3-1-1-97-10
|
Riigikohus |
11.04.2011 |
|
KarS § 83, § 831 või § 832 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.
KarS § 831 lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 831 lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.
Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.
Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 3762) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.
Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).
Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.
Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.
KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.
KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).
|
| 3-1-1-4-11
|
Riigikohus |
15.03.2011 |
|
Luues õigusliku aluse kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks, soovis seadusandja välistada olukorda, kus konfiskeerimine osutub süüteo toimepanemise vahendi, vahetu objekti, kriminaaltulu või selle arvelt saadud vara võõrandamise tõttu võimatuks.
Karistusseadustiku § 84 moodustab konfiskeerimise regulatsiooni suhtes erinormi. Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärgiks takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Konfiskeerimise asendamine on lubatav ka KarS § 832 lg-s 1 kirjeldatud kriminaaltulu osas.
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1 teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav.
KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. Seevastu KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost. Sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1).
Karistusseadustiku § 84 moodustab konfiskeerimise regulatsiooni suhtes erinormi. Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärgiks takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Konfiskeerimise asendamine on lubatav ka KarS § 832 lg-s 1 kirjeldatud kriminaaltulu osas.
|
| 3-1-1-1-12
|
Riigikohus |
20.02.2012 |
|
Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).
Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.
Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.
|
| 3-1-1-43-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste) rikkumise eest.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Võõrandamise ajaks kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks olla KarS §-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Mõistetavalt ei saa varana KarS § 201 mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede rajamist vmt.
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kuna isik valitud esindajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-44-12, p 10).
Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada.
Kohtutäitur otsustab selle üle, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kaaludes seejuures sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks.
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.)
Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid poolte käsitlusel sündmuste käigust.
KrMS § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.
Asjaolu, et kinnistu parendamiseks kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks võimalik KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida. Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt KarS § 84 alusel välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu ka sellelt kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks arestida. Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 831 lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel parendusi konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 lg 2 p 2).
|
| 3-1-1-65-13
|
Riigikohus |
17.06.2013 |
|
Konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi kujutab endast erinormi KarS § 831 suhtes, võimaldades mõista isikult välja teatud summa just olukorras, kus süüteoga saadud vara enda äravõtmine on võimatu (vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 13). Karistusseadustiku § 84 alusel on võimalik konfiskeerida lisaks toimepanijale ka kolmanda isiku vara (vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-92-12, p 9).
Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara KarS § 832 lg 1 mõttes on otsene kriminaaltulu ja selle arvel omandatu (vt RKKKm 3-1-1-92-12, p 13). Ka tuleb tahtliku süüteoga saadud varaks KarS § 831 lg 1 tähenduses pidada süüteoga otseselt saadud tulu ja sellise tulu arvel omandatut. Seega saab KarS § 831 lg 1 alusel toimepanijalt või KarS § 831 lg 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida üksnes sellist vara, mille toimepanija on saanud otseselt süüteoga või mille arvel ta on omandanud mõne uue asja, õiguse või muu hüve, mis võib olla õiguse objektiks (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48).
Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 832 lg 2 tähenduses, kuivõrd sisuliselt antakse hüpoteegi seadmisega osa kinnisasja majanduslikust väärtusest üle hüpoteegipidajale (RKKKm 3-1-1-92-12, p 13). Ka juhul, kui süüteoga otseselt saadud tulu KarS § 831 lg 1 mõttes investeeritakse mingisse objekti, võib selle objekti arvelt kolmandatele isikutele teatud õiguste andmine olla vaadeldav nimetatud tulu võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 831 lg 2 tähenduses.
Konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi kujutab endast erinormi KarS § 831 suhtes, võimaldades mõista isikult välja teatud summa just olukorras, kus süüteoga saadud vara enda äravõtmine on võimatu (vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 13). Karistusseadustiku § 84 alusel on võimalik konfiskeerida lisaks toimepanijale ka kolmanda isiku vara (vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-92-12, p 9).
|
| 3-1-1-97-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
Karistusseadustiku kohaselt tuleb eristada rahapesukuriteo (KarS § 394) vahetuks objektiks olnud vara (KarS § 394 lg 5 ja KarS § 83 lg 2) ning rahapesukuriteoga saadud vara (KarS § 831). Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Teatud juhtudel võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara.
KarS § 831 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. See tähendab muu hulgas, et kui Eestis menetletakse üksnes rahapesukuritegu, mille eelkuritegu menetletakse Soomes, ei saa Eesti kriminaalmenetluse raames isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada.
Karistusseadustiku kohaselt tuleb eristada rahapesukuriteo (KarS § 394) vahetuks objektiks olnud vara (KarS § 394 lg 5 ja KarS § 83 lg 2) ning rahapesukuriteoga saadud vara (KarS § 831). Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Teatud juhtudel võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara.
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Vara arestimisel piisab põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele.
Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg 1 esimesest lausest tulenev vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks.
Kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta küll vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
KrMS § 142 lg-st 5 nähtuvalt teeb maakohus vara arestimise määruse vara omaniku osavõtuta ja isikule, kelle vara arestitakse, tutvustatakse määrust alles pärast selle tegemist (vt ka RKKKm 3-1-1-74-13, p 17).
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
KarS § 831 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. See tähendab muu hulgas, et kui Eestis menetletakse üksnes rahapesukuritegu, mille eelkuritegu menetletakse Soomes, ei saa Eesti kriminaalmenetluse raames isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada.
Vt p 17. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
|
| 3-1-1-62-14
|
Riigikohus |
23.02.2015 |
|
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega ühendati varem kehtinud KarS §-d 3891 ja 3892 nii, et § 3891 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine) sisaldab kehtivas redaktsioonis nii maksude maksmisest kõrvalehoidumist kui ka maksukelmust suures ulatuses. KarS § 3891 lg 1 uues koosseisus hõlmab tunnus tagastusnõude alusetu suurendamine ka selle tekitamist.
Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole kavatsetuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt silmaspeetav tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks.
KarS § 5 lg 2 ls 1 järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt 3-1-1-36-07, p 7.3).
Kuriteoga saadud vara konfiskeerimise eesmärk on vältida isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel (3-1-1-4-11, p 9). Erinevalt rahalisest karistusest ja teatud juhtudel ka kuriteo vahendi konfiskeerimisest ei ole kriminaaltulu konfiskeerimisel domineeriv karistuslik mõju (vt 3-1-1-37-07, p-d 21.1 ja 21.2).
KarS § 831 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 831 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 3892 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 831 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.
KarS § 831 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 831 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 3892 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 831 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.
Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 831 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
Kui süüdistatavale maakohtu või ringkonnakohtu otsusega mõistetud liitkaristus on kõrgema astme kohtus otsuse tegemise ajaks muutunud, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tühistada kohtuotsused karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi viimase kohtuotsuse teinud kohtule tagasi uue liitkaristuse mõistmiseks (vt ka nt 3-1-1-6-13, p 8).
Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses lahendada küsimus selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka 3-1-1-18-14, p 6).
Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 831 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
KarS § 831 lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 831 lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 3892 kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 831 lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.
Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 831 lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.
|
| 3-1-1-78-14
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv.
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (RKKKm 3-1-1-130-12, p 16).
Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit.
Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud).
Vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel tõi automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet.
Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKm 3-1-1-75-14, p 53; 3-1-1-35-13, p 20).
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).
Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).
Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (RKKK 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 831 ja 832) konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (RKKK 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 3-1-1-1-12, p 13).
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
|
| 3-1-1-92-14
|
Riigikohus |
08.06.2015 |
|
Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks. Kolleegium on korduvalt osutanud, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (viimati RKKKm 3-1-1-78-14, p 18).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).
Arestitava vara väärtuse (hinna) kindlaksmääramisel (KrMS § 142 lg 6 ja § 143 lg 1 p 1) tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal ja et vajalik ei ole asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine (RKKKm 3-1-1-1-12, p 22). Kuigi arestitud vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul mõnel juhul ka suureneda, ei ole välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses üldjuhul põhjendatud kohtulahendi täitmise tagamiseks aresti alla jäetava vara väärtuse uuesti hindamine. Seda seetõttu, et tegemist on menetlust lõpetava lahendiga, millele järgneva täitmise käigus n-ö ülearestitud vara või sellele vastav summa tagastatakse omanikule.
KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadil. (RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46; RKKKm 3-3-1-82-12, p 49 ja 3-1-1-49-13, p 13). Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale täitemenetluses reguleerib TMS § 14. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning perekonnaseaduse § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud, nt konfiskeerimisotsustus jõustunud (RKKKm 3-1-1-49-13, p 14).
|
| 3-1-1-94-14
|
Riigikohus |
22.06.2015 |
|
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186)
Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187)
DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192)
DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195)
Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196)
Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199)
Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189)
Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216)
Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218)
Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205)
KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208)
Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212)
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
|
| 3-1-1-51-15
|
Riigikohus |
10.06.2015 |
|
KrMS § 389 lg-st 1 koostoimes § 322 lg-tega 1 ja 3 (nii enne kui ka pärast 29. märtsi 2015 kehtinud redaktsioonis) nähtub, et määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Seejuures peab teave olema poolele kättesaadav aegsasti enne seda, kui tal tuleb esitada kirjalik vastus määruskaebusele ja otsustada, kas võtta ringkonnakohtu istungist osa või mitte. KrMS § 389 lg-st 1 ja § 322 lg-test 1 ning 3 tulenev määruskaebemenetluse poole õigus olla aegsasti teavitatud määruskaebusest hõlmab ka õigust olla teavitatud määruskaebust põhistavatest dokumentidest. Võttes kohtuistungil määruskaebuse esitajalt vastu määruskaebusele lisamata dokumentaalsed tõendid, peab ringkonnakohus KrMS § 389 lg-st 1, § 322 lg-test 1 ja 3 ning § 386 lg 1 p-st 6 lähtudes asja arutamise edasi lükkama, võimaldamaks teisel poolel uute tõendite kohta arvamust avaldada. See, kui ringkonnakohus tugineb määruskaebuse esitaja poolt teise astme kohtus esitatud tõenditele, millega teisel poolel ei olnud võimalik eelnevalt tutvuda ega nende kohta arvamust avaldada, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
KrMS § 390 lg 4 teine lause ei kohusta ringkonnakohut lükkama kohtuistungit edasi ainuüksi seetõttu, et prokurör ei saa teise kohtuistungi tõttu ringkonnakohtusse ilmuda. (p 32)
Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)
KarS § 832 lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste täidetuse korral, ei piisa selleks, et isiku vara hulka kuuluva eseme konfiskeerimine lõike teisele lausele tuginedes välistada, üldjuhul üksnes sellest, kui isik tõendab, et ese on ostetud tema poolt seaduslikult laenatud raha eest. Kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on mingi eseme soetamiseks sõlmitud laenu- või liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi täitnud varast, mis on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, tuleb isikul KarS § 832 lg 1 teise lause kohaldamiseks tõendada, et laenu- või liisingumaksed on vähemalt olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tasumine KarS § 832 lg 1 teise lause tähenduses ei hõlma mitte üksnes vastusooritust võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva eseme omandamise eest, vaid ka vastusooritust sellise soorituse eest, mis lõi eseme omandamiseks majanduslikud eeldused. Isikul tuleb laiendatud konfiskeerimise välistamiseks tõendada ka viimati nimetatud soorituse tegemiseks kasutatud vara päritolu seaduslikkust. (p 36)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)
KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (3-1-1-78-14, p-d 24-25). (p 28)
Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (p 28)
Laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kohaldatava meetme proportsionaalsuse hindamisel pole menetletava süüteoga saadud vara väärtusel määravat tähtsust. (p 29)
|
| 3-1-1-52-15
|
Riigikohus |
15.06.2015 |
|
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (3-1-1-97-13, p 13 jj; 3-1-1-75-14 p 32; 3-1-1-21-15 p 14). (p 24)
Ühisomandis oleva kinnisasja käsutamise saab süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale keelata ka kolmandal isikul vaid siis, kui on alust arvata, et osa süüteoga saadud varast läks kolmandale isikule (Vt ka 3-1-1-102-12, p-d 7-14; 3-1-1-49-13, p 13). (p 34)
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 831 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31)
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteoga ei ole üldjuhul KarS § 831 mõttes vara saadud, kui käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta valeandmeid esitades ei tekitata alusetut tagastusnõuet, vaid üksnes vähendatakse müügikäibelt tekkinud käibemaksukohustust, ja kui riigi käibemaksunõue, mida maksuhalduri eest varjati, ei ole aegunud ega esine mingit muud põhjust, mis takistaks maksuhalduril seda nõuet maksma panna ja reaalselt sisse nõuda. (p 31)
Üksnes see, et isik ostis kuriteo toimepanemisega samal perioodil kinnisasjad, mille väärtus ületas tema leibkonna teadaolevat legaalset sissetulekut, ei anna piisavat alust põhjendatud kahtluseks, et isik sai vara menetletava kuriteoga. (p 32)
KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg-st 1 tulenev Riigikohtu pädevus vaidlustatud kohtumäärus tühistada hõlmab ka pädevust teha kindlaks määruse õigusvastasus. Asudes seisukohale, et vaidlustatud kohtulahend, mis on kehtivuse kaotanud, ei vasta seadusele, tuleb kaebust lahendaval kohtul piirduda kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 39)
|
| 3-1-1-54-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 831 mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49)
KarS § 121 p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 121 p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39)
KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 1414 ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48)
Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 3891 järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 1531 järgi. (p 40)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46)
KarS § 121 p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41)
Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 3892 järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 3891 järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45)
Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27)
Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28)
Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29)
Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31)
Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32)
|
| 3-1-1-102-15
|
Riigikohus |
03.12.2015 |
|
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)
KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)
Äriühingu käibe suurendamist kuritegeliku tulu arvel tuleb lugeda äriühingu vara suurenemiseks, mis omakorda annab aluse äriühingu vara arestimiseks KrMS § 142 alusel. KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
KrMS § 1414 kohaldamisel kehtivad mutatis mutandis vara arestimise (KrMS § 142) kohta käivad sätted (RKKKm 3-1-1-75-14, p 32). See tähendab, et kohtuliku hüpoteegi ja teiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS § 142 sätestatud korras. (p 6)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
|
| 3-1-1-4-16
|
Riigikohus |
25.02.2016 |
|
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46)
RKKK 3-1-1-14-14 p 1065. (p 48)
Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (RKKK 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja 3-1-1-100-09, p 36 jj) (p 49)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23)
KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 831 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 831 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 831 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
RKKK 3-1-1-119-09, p 31; 3-1-1-65-13, p 11; 3-1-1-73-10, p 9.1; 3-1-1-54-15, p 49; 3-1-1-102-12, p-d 12–14. (p 32)
Kui mingi ese (TsÜS § 48 mõttes) omandatakse süüteoga saadud raha või muu eseme eest või süüteoga saadud eseme võõrandamisest saadu eest, tuleb ka sellist eset käsitada süüteoga saadud varana KarS § 831 mõttes. Näiteks kui pangakontole, millel on 50 000 eurot legaalset vara, kantakse süüteoga saadud 50 000 eurot, on pangakontol olev raha 50 000 euro ulatuses käsitatav süüteoga saadud varana ja selle osas on see võimalik isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida. Samas ei muuda näiteks süüteoga saadud raha kandmine pangakontole, millel on ka legaalset raha, kogu pangakontol olevat raha tervikuna süüteoga saadud varaks. Samuti ei anna seadus alust eelduseks, et ese, mille omandamise eest on tasutud pangakontolt, kuhu on enne kantud nii legaalselt kui ka süüteoga saadud raha, on soetatud just süüteoga saadud raha arvelt ja seega on ese tervikuna käsitatav süüteoga saadud varana. Olukorras, kus eseme omandamise eest on tasutud varaga, millest mingi osa on saadud KarS § 831 mõttes süüteoga, teine osa aga legaalselt, võib selline ese olla käsitatav n-ö segatud ehk osaliselt süüteoga saadud varana. Sellise eseme konfiskeerimine KarS § 831 alusel pole üldjuhul võimalik (välja arvatud nt kontoraha puhul), küll võib tulla kõne alla, et eseme omanikult mõistetakse KarS § 84 alusel välja see osa eseme väärtusest, mis vastab süüteoga saadud vara osakaalule eseme soetamisväärtusest. (p-d 33–36)
Selleks, et hinnata, kas ja kui, siis millises osas võis kolmanda isiku poolt eseme soetamiseks kasutatud raha olla saadud toimepanija kuriteoga, on vaja tõenditele tuginedes jälgitavalt tuvastada nii raha liikumine isikute vahel kui ka see, kas ja kui, siis millises ulatuses segunes kuriteoga saadud raha toimepanija, kolmanda isiku või mõne muu isiku pangakontol legaalse rahaga. (p 37–38)
See, kui süüteoga saadud raha kantakse pangakontole, kus samal ajal oli või kuhu enne süüteoga saadud raha osalist või täielikku edasikandmist laekus ka muud (legaalset) raha, ei pruugi tingimata tähendada, et süüteoga saadud vara segunes kontol olnud legaalse varaga. Juhul kui süüteoga saadud raha ülekandmisega seotud asjaolud annavad aluse arvata, et ülekandel puudus majanduslik sisu ja selle eesmärk oli üksnes raskendada süüteoga saadud raha tegeliku liikumise jälgitavust, saab edasikantud summat pidada tervikuna süüteoga saadud varaks. (p 39)
Kui Riigikohus ei ole õigeaegset menetluskulude hüvitamise taotlust otsuse tegemisel lahendanud, tuleb see Riigikohtul endal hiljem läbi vaadata. (p 46)
Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 3 ja §-s 340 sätestatust võib ringkonnakohus teha uue otsuse, mis raskendab süüdistatava olukorda, üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. (p 23)
KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld). (p 24)
|
| 3-1-1-6-16
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)
Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
|
| 3-1-1-117-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (3-2-1-62-16, p 15). (p 43)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (3-1-2-4-12, p 41) (p 20)
Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (3-1-1-26-16, p 12) (p 41)
KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada. (p 43)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 832 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 831 lg-s 1 või § 832 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30)
Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (vt nt 3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine. (p 34)
Järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral. (p 35)
Asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. (p 36)
Kohus on KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (p 40)
Kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise või muu rahalise nõude täitmise tagamiseks on üldjuhul kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Tavaliselt piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. (p-d 42–43)
|
| 1-18-5732/226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)
Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)
KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)
Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)
KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)
Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)
ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)
ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)
Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)
Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)
Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)
KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)
Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)
Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)
KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)
Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)
KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)
Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)
KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)
Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)
Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)
Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)
KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)
Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)
Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)
Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)
|
| 1-20-3926/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
Asjaolu, et juriidilist isikut ei saa õigusvõime lõppemise tõttu kuriteos süüdi tunnistada ega karistada, ei tähenda seda, et tema üldõigusjärglaselt kui kolmandalt isikult poleks võimalik KarS § 84 ja § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel välja mõista kuriteoga saadud kriminaaltulu, mille kolmas isik äriühingute ühinemisel omandas. Äriühingute ühinemisel ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule (ÄS § 391 lg 1) või ühinemisel asutatavale uuele äriühingule (ÄS § 391 lg 2) on käsitatav vara võõrandamise ja omandamisena KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega kui ühendatava ühingu vara koosneb täielikult või osaliselt süüteoga saadud varast ja täidetud on KarS § 831 lg 2 esimese, teise või mõlema punkti kohaldamise eeldused, saab ühendavalt ühingult või ühinemisel tekkivalt uuelt ühingult kõneks oleva vara KarS § 831 lg 2 mõne või mõlema punkti alusel konfiskeerida või kohaldada selle äriühingu suhtes konfiskeerimise asendamist. Seejuures pole oluline, kas ühendatav ühing oli ise süüteo toimepanija või kolmas isik KarS § 831 lg 2 mõttes. (p 16)
Määruskaebuse väited, mis ei kätke endas selliseid õiguslikke küsimusi, mille käsitlemine Riigikohtu lahendis oleks oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt, pole KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause kohaselt lubatavad ja tuleb jätta tähelepanuta. (p 17)
Vt RKKKm 1-20-3925/21, p 44. (p 22)
Kaitsja või esindaja töö mahtu on võimalik hinnata mh selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. See põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja või esindaja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 23)
|
| 1-20-3927/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 16. (p 16)
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 17. (p 17)
Vt RKKKm 1-20-3925/21, p 44. (p 22)
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 23. (p 23)
|
Facebook
Twitter