3-1-1-80-06
|
Riigikohus |
06.10.2006 |
|
Kohtud on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega (VTMS § 87), mis tähendab eelkõige seotust teokirjeldusega (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03). Seetõttu peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud tegu, mida menetlusalune isik oleks pidanud tegema. See tuleneb ka VTMS § 69 lg 2 p-st 1, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus. Nimetatud nõue tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud.
Tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita.
Tallinna linna heakorra eeskirja punktist 12.1 tuleneb muu hulgas ehitise omaniku ja temaga võrdsustatud isiku kohustus kõrvaldada hoone fassaadilt kõrvaliste isikute tekitatud määrdumised ja vigastused. Samas ei tähenda see, et fassaadi korrasolek peab ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel. Selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et ehitise omanikul on reeglina väga piiratud võimalused kõnealuste fassaadirikkumiste vältimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-22-05).
|
| 3-1-1-81-06
|
Riigikohus |
27.09.2006 |
|
VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Menetlejal on reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Eeltoodust tuleneb seega, et süüteo toimepanemisel tuleb avalikku menetlushuvi ja menetluse läbiviimist ka eeldada.
Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-146-03).
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-02 ja nr 3-1-1-9-03).
Nii nagu pole ettevaatamatusest võimalik panna toime KarS § 199 järgi kvalifitseeritavat vargust, on see võimatu ka KarS § 218 järgi kvalifitseeritava varguse korral. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik asi, on varguse toimepanemise korral KarS § 199 ja KarS § 218 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Sarnaselt on võimatu toime panna ka nt omastamist ja kelmust ettevaatamatusest.
Seega peab teo toimepanija subjektiivses küljes olema tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Varguse näol on tegemist kärbitud tagajärjedeliktiga, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega subjektiivse külje tunnuseks. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 199 lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil" (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04).
|
| 3-1-1-86-06
|
Riigikohus |
06.10.2006 |
|
Arvestades seda, et alla neljateistaastase lapse tajumis- ja edastamisvõime võib olla täisealise isikuga võrreldes piiratum, näeb menetlusseadus ette tema ülekuulamist lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul.
Kehtivas kriminaal- ega väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette alaealisuse tõttu tunnistaja kohtusse kutsumata jätmise võimalust.
Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Põhimõtteliselt ei välista EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02).
Tulenevalt VTMS §-st 2, aga ka § 31 lg-s 1 ja §-s 64 sätestatust, on alust väita, et KrMS §-s 291 sätestatud tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise tingimusi tuleb arvestada ka väärteoasja kohtulikul arutamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-107-04).
Tunnistaja ütlus üldisemas tähenduses on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta. Seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku omapoolne hinnang või arvamus tajutule. Menetleja ülesandeks ongi välja selgitada, kas seletuses sisalduv teave on puutumuses tõendamiseseme asjaoludega ja kas isik on võimeline seda ka adekvaatselt esitama. Kohtukõlbuliku tõendusmaterjali saamiseks tuleb seletuse andnud isik seaduses ettenähtud korras üle kuulata ja saadud teave tunnistaja ütlusena vormistada.
|
| 3-1-1-98-06
|
Riigikohus |
07.11.2006 |
|
KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt ei alustata väärteomenetlust ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud.
|
| 3-1-1-104-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
VTMS § 29 lg 1 p-d 2 ja 3 lähtuvad põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 3, mille kohaselt ei tohi kedagi "teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks" (ne bis in idem põhimõte). On ilmne, et VTMS § 29 lg 1 p 3 ei saa laieneda sama väärteoasja lahendamisele ühes ja samas väärteomenetluses, kuna selline tõlgendus välistaks igasuguse kaebevõimaluse - sellisel juhul tuleks ka kõrgemas kohtus menetlus lõpetada põhjusel, et madalama astme kohus on juba teinud asjas lahendi menetluse lõpetamise kohta.
Väärteomenetluses kehtib printsiip, mille kohaselt süüdistatava või menetlusaluse isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel (reformatio in peius keeld). Samas ei ole tegemist põhimõttega, millest ei või olla ette nähtud erandeid. VTMS ei sätesta aga isiku olukorra raskendamise keeldu kohtuvälises menetluses tema rehabiliteerimistaotluse alusel menetluse uuendamise korral. Põhjendatav on see kaebuse iseloomuga - menetluse lõpetamise vaidlustamisel saab kaebuse rahuldamisel olla tulemuseks ainult menetluse uuendamine, s.o menetluse jätkamine. See tähendab, et vaidlustades kohtuvälises menetluses menetluse lõpetamist, taotleb isik asja sisulist menetlemist ja peab arvestama sellega, et tema asja menetletakse edasi üldises korras ning kohtuväline menetleja teeb selle tulemusel ühe väärteomenetluse seadustikus ettenähtud lahenditest.
|
| 3-1-1-117-06
|
Riigikohus |
19.02.2007 |
|
Võimaldamaks menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal esitada omapoolne kriitika kohtuvälise menetleja kogutud tõendite suhtes, näeb väärteomenetluse seadustik ette, et maakohtus toimub tõendite vahenditu ja suuline uurimine. Muuhulgas oli tõendite uurimise raames menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal õigus taotleda objekti kontrollimise protokolli koostanud ametniku ülekuulamist, et küsitleda teda tehtud toimingute osas (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05).
KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, määrab ära õigusliku küsimuse lahendamise metoodika süüteoasjades. See tähendab, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg-s 2 ettenähtud järjestuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03). Kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile.
Metsaseaduse § 56-9 lg-s 1 esitatud süüteokoosseis on blanketne ning eeldab igal konkreetsel juhul raie ebaseaduslikkuse sisustamist, s.t selle äranäitamist, mille poolest oli raie vastuolus metsaõiguse regulatsiooniga.
|
| 3-1-1-119-06
|
Riigikohus |
30.01.2007 |
|
VTMS § 191 kohaselt võivad määruskaebusi esitada kohtumenetluse pooled ja menetlusvälised isikud, kui kohtu määrusega on piiratud nende või kaitstava isiku õigusi või seaduslikke huve. Seejuures saab kohtumenetluses koostatud kohtu määrusi vaidlustada vaid juhul, kui seda ei välista VTMS § 191. Osutatud paragrahvi punktis 12 on sätestatud, et määruskaebust ei saa esitada kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel VTMS § 79 kohaselt tehtud kohtu määruse peale (v.a kohtu määrus, mis on tehtud konfiskeerimise kohta väärteomenetluse käigus). Eeltoodust tuleneb, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tehtud kohtu määrus on lõplik ja selle peale esitatava määruskaebuse sisuline lahendamine välistatud. Seetõttu tuleb selline määruskaebus jätta kohtul läbi vaatamata.
|
| 3-1-2-2-06
|
Riigikohus |
13.06.2006 |
|
Tulenevalt väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse ja kohtuotsuse sisulisest lähedusest oleks meelevaldne seada isiku õigus vaidlustada teatud uute asjaolude ilmnemisel tema suhtes kohaldatud väärteokaristus sõltuvusse sellest, kas karistusotsuse on teinud kohtuväline menetleja või kohus.
VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiliste asjaolude ilmsikstulekul on süüdlasel või tema kaitsjal VTMS §-s 182 sätestatud tähtaja jooksul õigus esitada kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse peale kaebus VTMS 12. peatükis sätestatud korras. Seejuures tuleb taotleda kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja möödalaskmist on võimalik õigustada asjaoluga, et kaebuse esitamise aluseks olev VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiline asjaolu (nt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kohtuvälise menetleja ametniku kuritegu), sai teatavaks alles pärast kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist.
Kui maakohus leiab, et asjas on piisavalt andmeid mõne VTMS §-s 180 sätestatuga analoogilise asjaolu esinemise kohta, tuleb kaebetähtaeg ennistada, kaebus sisuliselt läbi vaadata ja teha üks VTMS §-s 132 sätestatud lahenditest.
Olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine.
Kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse tähendus ja mõju süüdlase jaoks õiguslike tagajärgede poolest sarnane jõustunud kohtuotsuse tähendusele ja mõjule. Mõlema aktiga on lõplikult tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning kohaldatud selle eest sundkorras täidetav karistus.
Olles küll formaalses mõttes haldusakt on kohtuvälise menetleja otsus sisuliselt ehk materiaalselt käsitatav jurisdiktsioonilise aktina.
VTMS § 179 lg 1 kohaselt on teistmismenetlus Riigikohtus teistmisavalduse läbivaatamine, mille eesmärk on otsustada jõustunud kohtulahendiga väärteoasja menetluse uuendamine. Seadusandja tahte kohaselt on väärteomenetluses võimalik teista üksnes formaalses mõttes kohtulahendit.
Väärteomenetluse eripärana on selles menetluses teatud juhtudel karistuse kohaldamine usaldatud kohtuvälise menetlejana tegutsevale haldusorganile. Kuigi olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele, on formaalses mõttes kohtuvälise menetleja otsus haldusakt, mitte kohtulahend. Järelikult ei ole ka võimalik uute asjaolude ilmnemisel kohtuvälise menetleja otsust VTMS 15. peatükis sätestatud korras teista.
|
| 3-1-1-4-07
|
Riigikohus |
05.04.2007 |
|
KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kohtupraktikast tulenevalt loetakse tunnistajaks ka menetleja ametnikku, kes teab menetlustoimingu asjaolusid ja saab vastavalt anda ütlusi menetlustoimingu asjaolude kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Mõlemal juhul on tunnistaja ütluste esemeks minevikulised asjaolud, mida ta on tajunud (reeglina näinud või kuulnud), mitte aga arvamused, järeldused, väärtushinnangud või juriidilised seisukohad.
Menetlusalust isikut küll valeütluste andmise eest ei hoiatata ega karistata, kuid põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ei võimalda lugeda menetlusaluse isiku ütluste tõeväärtust aprioorselt teistest tõenditest nõrgemaks.
Kui tõendiks, mille usaldusväärsus ainuüksi subjektist lähtuvalt kahtluse alla seatakse, on menetlusaluse isiku ütlused, on ühtlasi tegemist süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega - kui kohus väidab, et menetlusaluse isiku ütlused on antud vastutusest vabanemiseks, näitab see, et kohus eeldab, et isik on pannud rikkumise toime ja sellega kokku mittekõlavad ütlused ei ole tõesed.
Kooskõlas KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatuga võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteabe peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil. See tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendav liiklusõnnetuse olustiku talletamise moodus.
Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (liiklusõnnetuse vormistamise korra § 8 p 5).
Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-101-03 ja nr 3-1-1-43-05). See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja teatavaks saanud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05; nr 3-1-1-43-05 ja nr 3-1-1-157-05).
KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-06).
See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
|
| 3-1-1-6-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga.
Tulenevalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04)
Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt RKKKo nr 3-1-1-114-04). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
|
| 3-1-1-9-07
|
Riigikohus |
24.04.2007 |
|
VTMS ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-06 ja nr 3-1-1-146-03).
Ühe liitri lahja alkohoolse joogi deklareerimata, ent mittepettuslik Eestisse toimetamine ei ole tegu, mille puhul üld- või eripreventiivsed kaalutlused eeldaksid karistusõiguslikku sekkumist. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt RKKKo nr 3-1-1-85-04). Seda seisukohta tuleb silmas pidada ka väärteomenetluses.
Ühe liitri lahja alkohoolse joogi deklareerimata, ent mittepettuslik Eestisse toimetamine ei ole tegu, mille puhul üld- või eripreventiivsed kaalutlused eeldaksid karistusõiguslikku sekkumist. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt RKKKo nr 3-1-1-85-04).
|
| 3-1-1-12-07
|
Riigikohus |
07.05.2007 |
|
In dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.
|
| 3-1-1-19-07
|
Riigikohus |
07.05.2007 |
|
KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.
VTMS § 29 lg 1 p 5 sätestab, et väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. VTMS § 29 lg-st 3 järeldub, et väärteomenetluses on aegumine absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KarS § 14 lg-st 1 lähtuvalt juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme või juhtivtöötaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-06; nr 3-1-1-7-06 ja nr 3-1-1-80-06)
|
| 3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-38-07
|
Riigikohus |
05.09.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning tal ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-80-06).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (RKKKo 3-1-1-106-04).
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
Karistusseadustiku § 276 peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Karistusseadustiku § 276 ülesanne ei ole aga garanteerida üldist seaduskuulekust kõikvõimalikes õigussuhetes. Seega peab võimuesindaja seaduslikul korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. Selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Näiteks on võimalik KarS § 276 järgi karistada isikut selle eest, et ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida (vt RKKKo nr 3-1-1-40-06). Konkreetse ohuolukorrana, mille kõrvaldamisele suunatud võimuesindaja korralduse eiramise eest saab isikut KarS § 276 järgi karistada, ei ole käsitatav võimalus, et isik jätkab tulevikus õigusvastast käitumist, pannes näiteks toime uusi süütegusid.
Enam kui kaks nädalat enne mootorsõiduki juhtimisele asumist politseiametniku poolt liiklusseaduse § 201 lg 1 p 2 alusel tehtud ja endiselt kehtiv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole käsitatav võimuesindaja seadusliku korraldusena KarS § 276 tähenduses.
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
|
| 3-1-1-42-07
|
Riigikohus |
05.10.2007 |
|
VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või mitme ülejäänud väärteo eest. Sellisel juhul tuleneb VTMS § 123 lg-st 2 maakohtu kohustus arutada vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev arutama.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, on VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05, p 6, ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ning nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.
Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kui kohus jätab hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning ei kasuta seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, siis rikub kohus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS § 63 lg-le 3.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui maakohus peab otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil, siis on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (liikluseeskirja § 70 p 1).
|
| 3-1-1-43-07
|
Riigikohus |
14.09.2007 |
|
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06). Seega oli olukorras, kus kohtul tekkis kahtlus sündmuskohta puudutavate asjaolude osas, VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda.
VTMS § 150 lg 2 mõttes on olukord, kus kohus tunnistab kõrvaldamatuks sellise kahtluse, mille kõrvaldamiseks ta ei kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06).
|
| 3-1-1-44-07
|
Riigikohus |
25.09.2007 |
|
|
| 3-1-1-48-07
|
Riigikohus |
21.09.2007 |
|
VTMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumine kohtuvälises menetluses ei ole riivanud isiku õigusi kohtuvälises menetluses (õigus väärteoasja menetlemise kohale) ega ka kohtumenetluses (õigus kohtualluvusele). Seetõttu ei ole VTMS § 11 lg 1 rikkumine toonud endaga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei saa lugeda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhul kui isiku poolt toimepandud rikkumise osas alustas väärteomenetlust Julgestuspolitsei, otsuse tema karistamise kohta tegi aga Põhja Politseiprefektuur, on väärteoasja menetlemisel rikutud VTMS § 11 lg 1 nõudeid. Siiski ei tähenda see, et tegemist oleks ebaseadusliku menetlejaga VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Liiklusseaduse § 7457 lg 2 kohaselt on sama seaduse §-des 741 - 7456 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad Politseiamet, politseiprefektuur, Keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei.
|
| 3-1-1-50-07
|
Riigikohus |
05.10.2007 |
|
Taatlemata alkomeetri kasutamise tulemusena saadud näiduga mittearvestamine ei muuda joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti tervikuna ebaseaduslikuks ega annulleeri selle tõenduslikku jõudu ülejäänud selles fikseeritud asjaolude osas.
LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Korra § 15 p 2 annab aga isikule õiguse selle andmisest ka keelduda. Keeldumine tuleb joobeseisundi tuvastamise aktis fikseerida. Isiku loobumine nimetatud õigusest on oluline seetõttu, et Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04, 3-1-1-89-04, 3-1-1-15-06, 3-1-1-30-06).
Isiku vereproovi andmisest keeldumise õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist ning sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega (vt RKKKo nr 3-1-1-102-05).
Süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks üksnes kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest kas kahtlus on küllaldane või mitte.
|
Facebook
Twitter