3-1-1-35-12
|
Riigikohus |
17.04.2012 |
|
KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 sätestavad asitõendina ära võetud asja kohtueelses menetluses omanikule või seaduslikule valdajale tagastamise menetlusõigusliku aluse ning korra. Asitõendina ära võetud asja konkreetsele isikule väljaandmiseks, peab aga olema ka materiaalõiguslik alus.
AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asi KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis. Muudel materiaalõiguslikel alustel peale AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tuleneva ei ole uurimisasutusel, prokuratuuril ega eeluurimiskohtunikul endal võimalik kohtueelses menetluses asitõendi valduse üleandmist otsustada. Lisaks asitõendi tagastamisele AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3 alusel saab menetleja kohtueelses menetluses anda asja välja isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, kui selleks on asja äravõtmisaegse valdaja ja teiste asjast huvitatud isikute nõusolek. Sõltumata eeltoodust on menetleja üldjuhul õigustatud ja kohustatud andma asitõendi, mille tagastamine ei takista kriminaalmenetlust, välja isikule, kelle õigus asjale või kelle valduse seaduslikkus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega teises kriminaal- või tsiviilasjas. Seejuures on oluline, et kohtuotsus oleks tehtud samade isikute suhtes, kes vaidlevad asja üle käimasolevas kriminaalasjas.
Kui ei ole vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, on selle asja omanik või seaduslik valdaja, on asi võimalik kohtueelses menetluses tagastada ilma eeluurimiskohtuniku määruseta. Eeluurimiskohtunik otsustab asja tagastamise siis, kui kriminaalasjas on vaidlus, kas isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, on asja omanik või seaduslik valdaja. Viimatinimetatud juhul tuleb kohtul kaaluda eeskätt seda, kas asja tagastamise korral on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine.
KrMS § 124 lg-test 3-6 tulenevalt ei ole menetleja õigustatud hoidma asja asitõendina enda või vastutava hoidja käes kauem kui see on vajalik kriminaalmenetluse huvides - s.o tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt.
Olukorras, kus menetlejal ei ole enam KrMS §-st 124 tulenevalt alust asja asitõendina enda käes hoida, kuid samas ei ole menetleja hinnangul õige ka asitõendi tagastamine KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras, tuleks kaaluda võimalust asi KrMS § 142 alusel tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks arestida.
Asitõendi vastutavale hoiule andmist õigustavaks asjaoluks võib olla ka see, et menetleja juures olevad hoiutingimused ei ole asitõendi säilitamiseks sobivad ja võivad põhjustada asitõendi väärtuse vähenemise.
Seadus ei piira nende isikute ringi, kellele menetleja võib asitõendi lepingu alusel vastutavale hoiule anda. Näiteks ei ole vähemalt teatud juhtudel välistatud ka see, et asitõendina ära võetud asi antakse vastutavale hoiule kannatanule, kellelt kahtlustuse kohaselt see asi kuriteoga ära võeti. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et asitõendi hoidja peab KrMS § 125 lg 3 kohaselt tagama asitõendi puutumatuse ja säilimise.
Kohtuotsuse tegemisel saab kriminaalasja arutav kohus otsustada asitõendina ära võetud eseme väljaandmise ka näiteks AÕS § 80 või § 45 alusel.
KrMS § 126 lg-s 4 sätestatud korras kohtueelses menetluses asitõendi suhtes võetavate meetmete valikul on kohus seotud prokuratuuri taotluse piiridega ega tohi nendest väljuda. Kohus võib prokuratuuri taotluse osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta, mitte aga kohaldada asitõendi suhtes taotluses nimetamata meetmeid või tagastada asitõendit isikule, kellele asitõendi tagastamist prokuratuur ei taotle. Seejuures ei ole välistatud see, et prokuratuur esitab kohtule KrMS § 126 lg 4 korras otsustamiseks mitu alternatiivset taotlust asitõendiga edasiseks toimimiseks.
|
| 3-1-1-57-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-74-12
|
Riigikohus |
26.09.2012 |
|
KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 sätestavad asitõendina ära võetud asja kohtueelses menetluses omanikule või seaduslikule valdajale tagastamise menetlusõigusliku aluse ning korra. Asitõendina äravõetud eseme valduse konkreetsele isikule üleandmiseks peab aga esinema ka materiaalõiguslik alus. AÕS § 34 lg-s 2 ja § 35 lg-s 3 sätestatu valguses tuleb iga isikut, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, lugeda selle asja seaduslikuks ja heauskseks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et tema valdus oli ebaseaduslik või pahauskne (RKKKo 3-1-1-35-12, p-d 8 ja 9).
Asitõendi üle peetava tsiviilvaidluse lahendamine KrMS § 126 lg-s 4 kirjeldatud viisil ei oleks kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, saab menetleja muude eelduste olemasolul asja kohtueelses menetluses välja anda juhul, kui selleks on asja äravõtmisaegse valdaja ja teiste asjast huvitatud isikute nõusolek (RKKKo 3-1-1-35-12, p-d 10 ja 12).
KrMS § 126 lg-s 4 sätestatud korras otsustab kohus KrMS § 126 lg 3 p-s 2 nimetatud asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed üksnes prokuratuuri taotlusel. Kohus on meetmete valikul seotud prokuratuuri taotluse piiridega ega tohi nendest väljuda. Kohus võib prokuratuuri taotluse osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta, mitte aga kohaldada asitõendi suhtes taotluses nimetamata meetmeid.
|
| 3-1-1-51-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 2 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimisotsustus on ekslikult tehtud isiku suhtes, kes ei ole asja omanik (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 53). Seega konfiskeerimisel läheb varem teisele isikule kuulunud asitõend üle riigi omandisse ja seetõttu võib kohus selle muude eelduste olemasolul ka KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele määrata.
|
| 3-1-1-84-15
|
Riigikohus |
05.11.2015 |
|
KrMS § 126 lg 4 näeb ette eeluurimiskohtuniku pädevuse otsustada asitõendite üle, mille omandisuhe ei ole selge. Kohtuotsusega asitõendite suhtes rakendatavate meetmete kohaldamise õiguslik alus tuleneb KrMS § 126 lg-st 3. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastatakse asitõend üldjuhul omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 2 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8–10). (p 9)
Otsustades KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Asjaõigusseaduse § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asitõend KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p 9). (p 10)
Otsustades KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Asjaõigusseaduse § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asitõend KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p 9). (p 10)
Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; RKTKm 3-2-1-115-14, p 14). (p 15.1) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse mh seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-64-15, p 73.) (p 15.2)
KrMS § 126 lg 4 näeb ette eeluurimiskohtuniku pädevuse otsustada asitõendite üle, mille omandisuhe ei ole selge. Kohtuotsusega asitõendite suhtes rakendatavate meetmete kohaldamise õiguslik alus tuleneb KrMS § 126 lg-st 3. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tagastatakse asitõend üldjuhul omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 2 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8–10). (p 9)
|
| 3-1-1-103-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8-10). ( p 9)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)
Asitõendit kokkuleppeväliselt konfiskeerides rikub maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid KrMS § 318 lg 4 esimese lause tähenduses. Jättes maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selles osas läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)
Kui süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt konfiskeeritav vara puudub, ei tohi maakohus teha ka näiteks asitõendina äravõetud asjade kohta konfiskeerimisotsust, sest vastasel juhul irdub maakohus süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppest, rikkudes sellega KrMS § 248 lg 1 p 5. Kõnealune eksimus annab isikule õiguse KrMS § 318 lg 4 alusel apellatsiooni esitamiseks asjade konfiskeerimise ja hävitamise osas. (p 8)
|
| 1-17-11182/201
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.06.2020 |
|
KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)
Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)
KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)
|
| 1-21-7336/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.09.2022 |
|
Vastus küsimusele, kas süüteokoosseisu-pärase ja õigusvastase teo keelueksimuses toime pannud isikule saab ette heita, et ta ei teadvustanud enda käitumise võimalikku ebaseaduslikkust ega kontrollinud teo lubatavust, oleneb suuresti teo iseloomust. Keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel tuleb esmalt anda normatiivne hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. Ennekõike väljaspool mõnd spetsiifilist tegevusvaldkonda on keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel oluline teo sotsiaaladekvaatsus. Näiteks, mida tavapäratum on tegu või mida suuremat riski üldteadaolevalt kaitstud õigushüvedele (teiste inimeste elu, tervis, vara, avalik kord, riigi julgeolek vmt) see endas kätkeb, seda väiksem on võimalus hinnata toimepanija eksimus teo keelatuses vältimatuks. Abipakkuvaks kriteeriumiks võib olla ka toimepandu moraalne mõõde: üldise arusaama kohaselt kõlbeliselt küsitava teo õiguspärasuses on põhjust rohkem kahelda kui sellise käitumise puhul, mis eetilises plaanis taunitav ei ole. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse. (p 16)
KarS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab sama paragrahvi viienda lõike kohaselt muu hulgas seda, et toime oleks pandud KarS § 27 mõttes õigusvastane tegu. (p 25)
Võib kahelda, kas põhiseaduse § s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega on kooskõlas KarS § 184 lg 1 selles osas, mis võimaldab karistada inimest kriminaalkorras selle eest, et ta toimetab Ravimiameti loata isiklikuks tarbimiseks Eestisse rohkem kui 30-tabletise jaemüügipakendi retsepti alusel väljastatud psühhotroopset ravimit, mida tal on õigus Eestis vallata. (p 28)
NPALS § 7 lg 3 on KrMS § 126 lg 3 p 4 suhtes erinorm. (p 26)
|
| 1-21-7406/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)
KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)
Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)
|
| 1-22-1608/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.10.2023 |
|
Kokkuleppes peaksid kajastuma piisavalt ühemõtteliselt kõik küsimused, mis on poolte jaoks kokkuleppele jõudmise seisukohalt olulised või mõjutavad menetluse õiguslikke järelmeid (sh kolmandate isikute õigusi). See aitab ära hoida hilisemat selgusetust. Näiteks oleks loogiline, et kui asitõendina ära võetud andmekandjad sisaldavad andmeid, mille tagastamise osas ei saa poolte üksmeelt eeldada, siis täpsustatakse kokkuleppes ka nende suhtes võetavad meetmed. (p 9)
Kui asitõendina ära võetud andmekandjad tuleb süüdimõistetule tagasi anda, siis üldjuhul tähendab see kohustust tagastada esemed seisukorras, milles need äravõtmise hetkel olid. Nimetatud reeglit ei saa aga tõlgendada viisil, mis kohustaks menetlejat panema toime õigusrikkumist. (p 12)
Andmekandjad koos ebaseaduslikult saadud isikuandmetega võeti ära süüteo menetlemise käigus tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. PPA on osutatud õigussuhtes õiguskaitseasutusena tegutsedes (IKS § 13 lg 2, vt ka direktiiv 2016/680 art 3 p 7 ja EKo nr C-439/19, p-d 69-70 ja EKo nr C-180/21, p-d 73–78) vaidlusaluste isikuandmete vastutav töötleja (IKÜM art 4 p 7, direktiiv 2016/680 art 3 p 8), kelle tegevusele kohaldub isikuandmete kaitse seadus (KrMS § 152 lg 2, IKS § 12 lg 1, IKÜM art 2 lg 2 p d). (p 14)
Kolmandate isikute põhiõiguste riive vältimiseks on õiguskaitseasutusel pärast kohtuotsuse jõustumist üldjuhul kohustus kustutada süüteomenetluses tõendamiseseme asjaolude selgitamise eesmärgil töödeldud isikuandmed, välja arvatud juhul, kui andmete säilitamiseks on õiguslik alus ja säilitamine on kooskõlas eelviidatud andmekaitse põhimõtetega (vrd nt EKo nr C-268/21, p-d 31–33). Andmeid võib kauem säilitada näiteks avalikes huvides arhiveerimise eesmärgil (vt IKÜM art 5 lg 1 p e, IKS § 7). (p 16)
Praegusel juhul sai asitõendina ära võetud teabekandjatel olevate isikuandmete töötlemise eesmärk – selgitada tõendamiseseme asjaolusid – eelduslikult täidetud maakohtu otsuse jõustumisel. Kuivõrd süüdimõistetu talletas näokujutiste pildifailid õigusvastaselt, siis puudub õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks tagastatavatel andmekandjatel. Seega peab PPA kui vastutav töötleja kustutama neilt andmekandjatelt vaidlusalused isikuandmed, enne kui arvutid ja kõvaketas tagasi antakse (IKS § 34 p 2). (p 17)
|
| 1-23-691/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2023 |
|
Olukorras, kus menetleja on tagastatavatelt andmekandjatelt kustutatud rohkem andmeid, kui kohtuotsusega määratud, pole andmete kustutamise kahjulik tagajärg üldjuhul mitte teabekandja väärtuse vähenemine, vaid kulutused, mida isik peab endise olukorra saavutamiseks (s.o andmete taastamiseks või uuesti hankimiseks) tegema. (p 16)
Olles kokkuleppe sõlmimisel teadlik, et menetlejal mobiiltelefoni sisule juurdepääs puudub, pidi kaebaja arvestama võimalusega, et kohtuotsuse täitmise käigus kustutatakse teabekandjalt kõik andmed. Seega polnud menetleja mobiiltelefoni andmete kustutamisega seotud kahju tekkimises süüdi ja vabaneb SKHS § 7 lg 2 alusel nimetatud osas vastutusest. (p 17)
Lisaks asitõendi tõendusliku väärtuse säilitamisele on KrMS § 125 lg 3 eesmärk kaitsta asitõendi omaniku või seadusliku valdaja huve ja õigustatud ootust, et asitõend tagastatakse äravõtmise hetke seisukorras, kui kohus või menetleja pole määranud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on KrMS § 125 lg 3 eesmärk mh kaitsta asitõendi omanikku või seaduslikku valdajat asitõendi kaotsimineku, hävimise või kahjustumisega tekkida võiva kahju eest. Kustutades vastuolus kohtuotsusega teabekandjatelt kõik andmed, ei täitnud menetleja KrMS § 125 lg-st 3 tulenevat kohustust tagada asitõendite säilimine. (p 15)
|
Facebook
Twitter