3-1-1-129-13
|
Riigikohus |
13.01.2014 |
|
Iseenesest on võimalik, et õigusalane koostöö teiste riikidega, eriti Euroopa Liidu õigusruumis, tingib ka välisriigi politseiasutuse töötajate kaasamise uurimistoimingute tegemisse, kuid selleks peab olema selge õiguslik alus, mis olemuslikult tagab riigi vastutuse teise riigi ametnike kaasamise eest. Muu hulgas võib selliseks õiguslikuks aluseks olla KrMS § 2 p-st 2 tulenevalt Eestile siduv välisleping. Olukorras, kus välisleping ja riigisisene seadus on omavahel vastuolus, tuleb lähtuda PS § 123 lg-st 2, mis sätestab, et kui Eesti seadus on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Samas nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga, et Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni ratifitseerimisel on seadusandja expressis verbis deklareerinud, et selle konventsiooni artikkel 14, mis reguleerib varjatud kohtueelset menetlust ja politseiagentide kasutamist, ei ole Eestile siduv.
Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 4 nägi ette, et konkreetse kahtlustatava või süüdistatava suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel järgitakse KrMS § 114 lõikes 1 sätestatut, s.t jälitustoiminguks pidi loa andma eeluurimiskohtunik. Kuigi seadus ei määratlenud üheselt, millal on tegemist piisava kahtlusega, tulnuks siiski isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt olukorras, kus politseiagendi rakendamine on seotud selgelt konkreetselt määratletud isikuga vahetu kohtumise ja suhtlemisega ning tema tegevuse kohta andmete kogumisega, lähtuda sellest, et tegemist on politseiagendi rakendamisega kahtlustatava suhtes KrMS § 120 lg 4 tähenduses.
Jälitustoimingu lubatavuse hindamisel ja selleks loa andmisel on määrava tähtsusega faktilised asjaolud ja seda kinnitavad tõendid, mitte teole antud õiguslik hinnang.
Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg-te 1 ja 2 kohaselt võis politseiagendina tegutseda vaid Eesti Vabariigi kodanik.
Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 4 nägi ette, et konkreetse kahtlustatava või süüdistatava suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel järgitakse KrMS § 114 lõikes 1 sätestatut, s.t jälitustoiminguks pidi loa andma eeluurimiskohtunik. Kuigi seadus ei määratlenud üheselt, millal on tegemist piisava kahtlusega, tulnuks siiski isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt olukorras, kus politseiagendi rakendamine on seotud selgelt konkreetselt määratletud isikuga vahetu kohtumise ja suhtlemisega ning tema tegevuse kohta andmete kogumisega, lähtuda sellest, et tegemist on politseiagendi rakendamisega kahtlustatava suhtes KrMS § 120 lg 4 tähenduses.
Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 9). Kriminaalmenetluse alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada.
Omakasu motiiv mõrva toimepanemisel tähendab üldjuhul seda, et teo toimepanija tegutseb ainelise kasu saamiseks, mis võib väljenduda tema vara suurenemises, sh varalistest kohustustest vabanemise teel. Omakasu motiiviga ei ole tegemist olukorras, kus tapmine on tingitud süüdistatava ja kannatanu vahelistest pingelistest suhetest seoses ühise äritegevusega.
|
| 1-17-9350/3
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
08.11.2017 |
|
KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt on mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. Isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Politseiagendina KrMS § 1269 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.
Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette nähtud menetlustoimingu tunnustele. Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame.
Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus.
On väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia.
KrMS § 208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring.
|
Facebook
Twitter