3-1-1-119-03
|
Riigikohus |
24.10.2003 |
|
Joobeastme tuvastamisel Joobeastme tuvastamise korra alusel tuleb lähtuda hilisemast otsusest selles ulatuses, millega on varasemat otsust korrigeeritud, sest kontrollorgani otsus toob varasema otsuse tühisuse kaasa vaid juhul, kui hilisema otsusega lükatakse ümber joobeastme määramisel varem saadud tulemus (Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg 4).
|
| 3-1-1-51-04
|
Riigikohus |
10.06.2004 |
|
Asjaolu, et menetlusaluse isiku suhtes ei olnud võimalik tuvastada joobeastet, ei välista iseenesest temal alkoholijoobe tuvastamist, mis on vajalik LS § 74-19 objektiivse koosseisu olemasoluks. LS § 20 lg 5 kohaselt tuleb juhul, kui isik keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus, lugeda ta joobeseisundis olevaks.
|
| 3-1-1-89-04
|
Riigikohus |
24.11.2004 |
|
Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. LS § 20 lg-st 3 lähtuva alkoholijoobe määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse nähtusena, mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused. Põhjendamatu oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused.
Kui alkoholijoobe tuvastamisel pole isikule tagatud LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõigust, siis on joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu. Joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt LS-s ja Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras sätestatule ning LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega.
|
| 3-1-1-118-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses.
Kuigi arst võib joobeseisundi tuvastamise korra § 14 p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi.
|
| 3-1-1-29-05
|
Riigikohus |
28.04.2005 |
|
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega. Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
|
| 3-1-1-69-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena.
Kohus, jättes politseiametnikust tunnistaja kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks tõendiks. Käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-86-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Tulenevalt MõõteS § 50 lg-st 4 ei ole taatlemata mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav, s.o puudub kindlus, et mõõtetulemus on õige. Seega ei ole usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid.
Varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine RKPK praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine PS § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt RKPKo-d 3-4-1-5-98 ja 3-4-1-3-01).
|
| 3-1-1-87-05
|
Riigikohus |
10.10.2005 |
|
Indikaatorvahendi puhul ei ole tegemist mõõteriistaga ning seega erinevalt tõenduslikest alkomeetritest ei laiene indikaatori kasutamisele MõõteS-s kehtestatud nõuded. Kuna joobeseisundit kontrolliti indikaatorvahenditega, ei ole MõõteS nende kasutamise suhtes kohaldatav ning seega ei olnud indikaatorvahendi kasutamiseks vajalik politseiametniku akrediteerimine MõõteS § 5 lg 3 tähenduses.
Joobeseisundiks on loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid (vt RKKKo-d 3-1-1-89-04, 3-1-1-47-05).
|
| 3-1-1-102-05
|
Riigikohus |
18.10.2005 |
|
Isiku teo kvalifitseerimisel LS § 74-20 või § 74-19 järgi ei ole teo objektiivse koosseisu olemasoluks vajalik tuvastada joobeastet Korra § 19 mõttes. Piisab, kui isikul on tuvastatud alkoholi tarvitamise tunnused, mis on Korra § 19 lg 1 p 1 järgi alkoholijoobe kergeim raskusaste.
Kui isik keeldub arsti poolt tehtud ettepanekust vereproovi andmiseks, siis menetlusaluse isiku käitumist ei ole õige kvalifitseerida joobeseisundi tuvastamisest kõrvalehoidumisena LS § 74-20 järgi, sest isikul puudub kohustus vereproovi andmiseks.
|
| 3-1-1-107-05
|
Riigikohus |
28.10.2005 |
|
VTMS ei anna otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise kriteeriume, kuid lähtuda tuleb KrMS-s sätestatust (vt RKKKo-d 3-1-1-146-03 ja 3-1-1-7-05). Olukorras, kus isik, keda on kiiruse ületamise eest korduvalt karistatud, ületab kiirust enam kui 20 km/h ning tuvastatud ei ole mingisuguseid vabandavaid asjaolusid, ei saa rääkida vähesest süüst. Kuna kiiruse sellise ületamise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa ka viidata avaliku menetlushuvi puudumisele.
Isikul puudub võimalus juhiloa äravõtmise ja ajutise juhiloa väljastamise vaidlustamiseks VTMS §-des 76-80 ettenähtud korras enne kohtuvälise menetleja poolt kiirmenetluse otsuse tegemist.
Juhtimise keeld väljaspool Eesti Vabariiki võib riivata isiku õigust valida tegevusala või elukutset nagu ka õigust tegeleda ettevõtlusega - juhul, kui tal on vaja tõepoolest liikuda palju välisriikides, tuleb tal leida liikumiseks muid võimalusi peale auto juhtimise.
Isikul puudub võimalus juhiloa äravõtmise ja ajutise juhiloa väljastamise vaidlustamiseks VTMS §-des 76-80 ettenähtud korras enne kohtuvälise menetleja poolt kiirmenetluse otsuse tegemist.
Kuigi juhtimisõiguse piiramine kujutab endast liikumisvabaduse riivet, ei ole juhtimisõiguse piiramine väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi PS § 34 kaitsealas (vt RKÜKo 3-4-1-2-05, p 56). PS § 34 ei laiene Eestist väljapoole - Eesti Vabariik ei saa tagada isikute õigust liikuda vabalt väljaspool oma territooriumi. See, et isik ei või väljaspool Eestit autot juhtida, ei kujuta endast takistust riigist lahkumiseks ning seetõttu ei ole õigus liikuda väljaspool Eestit valitud sihtkohta autot juhtides PS § 35 (õigus riigist lahkuda) kaitsealas.
|
| 3-1-1-120-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Politseil on PolS § 13 p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil politseisse. "Politseisse toimetamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada.
Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord, on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja joobeseisundi tuvastamiseks määrata ka ekspertiisi. Kuna joove on kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas. Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda isikult ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist.
Pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt RKKKo otsus 3-1-1-89-04, p 10).
Kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders vs Ühendkuningriik, otsus 17. detsembrist 1996, p 69).
Kui isik keeldub täitmast politseiametniku seaduslikke korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt puhumast alkomeetrisse ning seejärel minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi ning kui isik ei soostunud täitma korraldust väljuda politseiautost, siis sellist isiku käitumist tuleb lähtudes teoühtsuse põhimõttest (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3) käsitada ühe teona (KarS § 276), mitte aga kolme erineva korralduse täitmata jätmisena.
|
| 3-1-1-143-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
Kui on tuvastatud, et isiku väljahingatavas õhus (ja seega ka organismis) oli kontrollimise ajal alkoholi, peab kohus veenvalt ära näitama, miks ta ei pea usutavaks, et alkohol ei olnud terviseseisundi muutuste suhtes vähemalt kaaspõhjuslik. Peavad esinema konkreetsed asjaolud, mis annavad alust eeldada, et terviseseisundi muutuste põhjused peitusid mujal. Seda eriti põhjusel, et joobeseisundi tuvastamist reguleeriv Kord võimaldab politseiametnikel joobeseisundi tuvastamisel piirduda juhi väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimisega indikaatorvahendiga ega kohusta neid kontrollima väliste joobetunnuste esinemist.
Kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole Korra §-dest 5 ja 8 tulenevalt politseiametnikel kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid, vaid isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi näidu alusel.
Kuna alkoholijoobe tuvastamisel indikaatorvahendi abil ei ole mõõtetulemuse jälgitavus mõõteseaduses kehtestatud korras tõendatav, ei saa sellega väärteomenetluses tõendada seda, mitu milligrammi alkoholi sisaldus liitris juhi väljahingatavas õhus.
|
| 3-1-1-145-05
|
Riigikohus |
10.02.2006 |
|
Väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. Selleks, et kasutada väärteomenetluses mingilt isikult saadud informatsiooni, oleks tulnud see isik menetlusseadustikus sätestatud korras tunnistajana üle kuulata.
KarS § 14 lg-st 1 tulenevalt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel väärteo eest, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud tema juhtivtöötaja või organ. Arvestades seda, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad, on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (RKKKo nr 3-1-1-82-04).
|
| 3-1-1-157-05
|
Riigikohus |
27.03.2006 |
|
Ruumi omanik või valdaja võib ise otsustada, kellel ta ruumi siseneda ja seal viibida lubab, samuti seda, mida ta seal ruumis teha lubab. Kuna isiku kasutatavatesse ruumesse või muule piiratud alale sisenemisel riivatakse põhiõigust eraelu puutumatusele, võivad ametiisikud seda teha ainult seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Hoonet, ruumi, sõidukit või piirdega ala võib läbi otsida, kui on põhjendatud kahtlus, et seal võib olla otsitav asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt või kriminaalasja lahendamiseks vajalik ese või isik.
Kontrolli selle üle, et läbiotsimine toimub põhjendatult, peab tagama VTMS § 35 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt läbiotsimine toimub kohtuvälise menetleja määruse alusel, millel on resolutsioonina kohtuniku luba.
Sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel politseiametnikud garaažiboksi sisenesid, oleks tulnud alkoholi ja tubakatoodete leidmine fikseerida. Juhul, kui teostati läbiotsimine, oleks tulnud seda teha läbiotsimise protokollis, kui aga siseneti menetlusaluse isiku nõusolekul, oleks tulnud teostada sündmuskoha vaatlus ning koostada sündmuskoha vaatluse protokoll.
KrMS § 161 lg 6 kohaselt on tõlk kohustatud tõlkima kõike menetlustoimingusse puutuvat täpselt ja täielikult. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt on tõlgil õigus tõlke õigsuse huvides esitada menetlusosalisele küsimusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja teha selle kohta avaldusi, mis protokollitakse. Neist sätetest tuleneb, et tõlk kaasatakse menetlustoimingusse kohe selle alustamisest, mitte aga selle mõnes hilisemas staadiumis. See on vajalik selleks, et menetluse keelt mittevaldaval isikul oleks võimalik toimingus osaleda võrdväärselt keelt valdava isikuga.
Tõendite hindamisel peab kohus kontrollima ka seda, kas tõendid on kogutud menetlusnõudeid järgides. Kui nõudeid on rikutud, peab kohus otsustama, kas rikkumine on selline, millest tulenevalt on tõend lubamatu, s.o tuleb üldse jätta tähelepanuta, või kui tõend on lubatav, kas rikkumine seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Kohtuvälise menetleja ametnik ei või tõendite kogumata jätmisel asjaolusid oma ütlustega tõendada (vt RKKKo nr 3-1-1-43-05 ja 3-1-1-29-05).
Avalikus õiguses, eriti politseiõiguses ja süüteomenetluses kehtib põhimõte, et teha tohib vaid seda, mis on õigusaktidega lubatud. Kohtuvälise menetluse ajal kehtinud redaktsioonis ei andnud politseiseadus ega väärteomenetluse seadustik politseiametnikele õigust isikut tema nõusolekuta fotografeerida (praegu kehtivas redaktsioonis lubab PolS § 13 p 9 fotografeerida kinnipeetud menetlusaluseid isikuid, keda ei ole võimalik seaduses ettenähtud kinnipidamise tähtaja jooksul dokumentide alusel tuvastada). Ka isiku juures olevaid asju, sh mobiiltelefoni võib uurida isiku nõusolekul. Isiku nõusolekuta võib seda teha PolS § 13 lg 1 p 2 kohaselt juhul, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks. Samuti võib seda teha väärteomenetluses, kuid seejuures tuleb lähtuda isiku läbivaatuse regulatsioonist.
Kahtlust, et isik on pannud toime süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-2-06
|
Riigikohus |
03.04.2006 |
|
Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Selline kahtlus pidi olemas olema hiljemalt pärast menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga, mistõttu järgnevad toimingud, sealhulgas selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha veel lisatoiminguid, tehti juba väärteomenetluse raames. Joobeseisundi tuvastamine kui toiming kuulub süüteomenetlusse (vt RKKKo nt 3-1-1-19-05 ja 3-3-1-77-03).
VTMS ei näe ette, et väärteomenetluse toiminguid ei võiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad ajas ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund, mille tuvastamine on seega lubatud ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta.
Mootorsõiduki joobes juhtimise ja mootorsõiduki juhtimise korral juhtimisõigust omamata, on tegemist ideaalkonkurentsiga, kuna tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oli sama - mootorsõiduki juhtimine. KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest.
KarS § 66 lg 2 sätestab rahatrahvi ositi tasumiseks määramise võimaluse "mõjuvatel põhjustel". Selliseks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma. Selle kaalumiseks annab näiteks alust asjaolu, et menetlusalune isik õpib ning ei oma püsivat sissetulekut.
VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu.
Isiku toimetamine politseiasutusse ei tähenda tingimata tema kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 tähenduses. Politseiseaduse § 13 p 4 annab politseiametnikele õiguse toimetada politseisse õiguserikkumises osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks, p 7 lubab aga muuhulgas toimetada isikuid politseiasutusse väärteoprotokolli koostamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-120-05).
|
| 3-1-1-6-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-15-06
|
Riigikohus |
24.04.2006 |
|
Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni.
Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus saab tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil (vt RKKK otsus nr 3-1-1-87-05).
Juhtudel, mil isik nõuab enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks ning kui ta ei loobu sellest nõudest või ei keeldu vereproovi andmisest (see peab olema kirjalikult fikseeritud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis), tuleb alkoholisisaldus veres ka kindlaks määrata. Kooskõlas LS § 20 lg-s 4 sätestatuga on see ainuke seaduslik võimalus teha kindlaks, kas isiku veres on alkoholisisaldus lubatust suurem ja ta on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis.
|
| 3-1-1-16-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist.
Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks.
Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-30-06
|
Riigikohus |
18.05.2006 |
|
Joove on isiku selline seisund, mille puhul tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna politseiametnike kasutatav indikaatorvahend ei ole mõõtevahend, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, piiritlemata selle kogust, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. LS § 20 lg 4 ja joobeseisundi tuvastamise korra § 8 annavad isikule, kes leiab, et ta ei ole joobes, õiguse nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu kohtu arvates objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel. See on ka oluline vahend kaitseõiguse teostamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis puudub menetlusaluse isiku kinnitus vere andmise võimalusest loobumise kohta, siis tuleb eeldada, et isik soovib alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres. Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04). Arsti keeldumine vereproovi võtmisest võiks kõne alla tulla ka juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Arsti keeldumine joobeseisundi tuvastamiseks menetlusaluselt isikult tema soovil vere võtmiseks võiks kõne alla tulla üksnes juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui väärteoasjas mingit vastunäidustust fikseeritud ei ole ja menetlusalune isik soovis verd anda on kirjeldatud rikkumine käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-60-06
|
Riigikohus |
08.09.2006 |
|
Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06).
Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et indikaatorvahendit kasutatakse joobe tuvastamise käigus arsti poolt, ega ka sellega, et sarnane näit on saadud mitme erineva indikaatorvahendiga.
VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel kriminaalmenetluse sätteid, KrMS § 61 sätestab aga põhimõtted, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ning siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tõendite hindamisel väärteomenetluses ka kohtuvälisel menetlejal lahendada küsimused iga tõendi lubatavuse ja lubatavate tõendite usaldusväärsuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
|
Facebook
Twitter