III-1/1-22/94
|
Riigikohus |
31.05.1994 |
|
Tapmisega üldohtlikul viisil on tegemist näiteks juhul, kui tuli- või muud laskerelva rakendatakse kohas, kus see võib tabada ohvri asemel või temale lisaks kolmandat isikut.
|
| 3-1-1-36-09
|
Riigikohus |
15.06.2009 |
|
Karistusseadustiku § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui KarS §-s 24 ei ole sätestatud teisiti. Seega tehakse üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. (Vt RKKKo nr 3-1-1-10-09, p 26.4).
Ahelkihutamine tähendab seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes.
Tapmise üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Seejuures tuleb loomulikult arvestada ka tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Varasem kohtupraktika on samuti lugenud teo toimepanemise üldohtlikuks viisiks seda, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada kolmandat isikut (vt RKKKo nr III-1/1-22/94).
Süüdistatava tegudele maakohtust erineva õigusliku hinnangu andmine ei pea alati kaasa tooma mõistetud karistuse muutmist. Seda kinnitab ka KrMS § 340 lg 2 p 3, mille kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tunnistada süüdistatava süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata.
Omakasu motiiviga KarS § 114 p 5 tähenduses on tegemist ka juhul, kui teo toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine, sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka aset leiab. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et isik on kellelegi võlgu, teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil.
|
| 1-17-1456/74
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2017 |
|
Kuriteo toimepanemist üldohtlikul viisil ei iseloomusta üksnes vahend, mille abil tegu toime pannakse, vaid on vaja, et selle vahendi kasutamise viis oleks antud tingimustes üldohtlik. Näiteks võib üldohtliku viisiga tegemist olla kortermaja süütamisel olukorras, kus süütaja ei kontrolli saabuvat tagajärge ning ohtu võivad sattuda majas olevad kolmandad isikud. Üldohtliku viisi jaatamiseks nõutav oht, et tapmistegu toob tõenäoliselt vahetult kaasa ka teiste isikute surma või tervisekahjustuse, peab aga olema reaalne.
Antud kaasuse tehiolusid arvestades ei saa väita, et toimepanija ei valitsenud tapmisviisist tulenevat ohtu ega saanud välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt võib öelda, et tegu oli suunatud konkreetsetele kannatanutele ega kujutanud ohtu määramata arvule isikutele.
Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa seega ka väita, et süüdistatav oleks pidanud vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne koosseis (ühe isiku tapmisteo toimepanemisel üldohtlikul viisil on täideviijal kaudne tahtlus teiste isikute surma suhtes, kuna sellise viisi valimisega peab ta võimalikuks teiste isikute surma ja möönab seda).
|
| 1-20-3306/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.03.2022 |
|
Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest. See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma. Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase tagajärje. (p 9)
Riigikohtu varasem praktika tahtluse (kaudse tahtluse) ja ettevaatamatuse (kergemeelsuse) piiritlemisel on võrsunud kohtuasjadest, kus olid vaatluse all sihitud ründed teise inimese tervise või elu vastu. Tegemist on olnud olukordadega, mille puhul on täideviijast lähtuv oht suunatud n-ö temast endast eemale (nt käsitleti asjades nr 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-128-06 kannatanu löömist noaga; asjades nr 1-20-6495 ja 3-1-1-102-16 kannatanu intensiivset peksmist; asjas nr 3-1-1-142-05 lapse intensiivset raputamist; asjas nr 3-1-1-76-16 lapse jäsemete jõulist painutamist). Seda praktikat ei saa aga reservatsioonideta üle kanda juhtumile, mille puhul asetab süüdistatav vahetult ohtu ka iseenda. Riigikohus on nimelt järjepidevalt rõhutanud sedagi, et tahtluse tuvastamine ainuüksi välise teopildi põhjal peab toimuma rangelt individualiseeritult. See tähendab muu hulgas, et tahtluse küsimuse lahendamisel ei tohi heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit (nt kalduvus ennast teadlikult kahjustada vms) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 20). Ehkki ka niisugustel puhkudel pole mõistagi välistatud tahtluse tuvastamine raske tagajärje suhtes, ei saa sellist kahtlemata olulist asjaolu – nagu selleks on potentsiaalne eneseohustamine – jätta arvesse võtmata. Seda eriti siis, kui hinnata, kas toimepanija lootis vaatamata teo äärmuslikule ohtlikkusele siiski raske tagajärje saabumist vältida. (p 24)
Üldohtlik viis peab olema seotud just tapmisteoga (vt julmal viisil tapmise näitel RKKKo nr 1-15-10119/80, p 12). (p 12)
Kaudse tahtluse nagu ka kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis tagajärje ettenägemine. Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3). Sõnakasutus „pidi pidama võimalikuks“ ei põhjenda raskete tagajärgede suhtes kaudse tahtluse (ega isegi mitte kergemeelsuse) olemasolu, vaid seda võib mõista ka nii, et isik ei pruukinud enda teoga raskete tagajärgede saabumist ette näha, ehkki oleks pidanud neid ette nägema. Märgitu aga kõneleb just hooletusest (vt ka RKKKo nr 1-17-5883/77, p-d 11–13). (p 15)
Teo toimepanemise objektiivne ohtlikkus on küll oluline asjaolu nii tahtluse intellektuaalse kui ka voluntatiivse (tahtmine) elemendi tuvastamisel, kuid teo väline ohtlikkus ja raske tagajärje saabumise tõenäosus ei ole ainumääravad kriteeriumid selle üle otsustamisel, kas täideviija tegutses raske tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Riigikohus on enda praktikas järjepidevalt rõhutanud, et ka väliselt äärmiselt ohtliku teo korral on täiesti mõeldav, et tegelikkuses lootis toimepanija võimalikku tagajärge vältida. (p 23)
Kohtuotsust ei tohi rajada oletustele ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõistes. Asjas esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (p-d 15 ja 18)
|
Facebook
Twitter