 lg 1 p 11, § 99). Seaduse kohaselt teeb Konkurentsiamet otsuse ning sätestatud on ka otsuse tegemise tähtaeg. Seadus ei sätesta, milliseid nõudeid kaebusega võib esitada, samuti Konkurentsiameti volitusi otsuse tegemisel ega nõudeid otsuse sisule.
Konkurentsiametil ei ole õigust jätta talle esitatud kaebust menetlemata ja ta peab tegema kaebuse lahendamiseks otsuse. Otsuse tegemisel on Konkurentsiametil aga võimalik lähtuda vaid elektrituruseaduses ettekirjutuse tegemiseks sätestatud volitustest.
Elektrituruseaduse alusel esitatud kaebuste lahendamiseks ette nähtud volitused tuleks sätestada selgemalt. Konkurentsiamet ei saa kaebust ElTS § 99 lg s 2 sätestatud korras läbi vaadata, kui ta ei ole välja selgitanud nii kaebuse esitaja kui ka isiku, kelle tegevuse või tegevusetuse peale kaebus esitati, staatust turuosalisena. Teatud asjaoludel võib kaebuse esitamiseks siiski piisata, kui isik oli turuosaline vaidluse ajendanud juhtumi ajal. ElTS § 95 lg 1 võimaldab kohaldada ka selliseid abinõusid, mis võivad tagada isikute õiguste kaitse ka olukorras, kus ta kaebuse esitamise ja lahendamise hetkel ei ole enam turuosaline (nt rikkumise tagajärgede kõrvaldamine või heastamine).
ElTS § 94 lg 1 p 11 alates 8. juulist 2012 kehtiva sõnastuse kohaselt peavad Konkurentsiameti poolt lahendatavad turuosaliste vahelised vaidlused tulenema elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustuse rikkumisest. Igasugused vaidlused turuosalistena määratletavate isikute vahel ei ole vaidlused ElTS § 94 lg 1 p 11 mõttes.
|
| 3-3-1-49-12
|
Riigikohus |
13.02.2013 |
|
Asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Vaidlusalusel juhul ei täida võrguettevõtja kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet, kuna see ülesanne jääb linnale ka juhul, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Samas on kahtlemata kaugküttesüsteemi ja võrgu toimimine avalikes huvides ning võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.
KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.
Piisav ei ole ka argument, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Majandusliku võimu kuri¬tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet ning see kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatu keeldumise korral. Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 141 ja määruse nr 47 järgimise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige see, et Konkurentsiameti kooskõlastab soojuse piirhinna. Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud, mis rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on halduskohtus vaidlustatavad. Samuti on võimalik VÕS § de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.
RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras.
RHS § 10 lg 3 põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17 art 2 lg l 2 ning arvestada tuleb ka direktiivi põhjenduste p 25. Eri- või ainuõiguse mõistet ei saa direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi. Ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus ei pruugi alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab (vt preambula p 25 neljas lause).
Võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele ei laiene riigihangete seadus. Selline järeldus tuleneb KKütS § st 141 koostoimes RHS § 16 lg tega 3 ja 5 ning § 90 lg ga 8. KKütS § 141 lg d 2 ja 5 näevad ette, et sellises juhul tuleb läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastav konkurss.
KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.
KKütS § 141 kehtestamisele (kehtestati 01.11.2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega) eelnenud menetlusest ei nähtu, et sooviti soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Erinevalt RHS 5. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.
RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras. Konkurentsiseaduses käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.
Kaugküttevõrk võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes, kuid ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS § des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist.
|
| 3-3-1-74-12
|
Riigikohus |
16.05.2013 |
|
Teatis tarbijast tuleneval põhjusel võrguühenduse katkestamise kohta tuleb adressaadile kätte toimetada selliselt, et saajal oleks võimalik sellega oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Teatise tähtsaadetisena saatmisel ei nõua elektrituruseadus küll väljastusteadet, kuid selles olukorras tuleb veenduda, et tähtsaadetis jõudis õige adressaadini. Kui on teada saadud, et tähtsaadetis adressaadini ei jõudnud, tuleb võtta tarvitusele abinõud selle täiendavaks edastamiseks või muude sidevahendite kasutamiseks teatise edastamiseks. Väited, et muul viisil teavitamisel (telefon või e-post) rikutakse seadust, on põhjendamatud. Kirja üleandmine on üksnes esmane ja eelistatud viis tähtsaadetise üleandmisel, õigusnormid ei piira kättetoimetamist postiteenuse osutaja vahendusel nt kullerpostisaadetisena.
Võrguühenduse katkestamine toimub eraõiguslikes suhetes ning vastav teave on lepingu täitmisega seonduv tahteavaldus. Kohtupraktika kohaselt peab tahteavalduse tegija seda väljendama ning tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte saadud (otsused nr 3-2-1-8-09 p 11 ja nr 3-2-1-151-11).
|
| 2-15-1553/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 võimaldas ja võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. (p 18)
Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. (p 19)
Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)
|
| 3-16-1864/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2020 |
|
Elering AS keeldumine taastuvenergia toetuse maksmisest on olemuselt toiming, mitte haldusakt. (p 28)
Taastuvenergia tootjatele, kes vastasid seaduses ette nähtud tingimustele, oli õigus toetust saada antud juba seadusega. Toetuse saamiseks piisas sellest, et pärast nõuetekohase tootmisseadmega tootmise alustamist esitas tootja Elering AS le toetuse väljamaksmise taotluse ning Elering AS tuvastas, et seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Sellist tõlgendust toetab ka Eesti enda selgitus ja Euroopa Komisjoni seisukoht 2017. a riigiabi otsuses. Seaduses ei nõutud toetuse väljamaksmise eeldusena haldusakti andmist toetuse saamise õiguse kohta, vaid käsitleti üksnes taotluse alusel toetuse väljamaksmist. Ka vastustaja käitumisest ei nähtu tahet anda haldusakt. Toetuse väljamaksmine, isegi kui selle kohta koostatakse kirjalik dokument, on toiming, mitte haldusakt, sest sellel ei ole regulatiivset toimet. Toimingu tegemisest keeldumist ei ole tarvis vormistada haldusaktina (RKHKo 3-3-1-77-11, p 10). (p 29)
Eeltoodu ei puuduta kehtiva ELTS § 594 alusel toetuse andmist vähempakkumise võitjale ega olukordi, kus isik soovib toetust seaduses sätestatust suuremas ulatuses (ELTS v.r § 59 lg d 3–5). (p 30)
ELTS v.r § 108 lg 3 mõte on sisustada tootmise alustamise mõiste kogu selle paragrahvi jaoks. Kuna ELTS v.r § 108 lg 1 käsitleb toetuse maksmist alates tootmise alustamisest, on lõikes 3 esitatud definitsioon selle sätte tõlgendamisel asjakohane. Uue tootmisseadme paigaldamise järel alustatakse tootmist ELTS v.r § 108 lg 1 mõttes uuesti – tegemist ei ole varasema tootmise jätkamisega. Ka ELTS § 108 lg-test 4, 6 ja 8 nähtub jätkuvalt tootmisseadme mõiste keskne tähendus toetuse maksmisel. (p-d 34-35)
ELTS v.r lähtus eeldusest, et toetust taotletakse pärast seda, kui tootmisseade on paigaldatud. (p 41)
Toimingu tegemisest keeldumist ei ole tarvis vormistada haldusaktina (RKHKo 3-3-1-77-11, p 10). (p 29)
Hüdroelektrijaama puhul ei ole pais ega derivatsioonikanal tootmisseadme osad. (p 38)
Olukorras, kus elektrijaam hõlmab ELTS § 3 p-s 8 esitatud definitsiooni kohaselt nii seadmeid kui ka rajatisi, samas kui tootmisseadme määratlus ELTS § 3 p-s 25 koosmõjus p-ga 9 hõlmab ainult seadmeid, juhte ja tarvikuid, on põhjendatud arvata pais elektrijaama koosseisu kuuluvaks rajatiseks, mitte tootmisseadme osaks. (p 38.2)
Juhul kui mõne Euroopa Liidu õigusakti vahetu õigusmõjuga säte välistab toetuse andmise, tuleb riigisisene õigus jätta Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevas osas kohaldamata. (p 39)
Euroopa Kohus on ELTL eristanud ELTL art 108 lg-s 3 sätestatud komisjoni nõusolekuta riigiabi rakendamise keelu kontekstis olemasolevat riigiabi ja uut abi (vt ka määruse (EL) 2015/1589 art 1 p b alap ii ja p c). Asjas C-590/14 P: DEI ja komisjon vs. Alouminion tis Ellados selgitas Euroopa Kohus, et abi kokkusobivuse hindamisel siseturuga tugineb komisjon majandusandmetele ja asjaoludele, mis esinevad asjaomasel turul tema otsuse tegemise ajal, ning võtab eelkõige arvesse selle ajavahemiku pikkust, mille jaoks abi on ette nähtud, mistõttu on olemasoleva abi kehtivusaeg üks tegur, mis mõjutab komisjoni hinnangut selle abi siseturuga kokkusobivuse kohta. Neil asjaoludel tuleb olemasoleva abi kestvusaja pikendamist pidada olemasoleva abi muutmiseks. (p 47)
Komisjoni riigiabi heakskiitev otsus ei muuda ELTL art 108 lg-t 3 rikkudes antud riigiabi ex post facto õiguspäraseks (EKo C-672/13: OTP Bank, p 76; EKo C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires jt vs. Prantsusmaa, p-d 16–17; C-199/06: CELF, p 40). (p 50)
|
| 3-16-1864/93
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.05.2023 |
|
Riigisisese riigiabi maksmiseks alust andva õiguse tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult komisjoni riigiabi heakskiitvate otsuste tekste, vaid ka liikmesriigi teatatud toetusskeemi, mille kohta vastavad otsused tehti (EKo nr C-470/20 Veejaam ja Espo, p-d 25–26). (p 30)
Riigiabil võib olla ergutav mõju, kui investeeringut, mille ettevõtja tegi selleks, et viia oma tegevus kooskõlla keskkonnaloa saamise muude tingimustega, kuna keskkonnaluba on ettevõtja tegevuse jaoks vajalik, ei oleks tõenäoliselt tehtud ilma asjaomast abi saamata (EKo nr C-470/20 Veejaam ja Espo p 39). (p 36)
2014. aastal Eesti taastuvenergia toetusskeemi käsitlevat otsust tehes kiitis komisjon edasiseks perioodiks heaks toetusskeemi, mis ei võimaldanud varem toetatud tootmisseadmega samasse tootmiskohta paigaldatud uue tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest toetust saada. 2017. a otsust tehes aga pidi komisjon olema teadlik, et eelnõu ei olnud 2013. aastal teatatud kujul seaduseks saanud. Otsuse tegemise ajal kehtinud ELTS redaktsioonis § 108 lg 4 piirangut ei sisaldunud. Riigi Teatajas avaldatud seaduse tekst oli kättesaadav igaühele, sh komisjonile. Seega kiitis komisjon 2017. a otsusega tagantjärele heaks vahepealsel ajal kehtinud toetusskeemi ilma eelmainitud piiranguta. Sellisel kujul selle seaduse rakendamine on järelikult EL õigusega kooskõlas. (p 33)
Samuti ei muuda toetusskeemi EL õigusega (toetuse ergutava mõju nõudega) vastuolus olevaks asjaolu, et toetustaotluse esitamine oli ette nähtud pärast projekti elluviimise alustamist (EKo nr C-470/20 Veejaam ja Espo p 33). Kaebuste rahuldamist ja abi tagantjärele alates taotluste esitamisest väljamõistmist ei takista ka see, et toetustaotluste esitamise ja lahendamise ajal oli riigiabi andmine komisjoni heakskiidu puudumise tõttu (st vastuolu tõttu ELTL art 108 lg-ga 3) õigusvastane õigusvastasuse kõrvaldas tagantjärele komisjoni 2017. a heakskiitev otsus (samas, p 66). (p 34)
|
| 3-20-1313/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.04.2024 |
|
Võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks. Võrgupiirkond on maa-ala, mille määrab võrguettevõtja ning kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku. Neist mõistetest nähtub, et võrgupiirkonnas saab sama võrku käitada vaid üks soojuse jaotamisega tegelev võrguettevõtja. Kuigi eri võrguettevõtjate võrgupiirkonnad võivad kattuda, ei saa sama võrku eri isikud samas võrgupiirkonnas soojuse jaotamiseks kasutada. Võrguettevõtjal peab olema võrgu omand või valdus. Valdus on küll faktiline seisund (tegelik võim asja üle), kuid eeldab õigusriigis ka õiguslikku alust teisele isikule kuuluva võrgu kasutamiseks. Selliseks õiguslikuks aluseks võib olla leping, seadus või haldusakt. (p 16)
Kaugkütte teenuse toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu on Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi. Võrguettevõtjast soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja MSÜS tähenduses. (p 17)
KOKS § 6 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse ülesandena „korraldada [---] kommunaalmajandust“. KKütS §-st 5 nähtuvalt määrab kohaliku omavalitsuse volikogu kaugküttepiirkonna üldplaneeringuga. See hõlmab võrguga liitumise ja sellest eraldumise tingimusi, nõudeid, korda jms. Need tuleb enne kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega. KOKS § 6 lg 1 korraldamiskohustus ei tähenda kohustust (kommunaalmajandus)teenust ise osutada – tegu on üldise kohalikul omavalitsusel lasuva korraldamis- ja tagamiskohustusega kui avaliku ülesandega, mis eristub teenuse enda osutamisest. Seadusandja on siiski ka kaugküttega varustamist ennast nimetanud avaliku halduse ülesandeks. Ka Riigikohus on nentinud, et võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet olukorras, kus vastav kohustus on ettevõtjale pandud õigusaktiga või kui ta on selle võtnud lepinguga. (p 18)
Kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele üldhuviteenuste osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on kohaliku omavalitsuse üksus, ettevõtjast teenuse osutaja ja tarbija. Nii on näiteks ka ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse, korraldatud jäätmeveo ja ühistranspordi puhul. Erinevalt eelnimetatutest ei näe KKütS ega teised õigusaktid ette õiguslikku alust kohalikule omavalitsusele määrata võrguettevõtjat või anda ainuõigust võrguettevõtjana tegutsemiseks. Alus eraõiguslikus vormis täidetava haldusülesande üleandmiseks konkreetsele ettevõtjale tuleneb siiski HKTS § 3 lg-st 4. (p 19)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmise korraldamine hõlmab valiku tegemist ettevõtjate vahel, kes potentsiaalselt võiksid olla huvitatud klientidele teenuse osutamisest (jäätmevedu, transport, võrguteenused jne), peaks see toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Selline menetlus peab võimaldama võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Erinevalt mitmest teisest üldhuviteenuse valdkonnast puudub aga KKütS-s vastav „kohase menetluse“ erinormistik. Seega on kohaldatavad üldnormid, nt RHS ja HKTS. Näiteks on soojuse jaotamise ülesande täitmiseks võimalik sõlmida kontsessioonileping. Seda juhul, kui kohalik omavalitsus annab teisele isikule üle tarbijatele teenuse osutamise õiguse ja kohustuse, lepingu peamine eesmärk on just viimane – soojuse jaotamine – ning teenuse osutajale läheb üle äririsk. (p 20)
Olukorras, kus kaugküttevõrk ei kuulu tervikuna kohalikule omavalitsusele või tema osalusega juriidilisele isikule, peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama, et võrk, mida omavalitsuse väljavalitud (võrgu)ettevõtja hakkab tervikuna käitama, oleks teenuse osutamise ajal viimase omandis või valduses. Kui võrgu omanikuga kokkuleppele ei saada, on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik anda võrk või selle osa väljavalitud ettevõtjale üle omaniku tahte vastaselt. Õiguslikud võimalused selleks sõltuvad sellest, kas võrgu vaidlusalune osa on kinnisasja osa, õiguse teostamise vahendina (nt isiklik kasutusõigus või sundvaldus) püstitatud ehitis või saab tehnovõrku kui rajatist pidada vallasasjaks. (p 21)
Kinnisasja, sh selle osa on võimalik koormata isikliku kasutusõigusega või sundvaldusega. Sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele, st koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja kindlal viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sundvaldus on haldusakti alusel tekkiv seadusjärgne kitsendus, mis ei ole piiratud asjaõigus ja mida ei kanta kinnistusraamatusse. (p 21.1)
Kui võrgu osade suhtes on seatud isiklik kasutusõigus, siis on võimalik senise piiratud asjaõiguse sundkustutamise järel seada sellele sundvaldus. Kui võrk on aga koormatud sundvaldusega, saab senise sundvalduse asendada uue kitsendusega. (p 21.2)
Kui võrk osutub erandina siiski vallasasjaks, on võimalik ka sellele seada sundvaldus. (p 21.3)
Kinnisasju, piiratud asjaõigusi (nt isiklik kasutusõigus) ja ehitisi kui vallasasju (sh tehnovõrku kui rajatist) saab sundvõõrandada või sundvaldusega koormata KAHOS alusel. (p 21.4)
Sisetehingu erand põhineb arusaamal, et riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Sisetehinguga ei looda eeliseid ühelegi eraettevõtjale. Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (p 22)
Isegi kui kõik kolm RHS § 12 lg s 2 toodud tingimust on täidetud, ei tähenda see automaatset sisetehingu kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Hankija jääb ka sisetehingu sõlmimisel seotuks kohustusega järgida võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid, samuti kohustusega mitte moonutada konkurentsi. (p 24)
Seoses kontrollikriteeriumiga on Euroopa Kohus otsustes C-340/04 Carbotermo (p 38) ja C-458/03 Parking Brixen (p 69) selgitanud, et kontrollikriteeriumi täitmiseks ei piisa tavapärases äriühinguõiguses sätestatud omaniku õigustest juhtida ja kontrollida. Kolleegiumi hinnangul olid kohtu järeldused mõlemas kohtuasjas seotud Itaalia õiguses aktsiaseltside kohta sätestatuga. (p 25)
Kui tuginetakse sisetehingu erandile, tuleb kontrollikriteeriumi täidetuse hindamisel koostoimes vaadata erinevaid juhtimis- ja kontrolliaspekte, nagu juhtorganite liikmesuse kujunemine, juhtorganitele juhiste andmise õigus, järelevalve võimalused jms (vt ka kohtujuristi ettepanek asjas C-340/04 Carbotermo, p 64). Olulised pole vaid õigusnormid, vaid ka tegelik otsustav mõju (C-458/03 Parking Brixen, p 65). Mõju peab hõlmama kogu äriühingu tegevust ning lisaks strateegilistele eesmärkidele ka muid äriühingu tegevust puudutavaid olulisi otsuseid (C-458/03 Parking Brixen, p 65; C-340/04 Carbotermo, p 36). (p 26)
Osaühingu puhul, mille ainsaks osanikuks on kohaliku omavalitsuse üksus, on sisetehingu kontrollikriteerium seaduses sätestatut arvestades eelduslikult täidetud. Erandiks võib olla olukord, kus osaühingu põhikirjaga on osaniku võimalusi juhtida osaühingut ja kontrollida juhtorganite tegevust seaduses sätestatuga võrreldes piiratud. Euroopa Kohtu eelviidatud kohtuasjades Itaalia aktsiaseltside kohta öeldu ei ole laiendatav Eesti õiguse alusel tegutseva osaühingu normistikule. (p 27)
KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt saab vald või linn olla osanikuks üksnes avalikes huvides. Valla või linna poolt äriühingu asutamine, lõpetamine ning põhikirja kinnitamine ja muutmine, samuti valla või linna osalemise otsustamine äriühingus ja selles osalemise lõpetamise otsustamine kuulub volikogu kui valimiste kaudu legitimeeritud poliitilise kogu ainupädevusse. Osaniku õigusi teostab valla- või linnavalitsus. Seejuures erinevalt riigi osalusega äriühingutest ei ole kohaliku omavalitsuse osalemisele äriühingutes seadusega sätestatud täpsemaid (avalikust huvist kantud) nõudeid põhikirjale, juhtorganite liikmetele, nõukogu liikmete valimisele ja tagasikutsumisele, nõukogu liikmete kohustustele ega juhtimise erisustele. Seega lisaks eeltoodud KOFS ja KOKS normidele kohaldub kohaliku omavalitsuse osalusele ja kohaliku omavalitsuse üksuse kui osaniku võimalusele kontrollida ja mõjutada juriidilise isiku strateegilisi eesmärke ja olulisi otsuseid üldine äriseadustiku regulatsioon. KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse üksus äriühingutes osalemisel tagama avalike huvide järgimise, seades need esiplaanile võrreldes äriühingu huvidega. See norm täiendab TsÜS § 35, mis näeb ette juhtorganite liikmete kohustuse olla juriidilisele isikule lojaalne. (p 27.1)
Kuigi nii aktsiaselts kui ka osaühing on äriühinguna kapitaliühingud, on osaühingu õiguslik vorm kujundatud suletud, aktsiaselts aga avatud kapitaliühingute jaoks. Osaühingu reeglistik on seatud praktilise suunitlusega majandustegevusega tegelemiseks, aktsiaseltsi normid aga eelkõige investeeringute haldamiseks. ÄS-st nähtuvalt erineb osanike ja aktsionäride pädevus ja võimalus juhtorganite otsuseid mõjutada ja juhtorganite üle järelevalvet teha. Seejuures erinevalt aktsiaseltsist on osaühingu sisesuhete regulatsioon dispositiivsem, võimaldades osanikel põhikirja kaudu mh kujundada osanike ja osaühingu vaheliste suhete jaoks kohaseim normistik, sh laiendada (püsivalt) osanike pädevust juhatuse ja nõukogu pädevuse arvel (erandiks seadusega selgelt juhatuse pädevusse antu). (p 27.2)
Seaduses sätestatud osanike pädevuse kataloog on samuti avatud, sest ÄS § 168 lg 2 esimese lause järgi on osanikel õigus võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes (sh sõltumata sellest, mida näeb ette põhikiri) ja anda juhtorganite liikmetele siduvaid juhiseid. ÄS ei sätesta selliseid aktsionäride sekkumisvõimalusi (vrd riigivaraseadus). Aktsionäride üldkoosoleku ÄS-s sätestatud pädevuskataloog on suletud ning muid otsuseid saab teha vaid juhatuse või nõukogu nõudel. Seejuures ei ole üldkoosolekul õigust teha juhatusele ega nõukogule siduvaid ettekirjutusi ning juhatus ja nõukogu on oma otsustes sõltumatud. Aktsionärid saavad oma õigusi juhatuse ja nõukogu suhtes teostada peamiselt vaid nõukogu liikmete nimetamise ja tagasikutsumisega. ÄS ei välista siiski kohaliku omavalitsuse üksusele KOFS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagamiseks ja RHS §-s 12 sätestatud kontrollikriteeriumi täitmiseks lepinguliste instrumentide kasutamist. (p 27.3)
Osaühingu osanike pädevusse kuulub nõukogu liikmete nimetamine ja tagasikutsumine, samuti nõukogu puudumisel juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine. Seadus ei piira seejuures nõukogu ja juhatuse liikmete tagasikutsumise põhjuseid. Seega ei oma kontrollikriteeriumi täidetuse hindamise seisukohalt otsest tähendust, kes on juhtorganite liikmeteks (nt linna- või vallavalitsuse liige vms). KOKS § 35 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi nimetab osaühingu nõukogu liikmed (nõukogu puudumisel ka juhatuse liikmed) valla- või linnavalitsus. (p 27.4)
Eeltoodud normidest nähtub, et kui kohaliku omavalitsuse üksusel on ainuosalus osaühingus, saab see tegutseda vaid avalikes huvides. Kohaliku omavalitsuse üksusel kui osanikul on eelduslikult piisav kontroll osaühingu strateegiliste ja muude oluliste otsuste üle, et lugeda kontrollikriteerium RHS § 12 lg 2 p 1 ja lg 3 mõttes täidetuks. (p 27.5)
Kontrollikriteeriumi täitmist ei takista seaduses sätestatud võrguettevõtja tegevuspiirangud. Ka kohaliku omavalitsuse üksuse „oma osakonnad“ peavad järgima seadust ja alluma järelevalvele. (p 28)
Kui RHS-s sätestatud eeldused on täidetud, on hankijast kohaliku omavalitsuse üksusel suur otsustusvabadus sisetehingu tegemise kasuks otsustamisel. Sisetehingu lubatavuse eeldusi kui kaalutlusõiguse väliseid piire saab kohus kontrollida sõltumata sellest, kuidas vastustaja neid on hinnanud. (p 32)
Avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üleandmine võib toimuda halduslepinguga või tsiviilõigusliku lepinguga. Viimast eeldusel, et täidetud on HKTS § 3 lg-s 4 nimetatud kriteeriumid. Kui avaliku ülesande üleandmiseks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping, siis HKTS-s, sh HKTS §-des 13 ja 14 sätestatud menetlusnõuded ei kohaldu ning lähtuda tuleb RHS-st ja haldusõiguse üldpõhimõtetest. (p 35)
|
Facebook
Twitter