3-1-1-6-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
|
| 3-1-1-16-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist.
Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks.
Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-30-06
|
Riigikohus |
18.05.2006 |
|
Joove on isiku selline seisund, mille puhul tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna politseiametnike kasutatav indikaatorvahend ei ole mõõtevahend, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, piiritlemata selle kogust, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. LS § 20 lg 4 ja joobeseisundi tuvastamise korra § 8 annavad isikule, kes leiab, et ta ei ole joobes, õiguse nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu kohtu arvates objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel. See on ka oluline vahend kaitseõiguse teostamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis puudub menetlusaluse isiku kinnitus vere andmise võimalusest loobumise kohta, siis tuleb eeldada, et isik soovib alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres. Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04). Arsti keeldumine vereproovi võtmisest võiks kõne alla tulla ka juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Arsti keeldumine joobeseisundi tuvastamiseks menetlusaluselt isikult tema soovil vere võtmiseks võiks kõne alla tulla üksnes juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui väärteoasjas mingit vastunäidustust fikseeritud ei ole ja menetlusalune isik soovis verd anda on kirjeldatud rikkumine käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-35-06
|
Riigikohus |
23.05.2006 |
|
Olukorras, kus maakohtul tekkis kahtlus kohtuvälise menetleja seisukohas mootorsõiduki ümberehitamise kohta, tulnuks kohtul esmalt toimetada selle sõiduki vaatlus vastavalt VTMS §-le 101. Kui selle vaatluse pinnalt tõusetunuks mõni konfiskeerimise aspektist oluline küsimus, mille lahendamine olnuks võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel, pidanuks kohus ise määrama ekspertiisi vastavalt VTMS §-le 102. Jättes need toimingud tegemata ja piirdudes kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse tühistamist põhistades üksnes paljasõnalise konstateeringuga, et transpordivahendi ümberehitatuks tunnistamiseks tuleb omada eriteadmisi, on maakohus lisaks otsuse põhistamise kohustusele rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Neil asjaoludel on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel.
Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ei Väärteomenetluse seadustik ega Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.
|
| 3-1-1-37-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt". Rõhutada tuleb aga, et VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-03).
Sama põhimõte on kohaldatav ka väärteomenetluses. VTMS sätestab üheselt, et kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema kaitsja. Eeltoodust nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta kohtuistungile kohtukutsega.
VTMS ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2 mõttes.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt" (loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri). Rõhutada tuleb aga, et kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
|
| 3-1-1-45-06
|
Riigikohus |
22.06.2006 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes(RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-75-06
|
Riigikohus |
04.10.2006 |
|
Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus tugineda otsuse tegemisel üksnes asjaoludele, mille ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. Kui kohtuotsuses tuginetakse tõendamata väidetele võib see suure tõenäosusega tuua kaasa põhjendamatu otsuse, mistõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-6-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga.
Tulenevalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04)
Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt RKKKo nr 3-1-1-114-04). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
|
| 3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-42-07
|
Riigikohus |
05.10.2007 |
|
VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või mitme ülejäänud väärteo eest. Sellisel juhul tuleneb VTMS § 123 lg-st 2 maakohtu kohustus arutada vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev arutama.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, on VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05, p 6, ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ning nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.
Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kui kohus jätab hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning ei kasuta seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, siis rikub kohus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS § 63 lg-le 3.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui maakohus peab otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil, siis on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (liikluseeskirja § 70 p 1).
|
| 3-1-1-48-07
|
Riigikohus |
21.09.2007 |
|
VTMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumine kohtuvälises menetluses ei ole riivanud isiku õigusi kohtuvälises menetluses (õigus väärteoasja menetlemise kohale) ega ka kohtumenetluses (õigus kohtualluvusele). Seetõttu ei ole VTMS § 11 lg 1 rikkumine toonud endaga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei saa lugeda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhul kui isiku poolt toimepandud rikkumise osas alustas väärteomenetlust Julgestuspolitsei, otsuse tema karistamise kohta tegi aga Põhja Politseiprefektuur, on väärteoasja menetlemisel rikutud VTMS § 11 lg 1 nõudeid. Siiski ei tähenda see, et tegemist oleks ebaseadusliku menetlejaga VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Liiklusseaduse § 7457 lg 2 kohaselt on sama seaduse §-des 741 - 7456 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad Politseiamet, politseiprefektuur, Keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei.
|
| 3-1-1-70-07
|
Riigikohus |
09.11.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).
Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).
Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
|
| 3-1-1-72-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 sätestab tunnistaja ülekuulamise üldised nõuded. Seadus näeb ette menetleja kohustuse selgitada tunnistajale tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1) ning võtta tunnistajalt ka sellekohane allkiri (KrMS § 68 lg 2). Kriminaalmenetluse seadustiku § 280 lg 4 näeb kohtuistungi rakendamisel ette kohtu kohustuse kontrollida tunnistaja isikusamasust, hoiatada neljateistaastast või vanemat tunnistajat, et ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kohaldatakse talle kriminaalkaristust. Karistusseadustiku §-d 318 ja 320 näevad ette kriminaalvastutuse juhtumitel, kui tunnistaja keeldub kriminaal- või väärteomenetluses alusetult ütluste andmisest või kui ta annab neis menetlustes teadvalt vale ütluse. Alles seejärel, kui tunnistajale on nimetatud asjaolud teatavaks tehtud ja sellesisuline allkiri võetud, tuleb ta istungisaalist eemaldada.
Süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.
Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.
|
| 3-1-1-74-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
|
| 3-1-1-94-07
|
Riigikohus |
29.01.2008 |
|
VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Sellises olukorras tuleb kohtul juhinduda VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301 ning väärteomenetlus lõpetada.
Väärteoprotokollis märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-84-07, p 10).
VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine on väärteomenetluse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-05, p 7).
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Sedastades sõidudokumentide kontrollimise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks liiklusjärelevalve teostamise korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. LE §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine.
Kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti.
|
| 3-1-1-3-08
|
Riigikohus |
13.03.2008 |
|
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
|
| 3-1-1-8-08
|
Riigikohus |
28.03.2008 |
|
Isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast on vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. See on vajalik, et tagada menetlusalusele isikule võimalus seisukoha muutumisel siiski istungil osaleda. VTMS sätestatust muu teavitamisviisi kasutamisel ei ole tegemist ilmtingimata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui on üheselt tuvastatav, et isikule on teatatud kohtuistungi toimumise aeg ja koht. Kui kutse nõutaval viisil saatmata jätmise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas menetlusalust isikut on teavitatud tema asja arutamise ajast ja kohast, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses.
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-03, p 7.3 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Nimetatud nõuetele mittevastava kohtuotsuse tegemine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
|
| 3-1-1-12-08
|
Riigikohus |
18.04.2008 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Et nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
|
| 3-1-1-14-08
|
Riigikohus |
30.04.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses ning kontrollima nii kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud õiguslikke kui faktilisi asjaolusid. Nimetatud nõuete rikkumine on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-49-04, p 6 ja nr 3-1-1-74-07, p 5).
|
Facebook
Twitter