3-1-1-41-08
|
Riigikohus |
23.09.2008 |
|
KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.
Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine.
KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6.
|
| 3-1-1-47-09
|
Riigikohus |
22.06.2009 |
|
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna.
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses.
Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 13).
Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle on seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras. Pole mõistlikku põhjust piiramata kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi.
Kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7 ja nr 3-1-1-1-06, p 9).
|
| 3-1-1-103-13
|
Riigikohus |
12.11.2013 |
|
Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
KrMS § 228 lg-st 1 nähtuvalt hõlmab uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et KrMS §-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt).
Olukorras, kus kannatanud vaidlustavad Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ja prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel, ei ole need etteheited KrMS §-des 228–232 sätestatud korda järgides lahendatavad ning sellest johtuvalt puudub Riigiprokuratuuril alus lahendada esitatud taotlus määrusega.
Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.
Alates 1. septembrist 2011 nähakse KrMS §-s 2741 ette kohtumenetluse poole õigus esitada kohtumenetluse kiirendamiseks taotlus juhul, kui kriminaalasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, sealhulgas ei määra õigel ajal kohtuistungit, et tagada kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul, või kui on ilmne, et asja arutamiseks planeeritud aeg ei võimalda arutamist läbi viia katkematult. Vastavalt KrMS § 384 lg-le 1 ja § 385 p-le 20 on taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumäärus vaidlustatav ka määruskaebemenetluses. Kuid erinevalt kohtumenetlusest pole seadusandja pidanud vajalikuks sätestada analoogilist regulatsiooni, s.o menetluse kiirendamiseks taotluse esitamise võimalust ja selle vaidlustamise korda, kohtueelse menetluse tarbeks. Arvestades kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte ja menetleja kohustusega järgida kriminaalasja menetlemisel muuhulgas mõistliku aja nõuet, on selline toimimisviis ka mõistetav. Samas ei piira käimasolev kriminaalmenetlus kannatanu õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
|
| 3-1-1-103-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)
|
Facebook
Twitter