III-1/1-79/95
|
Riigikohus |
14.11.1995 |
|
Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt väljapressimisest.
Väljapressimine on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Kuigi väljapressimine on lõpule viidud nõudmisähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast väljapressimise juriidilist lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Viimase osas on tegemist mittekaristatava järeldeliktiga, mis on koosseisust hõlmatud.
Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt väljapressimisest.
Väljapressimine on varavastane süütegu, mis on suunatud võõra vara vastu. Omavoli korral teostab süüdlane oma tõelise või oletatava õigus, kuid teeb seda ebaseaduslikult.
|
| 3-1-1-88-03
|
Riigikohus |
20.06.2003 |
|
Isikute grupp tähendab kuriteo kaastäideviimist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-83-01 ja 3-1-1-106-01). Kaastäideviimist on Riigikohus sisustanud materiaal-objektiivse teooriaga, mille kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. (Kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb) (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-01).
Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nt väljapressimine), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on.
Väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-98 ja nr 3-1-1-88-95).
Omavoli puhul, mis on avaliku julgeoleku vastane süütegu, heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks.
|
| 3-1-1-65-06
|
Riigikohus |
09.10.2006 |
|
KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine.
KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine.
Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena kui kannatanule nenditakse teatud isikute, nt kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu.
Kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha.
Varalise kasu üleandmise nõudmine KrK § 142 mõttes ei ole välistatud näiteks sellises olukorras, kus varastatud sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle - nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda.
Turustamise all KarS § 202 mõttes tuleb mõista kuritegelikul teel saadud vara võõrandamist mistahes tehingu vormis. Seejuures on märkimisväärne, et turustamine ei eelda vara eelnevat omandamist. KarS § 202 tähenduses on turustajaks isik, kes vahetult ise võõrandab kuriteo läbi saadud vara kolmandale isikule, andes selle vara üle ja saades selle eest tasu, aga ka isik, kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat. KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu aspektist ei ole oluline kellega ja kas üldse turustaja raha jagab.
KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4).
|
| 3-1-1-22-11
|
Riigikohus |
25.04.2011 |
|
Vt otsuse p 12.1 ja RKKKo 3-1-1-1-08, p 5.
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu (RKKKo 3-1-1-4-04, p 13.1).
Karistusseadustiku § 184 ei ole KarS § 214 suhtes erinorm, mistõttu tegemist ei saa olla seadusainsusega spetsiaalsuse tähenduses. Karistusseadustiku § 214 ja § 184 kaitsevad erinevaid õigushüvesid Kuna väljapressimine seisneb ründes isiku vastu, nõudmaks talt varalise kasu üleandmist, narkootilise aine müümisele kihutamine aga isikule tahtluse tekitamist levitada keelatud ainet, on tegemist tegudega, millel on täiesti erinev ebaõigussisu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, KarS §-s 184 sätestatud koosseis hõlmab kogu süüdistatavate teo ebaõiguse.
Määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (RKKKm 3-1-1-20-07, p 4). Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (RKKKKm 3-1-1-76-09, p 12).
|
| 3-1-1-103-12
|
Riigikohus |
23.11.2012 |
|
Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt ka RKKKo 3-1-1-23-12, p 8.2).
KarS § 214 sõnastus ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks ka pelgalt ähvardusest jätta isik varast kestvalt ilma. KarS § 214 kontekstis on määrav see, millise teoga ähvardades kannatanu tahet painutada püütakse. Varastatud autot kannatanule tagasi müüa püüdes selle nentimine, et auto tagasi ostmata jätmisel see tõenäoliselt lammutatakse, on vaadeldav ähvardamisena KarS § 214 mõttes (RKKKo 3-1-1-65-06, p 20). Seejuures ei ole mingit tähtsust, milliseid keelendeid kasutades ähvardus kannatanule edastatakse. Oluline on eeskätt see, kuidas kannatanu ähvardust tajub, kas ta peab süüdlase käitumise tõttu oma vara ohustatuks (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.2).
Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-41-11, p 25).
|
| 3-1-1-54-16
|
Riigikohus |
30.06.2016 |
|
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
|
| 1-19-7945/137
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2021 |
|
Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)
Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)
Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)
Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)
vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)
Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)
|
Facebook
Twitter