https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-50-98 PDF Riigikohus 08.04.1998

Esemete ja dokumentide olemusliku eripära tõttu ei ole iga kord võimalik nende suhtes KrMK § 140 esitatud nõudeid täpselt võrdsustada. Nimetatud nõuete mittetäitmine äravõetud dokumendi suhtes ei pea olema oluline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, kui see ei takista kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Küll on aga üksikasjalikult vaja läbiotsimise või võetuse protokollis dokumente kirjeldada siis, kui nad võetakse ära asitõendina või kui nad tunnistatakse asitõendiks.


Kriminaalvastutuseks teise õigusharu normide eiramise eest ei ole alati nõutav, et nende normide rikkumine on tuvastatud just selles õigusharus kehtivate seaduste alusel ja korras. Blanketse normi materiaalõiguslik koosseis ei saa menetlusõiguslikult määratleda, millised tõendid on kohtu jaoks lubatavad. KrK § 1481 lg 2 dispositsioonis sätestatud maksundusõiguse normide eiramist tohib tuvastada ka kriminaalasja arutav kohus ilma maksuameti sellekohase otsustuseta. Vaid maksuameti ettekirjutuste mittetäitmises seisnev kuritegu on isikule süüks arvatav vastava ettekirjutuse olemasolul.


KrK eriosas ettenähtud obligatoorse lisakaristuse võib mõistmata jätta vaid KrK §-s 39 sätestatud eeldustel.


Tulude või maksustamisobjektide varjamine (KrK § 1481) saab moodustada vältava kuriteo.


Isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid (KrK § 1481) ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avaldada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse.

3-1-1-101-98 PDF Riigikohus 29.09.1998

Kuritegude jagunemine raskusastmeteks sõltub mitte kohtu mõistetud, vaid kriminaalkoodeksis ette nähtud karistuse raskusest, sealjuures vabadusekaotuse puhul karistusmäära ülempiirist.

3-1-1-83-01 PDF Riigikohus 24.09.2001

Kohtu järelduste ebajärjekindlus ja vastuolulisus võivad olla kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes.


Kriminaalõiguses kehtib KrK § 6 lg 1 kohaselt põhimõte, et üldjuhul isik vastutab teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni järgi. Üksnes siis, kui peale teo toimepanemist, kuid enne karistuse mõistmist on seadust muudetud antud teokoosseisu osas leebemaks, vastutab toimepanija vastavalt KrK § 6 lg 2 uue redaktsiooni kohaselt.


Vahendlik täideviimine tähendab seda, et vahend ei pane õiguslikus mõttes toime kuritegu. Tema vastutus võib olla välistatud erinevatel põhjustel - ta ei ole subjekt (lapseealine, süüdimatu), tegutseb tahtluseta, on eksimuses, hädaseisundis jms. Vastavalt teovalitsemise teooriale tuleb näidata, et vahendlik täideviija valitses tegu ülekaaluga - ülekaaluka teadmisega, psüühilise või füüsilise sunniga vms. Selline ülekaaluga valitsemine peab olema süüdistuses ja süüdimõistvas kohtuotsuses määratletud. Süüdistuses ja süüdimõistvas kohtuotsuses peab samuti olema näidatud, milles seisnes süüteo täideviimise vahendlikkus.

Vahendlik täideviimine ei seisne koosseisupärase teo toimepanemises. Sellisel juhul ei ole vahendlik täideviimine praktiliselt võimalik. Nii kuriteost osavõtu puhul kui ka vahendliku täideviimise korral, kui täideviija isik pole tuvastatud, on vaja teha kindlaks tegu kriminaalõiguslikus mõttes. Sõltuvalt tuvastatud asjaoludest saab seejärel kuriteo kvalifitseerida kas kaasaaitamise, kihutamise, organiseerimise või vahendliku täideviimisena.

3-1-1-88-02 PDF Riigikohus 20.09.2002

Kui seadus tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks, ei või vangla administratsioon kohaldada kinnipeetavale vastava kuriteokoosseisuga hõlmatud tegude eest distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite-poolset sekkumist õigusemõistmisesse.


EV PS § 23 lg-s 3 ning IPKK 7. lp art 4 lg-s 1 sätestatakse, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada õiguserikkumise eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Kriminaalprotsessuaalne kord võib sealjuures tähendada ka distsiplinaarkaristuse määramist.


EIK käsitleb mõistet kriminaalsüüdistus autonoomsena ja lähtub selle kindlakstegemisel, kas asjaomase riigi poolt sõjaväeteenistuses või kinnipidamisasutuses esitatud distsiplinaarsüüdistus tuleks siiski lugeda kriminaalsüüdistuseks konventsiooni art 6 tähenduses, eeskätt õiguserikkumise olemusest ja asjaomast isikut ähvardava karistuse raskusest.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json