3-1-1-62-16
|
Riigikohus |
05.06.2017 |
|
Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)
Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35)
Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39)
Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)
Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)
Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
|
| 3-1-1-16-17
|
Riigikohus |
12.06.2017 |
|
(vt Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-16)
|
| 1-10-8154/359
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.05.2019 |
|
Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)
Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)
Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)
KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8)
Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9)
Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12)
Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)
Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)
Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)
Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)
|
| 1-11-3025/382
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2018 |
|
Sundravialuse käitumine haiglas on väga oluline tegur nii tema ohtlikkuse kui ka haigusteadvuse ning ravisoostumuse hindamiseks.
Iseenesest ei ole välistatud, et ekspert võtab ekspertiisi lähteandmetena arvesse talle näiteks tervishoiuteenuse osutaja poolt esitatud teavet sundravialuse käitumise kohta. See ei tähenda aga seda, et kohus võiks lugeda tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdile patsiendi käitumise kohta esitatud andmed ekspertiisiakti põhiosa alusel tõsikindlalt tuvastatuks, neid fakte ise üle kontrollimata. Kohus peab uurima, kas ekspertiisiaktis lähteandmetena kajastuv teave sundravialuse käitumise kohta on asjakohaste tõenditega tõendatud või mitte. Kontrollimaks väiteid sundravialuse vägivaldsuse ja ravist keeldumise kohta, tuleb kohtul koguda ja uurida tõendeid, mis kajastavad selliseid asjaolusid vahetult. Näiteks on kohtul võimalik kuulata tunnistajana üle tervishoiuteenuse osutaja töötaja(d), kellel on teavet ravialuse väidetava vägivallatsemise kohta haiglas, nõuda tervishoiuteenuse osutajalt välja ravialust puudutavad vägivallajuhtumi raporteerimise ja ohjeldusmeetmete rakendamise vormid, tutvuda ise vahetult ravidokumentidega (haiguslugu, õenduspäevik) vmt.
Sundravi lõpetamise menetluses (KrMS § 403) ei kohaldata kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid ja sundravi lõpetamise taotlust lahendaval kohtul on uute tõendite kogumise pädevus.
|
| 1-12-9055/116
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2017 |
|
Seda, kas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik peab pärast ravi lõpetamist jätkama vangistuse kandmist, saab kohus otsustada üksnes prokuratuuri taotluse alusel. Isiku enda taotluse alusel on kohtul võimalik otsustada üksnes tema sundravilt vabastamine, mitte aga karistuse kandmise jätkamine.
Kohtul tuleb ka siis, kui ta otsustab, kas isiku ohtlikkus on piisavalt suur psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, hinnata eraldi kahte aspekti: 1) uue õigusvastaste teo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue õigusvastase teo raskust. Raskemate rikkumiste (nt tõsiste isikuvastaste rünnete) toimepanemise ohu korral võib olla alust rääkida isiku ohtlikkusest ka siis, kui uue õigusvastase teo toimepanemise tõenäosus on selline, mis kergemat liiki rikkumiste (nt vargused) toimepanemise ohu puhul ei annaks alust isikut piisavalt ohtlikuks pidada.
|
| 1-13-783/218
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2017 |
|
Sundravi lõpetamise menetluses tegutseb kohus sundravi kohaldamise aluste olemasolu kontrollides uurimispõhimõttel ega ole seotud taotluse põhjendustega.
KarS § 86 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei piira statsionaarse psühhiaatrilise sundravi maksimaalset tähtaega ravialusele mõistetud vangistuse tähtajaga. Sundravi tähtaja proportsionaalsuse hindamisel pole olulised sundravi kohaldamise eelduseks oleva koosseisupärase ja õigusvastase teo süülise toimepanemise eest ette nähtud sanktsiooni raamid ega konkreetse teo eest mõistetud karistus.
|
| 1-17-8089/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2020 |
|
Kui kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud, miks kaebaja on sedavõrd ohtlik, et ambulatoorne sundravi tuleb asendada statsionaarse raviga, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39; vt ka RKKKm 1-10-8154/359, p 16). Statsionaarne sundravi on õigustatud vaid juhul, kui ravivajadusega isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet (RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 31, 33). (p 9)
Ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses võib erinevalt tsiviilkorras kinnisesse asutusse paigutamise alustest väljenduda ka sellistes tegudes, mis on suunatud erinevate karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede vastu, mitte üksnes elu või tervise vastu. Ohtlikkust tuleb igal üksikjuhul hinnata ja tuvastada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Sealjuures tuleb arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (nt kuidas väljenduvad või võivad tulevikus väljenduda diagnoosiga kaasnevad ohutegurid). (p 13)
KarS § 86 lg 1 alusel võib psühhiaatrilist sundravi määrata üksnes isikule, kes on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik. Teisisõnu saab sundravi kohaldamise alusena arvestada üksnes ohtlikkust, mis on tingitud sellest konkreetsest psüühikahäirest, mis on kriminaalmenetluses tuvastatud (vt ka RKTKm 3-2-1-155-13, p 39.6). See tähendab ühtlasi, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest. (p 14)
Ohtlikkuse hindamisel isiku varasemale käitumisele tuginemine ei ole välistatud, kuid ka sellisel juhul tuleb kohtul selgelt ja jälgitavalt näidata, miks on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (RKKKm 1-16-7389/30, p 15). Isiku seisundit tuleb hinnata kohtumääruse tegemise aja seisuga (RKKKm 1-16-7102/18, p 14). Mida kaugemale sellest kriminaalasja esemeks olnud teod jäävad, seda väiksem on nende mõju isiku ohtlikkuse hinnangule ning seda enam tuleb isiku jätkuvat ohtlikkust põhjendada muude asjaoludega. (p 15)
Pelgalt alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega ei saa isiku ohtlikkust õigustada (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 47.1-47.2). Pelk väide, et sundravi tuleb kohaldada, kuna ravimite võtmata jätmine ohustab isiku tervist ja tingib seega tema ohtlikkuse iseendale, läheb vastuollu kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa sundravi kohaldada üksnes põhjusel, et isik keeldub ravist vabatahtlikult (RKKKm 3-1-1-105-16, p 23; RKTKm 3-2-1-155-13, p 41; vt ka EIKo D.R. vs. Leedu, p 95). (p 17)
KrMS § 4021 lg 2 kohaselt on ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Ambulatoorse sundravi asendamise statsionaarsega võib kohus KrMS § 4021 lg 1 järgi otsustada muu hulgas tervishoiuteenuse osutaja taotlusel, arvestades sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvamust. Avalduse ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamiseks võib KrMS § 4021 lg 1 alusel esitada ka ravialuse lähedane, seadusjärgne esindaja või kaitsja. (p 8)
Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39; vt ka RKKKm 1-10-8154/359, p 16). Statsionaarne sundravi on õigustatud vaid juhul, kui ravivajadusega isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet (RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 31, 33). (p 9)
Kohtul tuleb KrMS § 4021 lg 1 alusel esitatud taotluse puhul hinnata, kas isikut on vaja jätkuvalt ravida ning kas ta on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et see õigustab temalt vabaduse võtmist. (p 10)
|
| 1-20-6639/73
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.10.2021 |
|
Kokkuvõtvalt tuleb KrMS § 4021 lg-t 4 seega kohaldada järgmiselt. Kui kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, muudab ta ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks. Selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Tsiviilkohtumenetluses sundravi statsionaarseks pööramise määruse kaebemenetluses tühistamise korral jätkub puudutatud isiku sundravi ambulatoorsena. (p 17)
KrMS § 4021 lg 4 aitab tagada, et pikaajaline psühhiaatriline ravi toimub (nii palju, kui võimalik) ühes raviasutuses ja sama ravimeeskonna poolt, vältimaks patsiendi korduvat ümberpaigutamist ühest haiglast teise ning sellest johtuvat keskkonnavahetust, mis ei pruugi diagnoosi eripäradest tingituna paranemist soodustada. (p 18)
KrMS § 4021 lg 4 järgi jätkub isiku sundravi statsionaarses vormis, kui ambulatoorsel sundravil viibija on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse. PsAS § 13 lg 12 paneb esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlust lahendavale kohtule kohustuse kontrollida sundravi osutavast asutusest viivitamata, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. PsAS § 11 lg-te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48 tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. (p 9)
KrMS § 4021 lg 4 sõnastusest järeldub, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), jätkub tema sundravi statsionaarsena, ilma et kohus peaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras ravivormi eraldi muutma. Ambulatoorne sundravi on seega justkui tingimuslik - sellega antakse patsiendile võimalus näidata, et ta suudab ennast kontrollida ja raviskeemi järgida. Kui ta sellega toime ei tule - ja seda määral, et täidetud saavad tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused -, muudab kohus sundravi statsionaarseks. (p 10)
KrMS § 4021 lg 4 alusel muutub ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. (p 15)
KrMS § 4021 lg 4 sõnastust järgiv käsitus võimaldab üldjuhul tagada sundravile allutatud isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja välistada vabaduse võtmise meelevaldsuse. Sundravi vormi muutmist tingiva tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on ranged. Nii õigustab tahtest olenematut ravi üksnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule; psühhiaatrilise sundravi aluseks olevat ohtlikkust saab aga sisustada muudegi õigushüvede ohustamisega (RKKKm nr 3-1-1-121-12, p-d 12.2 ja 13). Kuigi erinevalt tsiviilkohtumenetluses määratavast ravist kohaldatakse statsionaarset sundravi tähtajatult, tuleb see lõpetada või muuta ambulatoorseks kohe, kui (statsionaarse) sundravi kohaldamise alused ära langevad (KrMS § 4021 lg 1 ja § 403 lg 1; vt ka RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 39). Seejuures ei eelda kohtule psühhiaatrilise sundravi muutmise või lõpetamise taotluse esitamine seaduse kohaselt arstliku komisjoni otsust. (p-d 11-12)
Kui ambulatoorsel sundravil viibiva isiku sundravi on tsiviilkohtumenetluses KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks muudetud, pole maakohtul enam alust samasisulise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluses ning selline avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. (p 19)
Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab tsiviilasja lahendav ringkonnakohus kontrollima isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhjendatust korralise menetluse reegleid arvestades (RKTKm nr 3-2-1-155-13, p-d 44 ja 66). Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Seejuures ei pea isiku ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit (TsMS § 477 lg 4 ls 3). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada ka esindaja. Neid põhimõtteid KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud olukorrale rakendades ja pidades silmas menetluslike põhiõiguste kaitset ning seda, kui palju koormavam on statsionaarne sundravi võrreldes esialgse õiguskaitse korras rakendatava tahtest olenematu raviga, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses isiku sundravi statsionaarseks muutmisel puudutatud isik enne määruse tegemist ära kuulata. Samuti tuleb talle tagada esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel, et tagada määruse vaidlustamise võimalus. Kohtu määratud esindajal on seejuures õigus puudutatud isikut esindada ka vastu viimase enda tahet ja olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. (Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 11.2 ja RKTKm nr 2-18-11917/26, p 15.) (p 16)
Tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Selline otsustus peab nähtuma ka määruse resolutsioonist (vrd nt RKKKm nr 1-19-401/34, p 13.4). Nii esialgse õiguskaitse raames kui ka korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tuleb üldjuhul kohtumääruse resolutsioonis täpsustada, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (nt RKTKm nr 2-18-11917/26, p 17). KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi (KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p 33). Seetõttu peab kohus KrMS § 4021 lg-t 4 kohaldades määruse resolutsiooni sõnastades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 1 p 2 järgimiseks määrama, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja juures. Otsustust tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kohus kõnesoleval juhul ei tee. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3). (p 14)
|
Facebook
Twitter