Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus
• ->
• psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Sundravi üle otsustamisel üksnes ekspertiisiaktile tuginemine on põhjendamatu, kui ekspertiisialuse seisund võib olla ekspertiisi tegemise ja kohtuistungi vahelisel ajal oluliselt muutunud. (p 11)

Kriminaalasja lahendaval kohtul tuleb sundravi üle otsustamisel hinnata kõiki menetlusele allutatud isikuga seotud asjaolusid, mh seda, kas ta on pärast teo toimepanemist viibinud tahtest olenematul ravil tsiviilkorras ja kas ning kuidas on see tema seisundit, sh ohtlikkust, mõjutanud. Nii peab kohus ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil. (p 12)

Iseenesest ei saa kohtule ette heita, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. (p 13)

Sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Vajadusel tuleb määrata uus ekspertiis või hinnata teisi tõendeid, mh kuulata ära menetlusalune isik, et selgitada välja tema tegelik ajakohane vaimne seisund. Juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb maakohtul uute oluliste asjaolude ilmnemisel lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kuivõrd KrMS § 390 näeb sundravi asjade läbivaatamise ette kirjalikus määruskaebemenetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui menetluses kerkib nt vajadus määrata ekspertiis või kuulata üle menetlusele allutatud isik, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. (p 14)

Asjaolu, et isik jätkuvalt pärast tahtest olenematult ravilt vabanemist iseseisvalt rohtu edasi tarvitab, võib viidata sellele, et sundravi kui isiku nõusolekuta ravi kohaldamine ei pruugi olla vältimatult vajalik. Ühtlasi ei tähenda varasem tahtest olenematul ravil viibimine vältimatult seda, et kohaldada tuleb sundravi. (p 15)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• muud mõjutusvahendid
• ->
• psühhiaatriline sundravi

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus
• ->
• psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Statsionaarne sundravi kinnises asutuses on ultima ratio-meede ning kohtul tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas see on põhjendatud ja vältimatult vajalik (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p-d 30 ja 33). Hinnang statsionaarse sundravi põhjendatusele tuleb seejuures anda määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb isiku käitumist, tema seisundi võimalikku muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Menetlusele allutatu tegeliku ajakohase vaimse seisundi väljaselgitamiseks peab sundraviküsimust arutav kohus ka ise hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ja seda kohtulahendis kirjeldama (RKKKm nr 1-16-7102/18, p-d 13, 14 ja 16.) (p 7)