3-1-1-68-12
|
Riigikohus |
08.10.2012 |
|
Juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt RKKKo 3-1-1-61-09, p 32; 3-1-1-60-10, p 17.1 ja 3-1-1-30-12, p 22).
Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje teo toimepanijale omistamise minimaalseim eeldus.
KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (vt nt RKKKo 3-1-1-23-01, p-d 6-7 ja 3-1-1-57-10, p 6.2). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-60-07, p 24 ja 3-1-1-23-10, p 11.2).
Lüües inimest jõuliselt küllaltki suurte ja kõvade esemetega katmata lagipähe peab lööja vähemalt võimalikuks ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.
|
| 3-1-1-111-16
|
Riigikohus |
09.02.2017 |
|
Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg. (p 10)
KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. (p 8)
KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks, et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1-3). (p 16)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
Isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). (p 11)
Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). (p 13)
|
| 1-17-105/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.06.2018 |
|
KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on KarS § 118 lg-t 1 sõnastades määranud, et sama sätte p-des 1-7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on KarS § 118 käsitatav vaid KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna. (p 11)
Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Sellise, KarS § 121 lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik. Järelikult ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist KarS § 121 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje - KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma - saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist. (p 12)
Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus. (p 20)
Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6 koos edasiste viidetega). Kuigi ka lühimenetluses saavad pärast kaitsja arvamuse ärakuulamist sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad (KrMS § 237 lg 3 ls 2), võivad nemadki ütluste andmisel tugineda vaid toimiku materjalile (KrMS § 237 lg 4 ls 1). Seega ei või ka nende isikute poolt ütluste andmise tulemiks olla sellise tõendamiseseme asjaolu lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt nt RKKKo 3-1-1-98-13, p 11; RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 10-10.2). Isikule mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud käsitatavad üldjuhul tõendamiseseme asjaoludena kas KrMS § 62 p 3 või 4 järgi. Järelikult ei või lühimenetluses kannatanu, tsiviilkostja ega nende esindajate kohtulikul uurimisel ütluste andmise tulemusena lisanduda kriminaaltoimikust mittetulenevat asjaolu, mis mõjutab süüdistatavale mõistetavat karistust. (p-d 17-18)
|
| 1-17-5883/77
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.05.2019 |
|
KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9)
Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)
Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)
Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)
Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)
Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)
Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)
Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt RKKKo 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). (p 19)
|
| 1-19-5641/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Selleks, et kaitsegarant vastutaks KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi tegevusetuse eest, ei pea ta olema ise tahtlikult põhjustanud seda tervisekahjustust, mille edasine kulg tema kaitstavat inimest negatiivselt mõjutab. Nii võib lapsevanem, kes jätab enda vigastada saanud lapse kohase abita, vastutada sellest vigastusest tingitud (raske) tüsistuse eest, olenemata sellest, kas ta tekitas algse vigastuse (nt kogemata) ise või tegi seda sootuks keegi teine (nt laps ise). Teisisõnu piisab KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 puhul tegevusetuse korral tahtluse jaatamiseks sellestki, kui garant leiab juba kahjustatud kaitstava isiku n-ö eest. Kui ta sellisel juhul saab viimase olukorrast aru ning mõistab tema tervise kahjustumise edasist süvenemist (tahtluse intellektuaalne element), kuid jääb siiski tegevusetuks, mõistes samal ajal enda tegevusetuse võimalikke tagajärgi, mööndes neid (tahtluse voluntatiivne element), on tegemist kaudse tahtlusega. Kolleegium selgitab veel, et kaudset tahtlust ei välista seegi, kui need tagajärjed on samal ajal garandile isegi vastumeelsed. (p 10)
Kaitsegarandi tegutsemiskohustuse tekkimiseks ei ole tarvis seda, et garant oleks kaitstavat isikut ähvardava ohuolukorra ise loonud. Hoolimata sellest, kes – ja kas üldse keegi – vastutab ohu tekkimise eest, on kaitsegarandi kohustus muu hulgas teha kõik mõistlikult võimalik, et kaitstava isiku olukord (KarS §-s 118 sätestatud süüteo puhul tervis) olemasoleva ohu tõttu täiendavalt ei kahjustuks. (p 14)
Vt RKKKo nr 1-17-5883/77, p 18. (p 15)
Juhul, kui organismi talitlusse sekkumine, mille hulka kuulub ka ravi võimaldamisel tegevusetuks jäämine, mõjutab organismi viisil, mis kulgeb n-ö silmale nähtamatult, ja/või kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise inimese tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine, aga ka selle kontrolli all hoidmine), sarnaneb selline toimimine juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega. Selle osutamine eeldab aga teatud kvaliteeti. Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise, sh ka tegevusetuks jäämise, tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises (vt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 20). (p 17)
Vt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 6. (p 18)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Selle arusaamaga haakuvalt on KarS § 118 lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. Järelikult ei saa isiku käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Riigikohtu kõnealune praktika on aga võrsunud kohtuasjadest, kus süüdistatavale heideti ette aktiivset käitumist, s.o teodelikti (vt RKKKo nr 1-17-105/35, RKKKo nr 1-16-6512/64, RKKKo nr 1-17-5883/77, RKKKo nr 1-19-4422/107). (p 8)
Need seisukohad ei ole üheselt ülekantavad tegevusetusdeliktile, s.o juhule, mil isikule heidetakse ette tegevusetuks jäämist. Iseenesest on ka tegevusetuse korral tahtluse sisustamine samane teodeliktiga, st st kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) saab tegevusetuse korral kõneleda vaid juhul, kui garant küll kindlalt ei tea, et tema tegevusetuks jäämine põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid ta peab selle saabumist võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element) (vt ka RKKKo nr 1-20-6496/139, p 19). Oluline on aga eristada tahtluse tuvastamise aega – tegevusetuse korral tuvastatakse tahtlus selle hetke seisuga, mil garandil oli õiguslik kohustus (vt KarS § 13 lg 1) ja ka võimalus veel edukalt tegutseda (RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 10) tema poolt ära tuntud kahjuliku tagajärje ärahoidmise nimel. Tahtlust tagajärje suhtes saab jaatada seega igal ajahetkel, mil kaitsegarant saab vähemalt kaudse tahtluse tähenduses aru, et temalt õiguslikult oodatav ja nõutav sekkumine võib veel hoida ära tema kaitsealust kahjustava tagajärje saabumise, kuid ta ei tee seda. (p 9)
|
| 1-19-8357/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.10.2020 |
|
Tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mistõttu olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 11). (p 11.)
Tapmiskatse on suurema ebaõigussisuga tegu, mis hõlmab täiel määral sama teo tagajärjel eluohtliku tervise kahjustamise ebaõiguse. Seetõttu ei moodusta KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1 kõnesoleval juhtumil ideaalkogumit. (p 12.)
KarS § 113 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgid kattuvad osaliselt. KarS § 118 lg 1 p 1 ei kaitse õigushüvena ainult inimese tervist, vaid ka elu (sh KarS § 118 lg 1 p 7). Eluohtlik tervisekahjustus kätkeb ohtu, mis on lähedal võimalikule surma saabumisele, ja sellise tagajärje saavutamisele suunatud teoga rünnatakse otseselt inimese elu, ehkki rünne piirdub KarS § 118 lg 1 p 1 korral üksnes selle õigushüve ohustamisega. Elu ja tervis on õigushüvedena olemuslikult seotud. Kuivõrd elu on tervisest õigushüvena kaalukam, kaitsevad elu kaitseks kehtestatud koosseisud põhimõtteliselt inimese tervist kõige intensiivsema võimaliku ründe eest (vt RKKKo 1-19-5146/52, p 11). Nii on tapmiskoosseis ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise koosseis seotud ka tervise kahjustamise ulatuse kaudu. (p 13.)
Tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mistõttu olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena (vt RKKKo 3-1-1-128-06, p 11). (p 11.)
|
| 1-20-3107/60
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.03.2021 |
|
Senisest kohtupraktikast lähtuvalt pidanuks pöörama süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed. (Vt nt RKKKo nr 1-17-105/35, p 15; RKKKo nr 1-16-6512/64, p 9; RKKKo nr 1-17-5883/77, p 17.) Kohtuarstliku ekspertiisi käigus kirjeldatud torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist avaldumist iseloomustavate tunnuste sekka. Tegemist ei ole aga ainsa võimaliku teabega, mille alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava (ligikaudsele) sügavusele. Ehkki noahaava täpne sügavus on jäänud ekspertiisiakti põhjal ebaselgeks, on ekspert leidnud, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. On üldteada, et neerud on inimesel selja pool, ja vaidlust pole, et noahaav paiknes vasakul ülakõhu piirkonnas. Seega on ka eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, et ulatuda kõhupoolelt seljapooleni. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks. (p 11)
Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitletav, kui ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel ei ole lugejale jälgitav. (p 14)
|
Facebook
Twitter