3-1-1-47-06
|
Riigikohus |
21.06.2006 |
|
KrMS §-s 233 lg 1 järgi saab lühimenetlust kohaldada üksnes süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul sama paragrahvi 2. lõike sätteid arvestades. Sõltumata nimetatud asjaoludest, on kohus ise vaba otsustama, kas kohtule esitatud kirjalikud tõendid on küllaldased isiku süüküsimuse õigeks lahendamiseks lühimenetluses või mitte. Oma järelduse peab kohus vormistama ühes KarS § 238 lg -s 1 loetletud kohtulahendis. Kui kohus teeb määruse prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise kohta põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (aga ka juhul, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused), ei ole kindlasti tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega, millega peaks kaasnema ringkonnakohtu kohustus väljuda apellatsiooni piiridest ja teha ise uus otsus KrMS § 340 lg 1 alusel.
Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüditunnistamise põhjendatuses ega seaduslikkuses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-79-05).
|
| 3-1-1-68-06
|
Riigikohus |
25.10.2006 |
|
Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
KrMS § 225 lg-s 5 ja § 234 lg-s 1 on märgitud, et lühimenetluse kohaldamist saab lisaks kahtlustatavale taotleda ka süüdistatav, samal ajal kui KrMS §-st 35 ilmneb, et süüdistatava menetlusseisund saab tekkida alles siis, kui kohtueelne menetlus on lõpule viidud. Arvestades seda, et KrMS §-s 225 sätestatud taotluste esitamine ja lahendamine eelneb vältimatult süüdistusakti koostamisele, tuleb asuda seisukohale, et selle paragrahvi viiendas lõikes, aga ka KrMS § 234 lg-s 1 on seadusandja ekslikult märkinud, et lühimenetluse taotluse esitajaks saab olla ka süüdistatav.
Lihtmenetluste puhul kohaldatakse menetlusõiguslikke tagatisi alati piiratumas mahus kui üldmenetluses. Seetõttu on ka üleminek üldmenetlusest lihtmenetlusse käsitatav uue täiendava põhiõiguste riivena ja seega on lühimenetluse kohaldamine olukorras, milles seadusandja ei ole seda ette näinud, käsitatav kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena KrMS 339 lg 2 mõttes.
Eesti kriminaalmenetluse õiguses ei ole uue õiguse loomine õiguse rakendaja poolt välistatud. KrMS § 2 p-s 4 sätestatu kohaselt võivad küsimustes, mida muudes seadustes ei ole lahendatud, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, olla erandlikult kriminaalmenetlusõiguse allikateks ka Riigikohtu lahendid. Riigikohtu kõnealune õigusloomeline pädevus on selgelt subsidiaarse iseloomuga ja lähtub vältimatust vajadusest liikuda edasi kriminaalmenetluses tekkivates menetluslikes situatsioonides, mil on tegemist sellise ehtsa seaduslüngaga, mida ei ole võimalik õigusanaloogia pinnalt täita.
Ristküsitluse nõuet saab lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti.
|
| 3-1-1-100-06
|
Riigikohus |
17.11.2006 |
|
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).
Vt p-d 10 ja 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga.
Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
|
| 3-1-1-16-07
|
Riigikohus |
13.06.2007 |
|
Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.
Vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.
KrMS §-i 216 kohaldamisel ei saa kriminaalasja arutava kohtu menetluslikku käitumist determineerida pelgalt antud §-s sätestatu. Näiteks eeldab võistleva kohtumenetluse loogika ka teatud järjepidevust, vajadust lähtuda eelnevalt vastuvõetud menetlusotsustustest, eriti juhtudel, kui need on tehtud kohtumenetluse poolte konsensuse alusel. Samuti ei tohi kriminaalasja arutav kohus kriminaalasjade ühendamist kaaludes jätta prognoosimata, kuidas mõjutaks ühendamine menetlusaja mõistlikkust. Vaatamata eelmärgitule tuleks kohtul kriminaalasjad ühendada juhul, kui kohus tuvastaks, et ühe kriminaalasja arutamine, ühendamata seda teise kriminaalasjaga, võib viia kohtualuste suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni.
|
| 3-1-1-20-07
|
Riigikohus |
11.06.2007 |
|
Määrav ei ole mitte isiku ametinimetus, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatavale pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288 mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et isiku kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et selle isiku õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku korraldusse.
Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17).
Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga vastupidi (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest.
|
| 3-1-1-40-07
|
Riigikohus |
24.09.2007 |
|
Lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 tuleks esmalt moodustada isikule liitkaristus kõigi arutatavas kriminaalasjas mõistetud karistustest järgides seejuures KarS §-s 64 sätestatut.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
|
| 3-1-1-91-07
|
Riigikohus |
12.02.2008 |
|
Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.
Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.
Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
|
| 3-1-1-2-10
|
Riigikohus |
01.03.2010 |
|
KarS § 209 lg 1 p 4 sätestatud avalikkuse poole pöördudes toimepandud kelmuse puhul on iseloomulik, et ebaõigeid andmeid ja seega petmise kavatsust sisaldava pöördumise avalikkuse poole (kasutades ajakirjandust või veebisaiti) teeb kõigepealt süüdistatav. Seejärel on aga just hilisemad kannatanud need, kes ebaõigeid andmeid sisaldavale pöördumisele reageerides ise süüdistatavaga ühendust võtavad ja pettuse mõjul ka tehinguks omapoolset initsiatiivi avaldavad.
Lühimenetluses peaks apellatsioonikohtus olema välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine, mis ei puuduta menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-91-07).
|
| 3-1-1-79-10
|
Riigikohus |
29.11.2010 |
|
Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte.
Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.
Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte.
Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet.
Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.
Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata.
Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt
KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16).
Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2).
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt
KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.
|
| 3-1-1-105-10
|
Riigikohus |
23.02.2011 |
|
Lühimenetluses ei ole võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, sh tõendeid kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta.
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
Lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu, tsiviilkostja ega kolmanda isiku nõusolekust.
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul: 1) on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta, s.t et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav; 2) kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, ei tohi olla vastuolus kannatanu tahtega; 3) süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, on menetleja poolt tagatud tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.
KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras on kriminaalasja arutav kohus pädev lahendama ka kannatanu sellise nõude, mille läbivaatamine on halduskohtu pädevuses.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.
Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus annab isikule tsiviilkostja menetlusseisundi koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega (KrMS § 40), olles ühtlasi üheks eelduseks ilma milleta ei ole võimalik kannatanu nõuet selle isiku vastu suunata. Samas ei tulene KrMS § 39 lg-st 1 menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud.
Avaliku võimu kandjalt kui menetlusosaliselt saab vähemalt teatud juhtudel eeldada tavapärasest suuremaid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, samuti kõrgendatud hoolsuskohustust oma menetluslike õiguste kasutamisel.
RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mille kohaldamise eeldused ei kattu ja mida ei saa kohaldada samaaegselt ühtedel ja samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub riigivastutuse seadus (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu kandja vastutus VÕS § 1054 lg 1 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kahju põhjustati eraõiguslikus suhtes.
Kahju on tekitatud avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus (RVastS § 12 lg 2) mh siis, kui kahju tekkimisel realiseerub risk, mida võib pidada spetsiifiliselt konkreetse töötaja ametiülesannetega kaasnevaks.
Isiku puhul, kes ei ole vaimse puude tõttu ise võimeline õiguskaitsevahendeid kasutama ja kellele ei ole samas määratud ka eestkostjat, saab rääkida RVastS § 17 lg 3 mõttes kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest alles alates ajast, mil isikul tekkis reaalne võimalus esitada kahju hüvitamise nõue.
|
| 3-1-1-21-11
|
Riigikohus |
03.05.2011 |
|
Varavastase kuriteo sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega.
Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes olema keskne osa vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või selle tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25).
Varavastase kuriteo sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega.
Keeld, mille kohaselt ei saa prokurör lühimenetluses süüdimõistvat kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustada ei ole seotud sellega, kas kohus on materiaalõiguse tõlgendamisel ja seaduse kohaldamisel eksinud või mitte.
|
| 3-1-1-42-11
|
Riigikohus |
31.05.2011 |
|
Lühimenetluses kannatanu ja tsiviilkostja puudumine kohtuistungilt ei ole asja arutamist takistav asjaolu üksnes juhul, kui need isikud on nõuetekohaselt kohtuistungile kutsutud.
Apellatsiooni väiteid lühimenetluses kannatanu kohtuistungile nõuetekohaselt kutsumata jätmise kohta ei saa pidada õiguslikult asjakohatuiks. Sellisel juhul ei saa kohus lugeda apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks.
Kui kohus kutsus menetlusosalise kohtuistungile, märkides kutses kohtuistungi toimumise vale aja ja vale kohtusaali numbri, ei taganud ta sellega menetlusosalisele reaalset võimalust kohtuasja arutamisest osa võtta. Asudes sellest hoolimata kriminaalasja arutama, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-77-11
|
Riigikohus |
24.10.2011 |
|
Mõistes alaealisele karistust süütekoosseisu järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse enam kui kümme aastat, tuleb aluseks võtta vastava sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäära vaheline keskmine.
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).
Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Vt ka RKKKo 3-1-1-76-07, 3-1-1-43-06 ja 3-1-1-14-06.
Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo 3-1-1-14-07, p 6).
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).
Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Muu hulgas tähendab KrMS § 238 sätestatu, et ühe kolmandiku võrra vähendatud karistus võib jääda ka alla vastava paragrahvi sanktsiooni alammäära.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-81-12
|
Riigikohus |
12.10.2012 |
|
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.
Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.
Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust.
Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
|
| 3-1-1-83-12
|
Riigikohus |
19.10.2012 |
|
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Kannatanul on subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2) või ei ole esitanud apellatsiooni. Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub KrMS §-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt RKKKo 3-1-1-49-07, p 9).
|
| 3-1-1-85-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
KrMS § 306 lg 5 ei anna kohtule õigust täiendada kohtuotsust pärast selle allkirjastamist otsustusega süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise kohta KrMS § 238 lg 2 alusel.
Vt otsuse p-i 7 ja selles viidatud RKKKm 3-1-1-86-11, p-i 7.
|
| 3-1-1-98-13
|
Riigikohus |
18.11.2013 |
|
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.
|
| 3-1-1-99-13
|
Riigikohus |
07.11.2013 |
|
Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
|
| 3-1-1-1-14
|
Riigikohus |
06.02.2014 |
|
Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.
Lühimenetluses ei ole KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega.
Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses.
KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.
Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.
KrMS § 226 lg 7 kaks esimest lauset kohalduvad ka lühimenetluses.
KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.
Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.
Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks.
Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis) punkti 28 tuleb analoogia korras kohaldada ka tasu määramisel määruskaebuse vastuse koostamise eest.
Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist. Erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks.
KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.
Kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega.
Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks.
Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.
Leides lühimenetluses, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja saab aga sellisel kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist.
Lühimenetluses ei ole KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumääruse tegemist ette nähtud. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Kui kohus tuvastab lühimenetluses seaduses sätestatud aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega.
Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. Sellise rikkumise olulisust tuleb eitada aga olukorras, kus a) tsiviilkostjaks tunnistamise määruses on ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded; b) kohtueelne menetleja tutvustas tsiviilkostjat tsiviilkostjaks tunnistamise määrust enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda; c) kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tsiviilkostjale tutvustamist ja d) kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele on ära toodud süüdistusaktis, mida tsiviilkostjale tutvustati.
|
| 3-1-1-60-15
|
Riigikohus |
08.10.2015 |
|
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 2371 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)
KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)
Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 2371 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)
Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2)
Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1)
Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)
|
Facebook
Twitter