3-1-1-9-11
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 p h) jätab kaupade mitteärilised veod selle määruse rakendusalast välja aga üksnes siis, kui kasutatava sõiduki või sõidukite kombinatsiooni lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni. Üldise liiklusohutuse tagamiseks tuleb EÜ määruse nr 561/2006 kohaselt sõidu- ja puhkeaja nõudeid järgida ning seega sõidumeerikut kasutada ka juhil, kes kasutab kaupade mitteäriliseks veoks üle 7500-kilogrammise lubatud täismassiga sõidukit.
Sõidumeeriku paigaldamist ja kasutamist nõutakse selleks, et tagada järelevalve võimalus mootorsõiduki juhi sõidu- ja puhkeaja piirangutest kinnipidamise üle. Kuni 11. aprillini 2007. a polnud eravedu teostav veokijuht sõidu- ja puhkeaja piirangutega seotud ega pidanud ka sõidumeerikut kasutama.
EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 p h) jätab kaupade mitteärilised veod selle määruse rakendusalast välja aga üksnes siis, kui kasutatava sõiduki või sõidukite kombinatsiooni lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni. Üldise liiklusohutuse tagamiseks tuleb EÜ määruse nr 561/2006 kohaselt sõidu- ja puhkeaja nõudeid järgida ning seega sõidumeerikut kasutada ka juhil, kes kasutab kaupade mitteäriliseks veoks üle 7500-kilogrammise lubatud täismassiga sõidukit.
|
| 3-1-1-111-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Kohtupraktikas on selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7 ja 3-1-1-47-08, p 10).
Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-29-13, p 6).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal kontrolli teostavale isikule esitada.
|
| 3-1-1-11-14
|
Riigikohus |
05.03.2014 |
|
Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15).
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
Tegutsedes valdkonnas, mille kohta kehtib eriregulatsioon, oli menetlusalusel isikul kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni ja see eksimus oli asjakohaste normide selgekstegemisega tema jaoks välditav.
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.
Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.
Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel.
Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid.
Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse.
KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises.
|
| 3-1-1-2-16
|
Riigikohus |
02.02.2016 |
|
Kui Riigikohtu otsusega väärteomenetlust ei lõpetata, ei ole VTMS § 23 valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisel kohaldatav. Sellisel juhul tuleb valitud kaitsjale makstud tasu menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja mõista VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-90-14, p 47). (p 13)
Olukorras, kus maakohus jätab konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a mõttes, otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid oleks tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10)
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu. Sellisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-84-13, p-d 13-14). (p 9)
Olukorras, kus maakohus jätab konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a mõttes, otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid oleks tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
Isiku süüdistamisel LS § 214 järgi kvalifitseeritava väärteo korral tuleb kindlaks teha, kas sõidumeeriku kasutamine vaidlusaluses sõidukis oli kohustuslik ja sõidumeeriku kasutamise kohustuse üle otsustamiseks lisaks muude seaduses sätestatud eeldustele olemasolule EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi tuleb hinnata ka seda, kas konkreetse autoveo puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga. (p-d 6-7)
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punkti 2c kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas kasutatud sõiduk on mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. (p 8)
|
| 3-1-1-28-16
|
Riigikohus |
24.03.2016 |
|
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)
Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
Väärteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid tuvastatakse kohtus eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise kaudu. Õigusliku hinnangu puudulikkusega üldjuhul nende tunnuste kindlakstegemise võimatust ei kaasne. Eelöeldu tähendab, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. (Vt RKKK 3-1-1-5-15, p-d 9–10). Samuti ei ole väärteomenetluse lõpetamise aluseks see, et teokirjelduses pole viidatud rikutud õigusnormi paragrahvile või artiklile lõike ja punkti täpsusega. (p-d 7-8)
Leides, et väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel tingib juba ainuüksi see, et väärteoprotokollis sisustati rikutud kohustust kehtetuks tunnistatud õigusnormi kaudu, kuigi varasema regulatsiooniga samasisuline kohustus nähakse ette ka kehtivas EL-i määruses, rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus peab selle vea lähtudes VTMS § 123 lg-st 2 kõrvaldama kohtuliku arutamise käigus, astudes täiendavaid samme kaitseõiguse tagamiseks ja võimaldades menetlusalusel isikul esitada muutunud õiguskäsitlusele vastuväiteid. (p 8)
EL määruse nr 165/2014 artiklis 48 nähakse ette, et võttes arvesse artiklis 46 üleminekumeetmete kohta sätestatut, kohaldatakse seda määrust alates 2. märtsist 2016. Määruse artikleid 24, 34 ja 45 aga kohaldatakse juba alates 2. märtsist 2015. Kuna nende kolme artikli kehtima hakkamise aja osas ei sisalda vaadeldav säte, s.o art 48, piiravaid või lisatingimusi, on EMÜ määruse nr 3821/85 art 15 alates 2. märtsist 2015 kehtetu ja selle asemel kohaldatakse mainitud kuupäevast uue määruse artiklit 34. (p 6)
EL-i määruse nr 165/2014 art 47 järgi tuleb LS § 131 lg-s 1 sisalduvaid viiteid kehtetuks tunnistatud vanale määrusele käsitada viidetena uue määruse asjasse puutuvatele sätetele. (p 9)
|
| 3-1-1-93-16
|
Riigikohus |
17.11.2016 |
|
VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelnevast nõudest tulenevalt peab kohus otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohtuotsuse põhjendustes ilmnenud tõendite hindamist puudutavad lüngad ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on toonud kaasa väärteomenetluse alusetu lõpetamise, on see käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 17-18)
Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)
LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks eeldab sõidumeeriku kasutamise erand avalikes huvides osutatavaid gaasihooldusteenuseid. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. (Vt RKKKo 3-1-1-34-10, p-d 6–7). (p 8)
LS § 130 lg 12 p-s 8 loetletud sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid laienevad transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll (vrd nt RKKKo 3-1-1-2-16). Seejuures on nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. (p 9)
AutoVS §-s 313 nähakse ette vastutus tasulise riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse või nõutava veoloa autojuhi poolt kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest. EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 punktis d on nimetatud veod, mille korral ei ole vaja ühenduse tegevusluba ja mis on vabastatud ka kõigist veoloa nõuetest. Rääkimaks veoloa nõuetest vabastamisest, peavad olema korraga täidetud kõik kõnealuse määruse punkti tingimused. (p 15)
Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)
|
Facebook
Twitter