Eristamaks tsiviilisikut ja võitlejat 1953. a õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Tuginedes nendele artiklitele kuulusid antud kaasuses nn metsavennad tsiviilisikute hulka. Isiku (metsavenna) poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Facebook
Twitter