3-1-1-33-08
|
Riigikohus |
19.06.2008 |
|
Olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-12-07).
Kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04).
Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
|
| 3-1-1-48-09
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.
KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe.
Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 ja §-st 106 ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine kujutab endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei pruugi automaatselt tähendada kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10).
|
| 3-1-1-92-11
|
Riigikohus |
19.12.2011 |
|
KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 10.2; 3-1-1-26-08, p 14; 3-1-1-10-09, p 61 ja 3-1-1-72-09, p 22).
KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).
|
Facebook
Twitter