3-1-1-15-03
|
Riigikohus |
30.01.2003 |
|
Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul, kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud.
|
| 3-1-3-1-03
|
Riigikohus |
24.03.2003 |
|
Lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest, KarS § 5 lg-st 2 ja Riigikohtu Üldkogu 17. märtsi 2003. a kohtuotsuses süüdistusasjas nr 3-1-3-10-02 väljendatud seisukohtadest ei ole kohus õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Samas ei ole see isiku karistusest vabastamiseks aluseks.
Kehtiv seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamisest peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Seega tuleb kohtul iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Kriminaalhooldaja poolt erakorralise ettekande esitamisega põhjendamatu viivitamine võib teatud juhtudel olla vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise taotluse rahuldamata jätmise aluseks.
|
| 3-1-1-69-04
|
Riigikohus |
09.07.2004 |
|
Kui otsuse tegemise ajal oli tolleaegse kohtupraktika kohaselt isikule mõistetud lisakaristus täitmisele pööratud ning viimane oli kohustatud ise hoiduma kohtuotsusega sätestatud piirangute rikkumisest, siis juba täitmisele pööratud kohtuotsuse suhtes ei saa üle aasta hiljem jõustunud KrMK § 331-1 omada tagasiulatuvat jõudu, kuna üldpõhimõtte kohaselt kohaldatakse menetlustoimingutele seadust, mis kehtib nende tegemise ajal (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-112-00).
|
| 3-1-1-87-04
|
Riigikohus |
05.10.2004 |
|
Kuni 1.09.2002. a kuulusid teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus täitmisele ilma täitevosakonna vahenduseta ja nende täitmisel ei peetud võimalikuks ning vajalikuks teiste asutuste vastavat tegevust, s.o neid täitsid süüdimõistetud ise (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-112-00). Peale 01.09.2002. a kehtiva KrMK § 331-1 lg 1 redaktsiooni kohaselt on füüsilisele isikule mõistetud õiguste äravõtmises seisneva lisakaristuse täitmisele pööramiseks vajalik nii kohtu, kui ka asjaomase asutuse tegevus.
|
| 3-1-2-2-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKÜKo nr 3-1-2-1-98 ja RKKKm nr 3-1-2-1-07).
Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; nr 3-1-3-13-03, p 32; RKPSJVKm nr 3-4-1-6-05, p 4; nr 3-4-1-4-06, p 8; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p-d 6-7; nr 3-4-1-11-07, p 4). PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas võib seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga.
Selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, peab kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Muuhulgas tuleks lähtuda selliste asjade lahendamisel lahendis viidatud Riigikohtu praktikast (otsuse p 17.1 jj) : RKÜKo nr 3-1-3-10-02, RKKKo nr 3-1-1-113-03, nr 3-1-2-2-03, nr 3-1-3-6-04, nr 3-1-3-5-03, nr 3-1-3-1-03, määrused nr 3-1-3-15-03, nr 3-1-1-122-02, nr 3-1-1-33-03, nr 3-1-1-134-02, nr 3-1-1-40-03, nr 3-1-1-112-03, nr 3-1-1-111-03, nr 3-1-1-69-03, nr 3-1-1-23-03.
|
| 3-1-2-3-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07)
Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07).
Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. (3-1-2-1-98).
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka RKKKm 3-1-2-2-07.)
Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt 3-1-3-10-02, p 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
|
| 3-1-1-76-08
|
Riigikohus |
07.01.2009 |
|
|
| 3-1-2-3-08
|
Riigikohus |
30.12.2008 |
|
Asjaolu, et isikut karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt teise riigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kui teine riik loovutab isiku Eesti Vabariigile ajutiselt, ei halvenda isiku poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse.
|
| 3-1-1-78-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Täitmiskohtunik saab lahendada kohtuotsuse täitmisega seonduvaid küsimusi ka juhul, kui ta on eelnevalt samas asjas teinud süüdimõistva otsuse. Kohtunikul ei teki taandumiskohustust KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel, kuna kohtuotsuse täitmise menetluses ei otsustata isiku süü ega karistuse üle. Kohtunik hindab vangistuse täitmisele pööramise otsustamisel vaid seda, kas isik on järginud kohtuotsusega määratud nõudeid.
KrMS § 432 näeb ette kaks võimalust kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamiseks. KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused üldjuhul kirjalikus menetluses. KrMS § 432 lg 4 kohaselt saadetakse sellisel juhul määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. KrMS § 432 lg 3 näeb ette erandid, mil asi vaadatakse läbi süüdimõistetu osavõtul. Nendeks on KrMS §-des 425-426 sätestatud või süüdimõistetult vabaduse võtmisega seonduvad küsimused.
|
| 3-1-2-3-09
|
Riigikohus |
02.10.2009 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 8). Faktiliseks asjaoluks ei saa pidada erinevust kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja tervikliku kohtuotsuse resolutiivosa vahel.
Vastavalt KrMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega (vt nt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 11, nr 3-1-2-3-08, p 9 ja nr 3-1-1-29-08).
Ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.
Kohus võib vastavalt KrMS § 315 lg-le 4 kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, millele tuleb lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 vajadusel lisada põhiosa. See aga ei tähenda, et ühes kriminaalasjas tehakse kaks kohtuotsust. Kuna üks ja seesama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa vormistamisel, vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele.
In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.
In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.
|
| 3-1-1-3-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.
Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.
Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).
Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).
Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).
Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.
Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.
Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).
Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).
Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)
Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).
Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.
Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.
|
| 3-1-1-59-10
|
Riigikohus |
06.08.2010 |
|
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
Lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.
Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Üldjuhul peaks lähenemiskeelu ruumiline ulatus olema kohtuotsuses väljendatud meetrites. Vajadusel tuleb lähenemiskeeldu sõnastades ette näha erandjuhud, mil lähenemiskeeld ei kehti või kehtib väiksemas ulatuses. Lähenemiskeelu ulatuse või kehtivuse võib seada sõltuvusse konkreetsest asukohast (nt määrates selle suuremaks kaitstava isiku elukohas, väiksemaks avalikes kohtades või piirates lähenemiskeelu kehtivust üksnes kaitstava isiku elukohaga).
Vähemulatusliku lähenemiskeelu kohaldamiseks võib anda alust ka asjaolu, et lähenemiskeelu adressaadil ja kaitstaval isikul on ühine elukoht, kuid seda vaid tingimusel, et väiksema ulatusega lähenemiskeeld ei muuda keelu eesmärgi saavutamist ebareaalseks.
Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt).
Lähenemiskeeld võib lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-08, p 14).
VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste (piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas.
|
| 3-1-1-83-10
|
Riigikohus |
16.11.2010 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.
Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).
KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.
Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.
Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).
Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.
Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.
Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).
KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
|
| 3-1-1-92-10
|
Riigikohus |
03.11.2010 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-s 5 sätestatu ja kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. See keeld puudutab eeskätt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seonduvaid ja tõendamisesemega (KrMS § 62) hõlmatavaid asjaolusid. Kuid lisaks kriminaalmenetluse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele puututakse kriminaalasja menetlemisel kokku ka mitmesuguste menetluslikku laadi faktiliste asjaoludega, mis kajastavad erinevate menetlustoimingutega (tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoimingutega, aga ka näiteks taotluste ja kaebustega) seonduvat. Oluline on siiski silmas pidada, et kooskõlas KrMS § 62 lg-ga 2 võidakse menetluslikku laadi faktilisi asjaolusid tuvastada ka nn vabatõendite (näiteks mingis teises, kuid käesolevaga seonduvas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse) alusel ja et tulenevalt KrMS § 347 lg 2 p st 6 ja § 321 lg 2 p-st 5 on võimalik taotleda menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist kõrgema astme kohtu poolt ka tuginevalt sellistele dokumentidele.
KrMS §-s 413 sätestatust nähtub, et kohtuotsuste konkurentsi juhtudel on seadusandja pidanud nii võimalikuks kui ka vajalikuks sisuliselt korrigeerida KrMS § 408 lg-s 1 sätestatut: täitmiskohtuniku poolt vähemalt ühe jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kaetuks lugemine teise jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusega tähendab sisuliselt kahtlemata jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse korrigeerimist väljaspool teistmismenetlust. KrMS §-s 413 sätestatud kohustuse täitmisel peab täitmiskohtunik vältimatult välja nõudma kõik jõustunud ja omavahel konkureerivad kohtulahendid ning põhjendatud kahtluste tekkimisel ka vastavad kriminaaltoimikud. Loogiliselt ei ole võimalik põhjendada, miks ei peaks ülalnimetatud täitmiskohtuniku kohustus laienema ka kriminaalasja arutavale kohtunikule, kel tuleb asuda erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi liitma.
Süüdistatava poolseid vabadusõiguse rikkumisele viitavaid väiteid ei saa kohus ilma nende õigsust kontrollimata tunnistada ilmselt põhjendamatuteks.
|
| 3-1-1-104-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.
Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.
Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.
Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.
|
| 3-1-1-2-12
|
Riigikohus |
20.02.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.
Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, v.a tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Viimane ei välista siiski, et kohus ei võiks süüdimõistva otsuse tegemisel nende tasumiseks määrata teistsugust tähtaega. Kohtu sellekohased volitused tulenevad KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes.
KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, kuna KrMS § 424 asub seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 424 tekstist ei tulene keeldu pikendada või ajatada tähtaega korduvalt.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ning §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks loetletud rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast ja selliseks asjaoluks võib olla ka selline raske haigus, mille tõttu isik ei ole võimeline otsust täitma. Kuid mõjuv põhjus võib tuleneda ka isiku välistest asjaoludest (nt vara kaotus). Rõhutada tuleb, et kuigi isikul sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla asjakohane ja õiguslikku tähendust omav asjaolu väitmaks, et süüdimõistetul on mõjuv põhjus taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist, ei saa pelgalt sissetuleku puudumist iseenesest käsitada automaatselt otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Kohus, kellelt on taotletud mõjuval põhjusel rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamist, peab selle põhjuse olemasolu ka kontrollima ja selle olemasolu või puudumist põhjendama.
Kuna KrMS § 424 ei reguleeri kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmise pikendamist, siis tuleb ka selle täitmisel juhinduda eeskätt tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus hagi täitmise kohta sätestatust. Tsiviilhagi täitmisel tekkinud küsimused lahendatakse täitmiskohtuniku poolt KrMS § 432 lg-te 1 ja 2 korras tehtava määrusega üksnes olukorras, kui tsiviilhagi kohta tehtud otsuse täitmisel tekib vajadus täpsustada kriminaalkohtu poolt tehtud süüdimõistvat otsust.
|
| 3-1-1-57-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-60-12
|
Riigikohus |
11.06.2012 |
|
Pärast kohtulahendi kuulutamist ei saa lahendi teinud kohus enam omal algatusel lahendis sisulisi muudatusi teha. Sisuliste järelduste muutmise võimalus on saavutatav üksnes seaduses sätestatud korras, s.t kaebeõiguse realiseerimise teel. Kaebeõiguse kasutamata jätmisel kohtulahend kehtib. Olukord, kus ringkonnakohtu määruse pinnalt ei ilmnenud selliseid kahtlusi või ebaselgusi, mis olnuks kõrvaldatavad KrMS § 431 alusel, kuid kohus osutatud sätte alusel siiski oma varasemat määrust muutis, on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-87-12
|
Riigikohus |
26.10.2012 |
|
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte aga muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid (vt RKKKm 3-1-1-57-12, p 13).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12).
Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses.
Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, mis jõustub kahtlustatava poolt kohustuste täitmisega. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamine on võimalik olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. (RKKKo 3-1-1-113-10, p 12).
Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses.
Konfiskeerimine on KarS § 83 lg 4 aluste sedastamisel küll obligatoorne, kuid selle rakendamine ilma isiku nõusolekuta on võimalik üksnes süüdistatava üld- või lühimenetluse korras süüditunnistamisel kohtuotsusega. Kokkuleppest kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks ei või eraldada selle olulisi tingimusi, sh asitõendina äravõetud esemete konfiskeerimist. Kui isiku nõusolekut mõne asjaolu kohta küsitud ei ole, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja kriminaalmenetluse lõpetamine tuleb tühistada tervikuna ning tagastada kriminaalasi KrMS § 202 lg 5 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks (vt RKKKm 3-1-1-113-10, p-d 8 ja 11).
Kuna KrMS § 202 lg 2 järgi menetluse lõpetamise otsustuse tegemine eeldab terviklikku kokkulepet kõigi KrMS §-s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste, sh konfiskeerimise suhtes, siis sellise otsustuse jõustumise järel kohaldub topeltkaristamise keelu põhimõttest tulenevalt keeld kriminaalmenetluse jätkamiseks samadel asjaoludel; samuti puudub alus konfiskeerimise otsustamiseks KarS § 83 kohaselt. Tulenevalt topeltkaristamise keelust (PS § 23 lg 3) ei või kedagi teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selline keeld hõlmab KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ka kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohtu selline määrus on seadusjõustunud. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele (RKKKm 3-1-1-113-10, p 8). Seega saab prokuratuur KrMS § 202 lg-te 7 ja 6 kohaselt KrMS § 202 lg 2 järgi lõpetatud kriminaalmenetluse uuendada üksnes siis, kui isik, kelle suhtes menetlus lõpetati, ei täida talle pandud kohustusi, st lõpetamise määrus ei ole veel jõustunud. Siiski on KrMS § 366 aluste esinemisel võimalik ka seadusjõustunud kohtulahendi tühistamine teistmismenetluses.
|
| 3-1-1-6-13
|
Riigikohus |
20.02.2013 |
|
KrMS §-s 431 reguleeritakse küsimusi, mis tekivad kohtulahendi täitmisel. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on tulenevalt KrMS § 412 lg-st 2 võimalik alles siis, kui otsus on jõustunud või kriminaalasi apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastatud. Kui asjas käib veel kohtumenetlus, ei ole maakohtu otsuse täitmine veel võimalik ja KrMS §-s 431 sätestatu ei aktualiseeru. Seega ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistuse ebaseaduslikkust tuvastades viidata kohtulahendi täitmist puudutavale regulatsioonile, vaid peab ise karistuse ära muutma. Jättes selle tegemata, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
KrMS §-s 431 reguleeritakse küsimusi, mis tekivad kohtulahendi täitmisel. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on tulenevalt KrMS § 412 lg-st 2 võimalik alles siis, kui otsus on jõustunud või kriminaalasi apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastatud. Kui asjas käib veel kohtumenetlus, ei ole maakohtu otsuse täitmine veel võimalik ja KrMS §-s 431 sätestatu ei aktualiseeru. Seega ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistuse ebaseaduslikkust tuvastades viidata kohtulahendi täitmist puudutavale regulatsioonile, vaid peab ise karistuse ära muutma. Jättes selle tegemata, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
Facebook
Twitter