III-1/3-1/93
|
Riigikohus |
17.11.1993 |
|
Liitkaristuse mõistmisel ei tohi liitkaristuse ületada seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.
|
| III-1/3-27/95
|
Riigikohus |
26.09.1995 |
|
|
| III-1/3-38/95
|
Riigikohus |
31.10.1995 |
|
Lõpliku karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest võib kohaldada kas absorptsiooni- või kumulatsiooniprintsiipi. Rakendades karistuse mõistmisel absorptsiooniprintsiipi, loeb kohus lõplikuks karistuseks üksikute kuritegude eest mõistetud põhikaristustest raskema. Kumulatsiooniprintsiibi kohaldamisel liidab kohus üksikute kuritegude eest põhikaristused kas täies ulatuses või osaliselt.
|
| 3-1-1-80-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Väärtegude reaalkogumi puhul mõistetakse iga väärteo eest eraldi karistus (KarS § 63 lg 3), kuid karistuste liitmist ja liitkaristuse moodustamist ette nähtud pole.
|
| 3-1-2-3-03
|
Riigikohus |
12.12.2003 |
|
|
| 3-1-3-10-03
|
Riigikohus |
14.05.2003 |
|
Karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest ei tohi lõplik karistus ületada üksikkaristuste summat ega eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskema karistuse ülemmäära. Selleks tuleb võrrelda KarS-i ja KrK vastavaid sanktsioone.
|
| 3-1-3-15-03
|
Riigikohus |
20.11.2003 |
|
Pärast KarS-i jõustumist tuleb süüdimõistetu vabastada karistuse kandmisest, kui KarS-i järgi ei ole tegemist enam kuriteoga. Uue liitkaristuse mõistmisel ülejäänud kuritegude kogumi eest tuleb lähtuda kergemat karistust sisaldavast seadusest.
|
| 3-1-2-4-04
|
Riigikohus |
26.10.2004 |
|
|
| 3-1-3-6-04
|
Riigikohus |
26.10.2004 |
|
Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-2-3-03.
|
| 3-1-1-115-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
KarSRS § 3 lg 4 sätestab, et karistuse mõistmisel pärast KarS jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest kuritegude või kohtuotsuste kogumis lähtutakse kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristuse KarS järgi, raskendamata kohtualuse karistust.
|
| 3-1-1-31-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, näeb KarS § 73 lg 4 lisaks karistuse täitmisele pööramise kohustusele ette ka liitkaristuse mõistmise kohustuse KarS § 65 lg 2 kohaselt KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatud põhimõtete järgi. Juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-st 2 ja 4. Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, millis(t)e varasema(te) kohtuotsus(t)ega mõistetud karistus(ed) viimase kohtuotsusega mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad.
|
| 3-1-1-38-07
|
Riigikohus |
05.09.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning tal ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-80-06).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (RKKKo 3-1-1-106-04).
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
Karistusseadustiku § 276 peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Karistusseadustiku § 276 ülesanne ei ole aga garanteerida üldist seaduskuulekust kõikvõimalikes õigussuhetes. Seega peab võimuesindaja seaduslikul korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. Selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Näiteks on võimalik KarS § 276 järgi karistada isikut selle eest, et ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida (vt RKKKo nr 3-1-1-40-06). Konkreetse ohuolukorrana, mille kõrvaldamisele suunatud võimuesindaja korralduse eiramise eest saab isikut KarS § 276 järgi karistada, ei ole käsitatav võimalus, et isik jätkab tulevikus õigusvastast käitumist, pannes näiteks toime uusi süütegusid.
Enam kui kaks nädalat enne mootorsõiduki juhtimisele asumist politseiametniku poolt liiklusseaduse § 201 lg 1 p 2 alusel tehtud ja endiselt kehtiv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole käsitatav võimuesindaja seadusliku korraldusena KarS § 276 tähenduses.
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
|
| 3-1-1-40-07
|
Riigikohus |
24.09.2007 |
|
Lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 tuleks esmalt moodustada isikule liitkaristus kõigi arutatavas kriminaalasjas mõistetud karistustest järgides seejuures KarS §-s 64 sätestatut.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
|
| 3-1-1-18-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Karistusseadustik ei võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita.
|
| 3-1-1-3-11
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus ise faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.
KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.
|
| 3-1-1-16-11
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
Toimepandud kuritegude arv on selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist.
Olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-04, p-d 11.2).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 rakendamine lühimenetluses on kohustuslik ning selle sätte järgi süüdistatava karistuse vähendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-61-15
|
Riigikohus |
26.06.2015 |
|
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.)
|
| 3-1-1-70-15
|
Riigikohus |
06.10.2015 |
|
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
Peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 10)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
|
| 3-1-1-20-16
|
Riigikohus |
10.03.2016 |
|
Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel (vt nt RKKK 3-1-1-11-10, p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. (p 14)
Liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16)
Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (RKKK 3-1-1-99-06, p 18). (p 15)
KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. (p 18)
Vt RKKK 3-1-1-14-14, p-d 699–700 ja 3-1-1-42-15, p 83. (p 17)
KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. (p 18)
Võlaõigusseaduse teise osa kohaselt saab võõrandamiseks pidada millegi müüki, vahetust, faktooringut või kinget. Asja kinkimine aga ei eelda seda, et asja käsutusõigust teisele isikule üle andev isik saab varalist kasu. Nii ei saa väita, et võõrandamine tähendab tingimata omakasu motiivil tegutsemist KarS § 58 p 1 esimese alternatiivi mõttes. Vt ka 3-1-1-114-13, p 13. (p 12)
|
| 3-1-1-92-16
|
Riigikohus |
16.02.2017 |
|
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
|
Facebook
Twitter