3-1-1-5-03
|
Riigikohus |
12.02.2003 |
|
Väljaandmisvahistust ei saa olemuslikult võrdsustada siseriiklikult kohaldatava tõkendi - vahi all pidamisega.
Puudub alus lugeda väljaandmisvahistuses viibitud aega KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtaegade hulka. KrMK §-s 74 sätestatud tõkendina vahi all pidamise tähtaega tuleb hakata arvestama isiku Eesti Vabariigile üleandmise päevast.
|
| 3-1-1-64-03
|
Riigikohus |
15.05.2003 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatab isiku erikaebuse alusel läbi taotluse tema vahistamise määruse tühistamise osas, mitte aga osas, milles palutakse tühistada tema väljaandmine välisriigile. Tulenevalt KrMK § 407 lg-st 2 otsustab välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku väljaandmise justiitsminister. Justiitsministri otsus on aga vaidlustatav haldus-, mitte kriminaalkohtumenetluse korras.
Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatab isiku erikaebuse alusel läbi taotluse tema vahistamise määruse tühistamise osas, mitte aga osas, milles palutakse tühistada tema väljaandmine välisriigile. Tulenevalt KrMK § 407 lg-st 2 otsustab välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku väljaandmise justiitsminister. Justiitsministri otsus on aga vaidlustatav haldus-, mitte kriminaalkohtumenetluse korras.
Väljaandmistaotluse toetamisel puudus linnakohtul vajadus isiku vahistamiseks, sest isik viibis sellel ajal juba vahi all. Seoses karistuse ärakandmisega tuleb aga isik vahi alla võtta, sest teda vahistamata ei saa teda välja anda.
Välisriigile väljaandmistaotluse toetamisel puudus linnakohtul vajadus isiku vahistamiseks, sest isik viibis sellel ajal juba vahi all. Seoses karistuse ärakandmisega tuleb aga isik vahi alla võtta, sest teda vahistamata ei saa teda välja anda.
|
| 3-1-1-138-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks (KrMS § 483 lg 1 p 1), määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse, mida võrreldakse KarS-is sama teo eest ettenähtud karistusega (KrMS § 484 lg 1). KrMS on selles osas Konventsiooni konkretiseeriv ja määrab, et välisriigi kohtuotsuse lubatavaks tunnistamisel tuleb alati ette võtta mõistetud karistuse täpsustamine.
Konventsiooni art 9 lg 3 ja KrMS § 486 lg 1 määravad üheselt, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel täidetakse karistus Eesti seadustes sätestatud korras. See hõlmab ka karistuste hilisemat siseriiklikku liitmist.
|
| 3-1-1-35-07
|
Riigikohus |
10.09.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
|
| 3-1-2-3-08
|
Riigikohus |
30.12.2008 |
|
Asjaolu, et isikut karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt teise riigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kui teine riik loovutab isiku Eesti Vabariigile ajutiselt, ei halvenda isiku poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse.
|
| 3-1-1-39-09
|
Riigikohus |
15.05.2009 |
|
KrMS § 385 p-s 21 sätestatud väljaandmise määruse edasikaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusvastane.
Isikute välisriigile väljaandmine kui tervik kujutab endast rahvusvahelis-õigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust. KrMS § 385 p-s 21 sätestatud väljaandmise määruse edasikaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusvastane.
Põhiseaduslik edasikaebeõigus on sätestatud PS § 24 lg-s 5, mille kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseaduse tekstist lähtuvalt just nimelt kohtuotsuse peale ja vaid seadusega sätestatud korras edasikaebamine ei saa kuidagi tähendada aga seda, et põhiseaduse mõtte kohaselt peaks edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmama võrdsel määral eranditult kõiki kohtulahendeid ja et võrdselt edasikaevatavad peaksid olema nii kohtuotsused kui ka -määrused.
|
| 3-1-1-6-12
|
Riigikohus |
21.02.2012 |
|
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 9 lõike 3 kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu sellekohaseid otsuseid. Kooskõlas Konventsiooniga sätestab ka KrMS § 486 lg 1, et karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras. (Vt ka RKKKm 3-1-1-138-05, p 13). Sellest tulenevalt ei riku karistuse kandmise rangem režiim elukohariigis (s.o näiteks kinnine vangla avavangla asemel) süüdimõistetu subjektiivseid õigusi.
Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (vt Szabó vs. Rootsi, taotlus nr 28578/03, 27. juuni 2006, Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011).
|
| 3-1-1-130-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
Olukorras, kus konfiskeerimisnõue ületab konfiskeeritava vara väärtust ilmselgelt (mitmetes kordades), ei oma väärtuse määramine tähtsust.
Kui tegelikult tuleb varad konfiskeerimisotsuse täitmiseks realiseerida KarS §-de 831 lg 1 ja § 84 alusel, mitte KarS §-de 832 lg 1 ja 84 alusel nagu on märgitud maa- ja ringkonnakohtu määrustes, siis tegemist on ebatäpsusega, mille kõrvaldamine ei raskenda süüdistatava olukorda.
Tulenevalt rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 18 lg 4 p-st e esitatakse õigusabitaotluseks lõplik jõustunud lahend.
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 14 lg 2 kohaselt arvestab taotluse saanud osalisriik üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Seega ei või Eesti kohus eeltoodud nõuet eirates asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid selle kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni art-d 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või KrMS §-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus.
KarS § 832 sätestatava süüteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib olla tegemist lisaks omandipõhiõiguse riivele ka põhiseaduse teiste põhimõtete riivega. Arvestades aga suurt avalikku huvi organiseeritud kuritegevuse tõkestamiseks, ei ole niisugune riive ebaproportsionaalne ega anna alust asuda seisukohale, nagu oleks kriminaaltulu konfiskeerimine põhiseadusega vastuolus.
|
| 3-1-1-21-13
|
Riigikohus |
14.01.2013 |
|
KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.
Määruskaebuse esitamist lubavad normid ei pruugi seadustehniliselt paikneda üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka teistest kriminaalmenetluse seadustiku sätetest (vt ka RKKKm 3-1-1-133-12, p 8). Kui määruskaebuse esitamine kohtu teatud otsustusele on lubatud mõne väljaspool määruskaebemenetlust reguleerivat peatükki asuva normiga, siis vastav kohtumäärus on määruskaebekorras edasi kaevatav ning KrMS §-s 385 sätestatud keeldude järgmiseks pole alust.
KrMS §-s 385 loetletud piiranguid võib pidada proportsionaalseiks, kui vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas kohtumenetluses (RKKKo 3-1-1-69-08, p 8). KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada selles sättes loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale, kuna üldjuhul tagab kohtuniku luba menetlustoimingu tegemiseks juba iseenesest selle tegemiseks piisava põhiõiguste kaitse. Seetõttu on kohtuniku otsustuse vaidlustamine võimalik vaid nende määruste puhul, mille alusel tehtav kriminaalmenetluse tagamisele või korraldamisele suunatud toiming tekitab põhiõiguse olulise ja pikemaajalise riive.
Otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on varasemas praktikas laiendatud määruskaebeõigust asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka RKKKm 3-1-1-117-09, p-d 10-11).
KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.
Otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud.
Vara väljaandmise üle otsustav kohus kaaluma muuhulgas ka seda, kas siseriiklike õiguspõhimõtetega ja avalike huvidega on kooskõlas sellise vara väljaandmine välisriigile, mille kuuluvuse üle toimub Eestis vaidlus, samuti väljaandmise objektiks oleva varaga seonduvaid kolmanda isiku subjektiivseid õigusi. Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seonduvaid eraõiguslikke küsimusi, mille lahendamine saab toimuda eeskätt tsiviilkohtumenetluse korras, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p-d 10 jj).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on varasemas praktikas laiendatud määruskaebeõigust asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka RKKKm 3-1-1-117-09, p-d 10-11).
|
| 3-1-1-101-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
NB! Seisukoha osaline muutus! Vt RKKKm nr 1-22-7101/86
KrMS 4. peatüki sätted ei ole vahistuse asendamise osas väljaandmisvahistusele kohaldatavad.
Väljaandmismenetluses saab isikult võtta vabaduse eraldi eeldustel ja alustel. Nii tuleneb põhiseaduslik alus väljaandmisvahistuse kohaldamiseks PS § 20 lg 1 p-st 6, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Nähtuvalt KrMS § 447 lg-st 1 võidakse kohaldada väljaandmisvahistust Riigiprokuratuuri taotlusel isikule, kelle väljaandmist taotletakse, tema välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse tunnistamisel. KrMS § 447 lg 2 kohaselt võib kohaldada väljaandmisvahistust edasilükkamatul juhul ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui taotlev riik on kinnitanud, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ja kohustunud viivitamata välja saatma väljaandmistaotluse. Tulenevalt KrMS § 447 lg 7 esimesest lausest ei tohi isikut pidada väljaandmisvahistuses üle ühe aasta. Sama lõike teine lause lubab riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise üheaastast tähtaega ainult erandlikel asjaoludel. Samuti näeb KrMS § 447 lg 4 ette väljaandmisvahistuse kohaldamisest keeldumise sisulise aluse − väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemise. Kokkuvõtlikult on isikult vabaduse võtmine väljaandmismenetluses õigustatud alates KrMS § 447 lg-s 2 sätestatud asjaolude avaldumisest kuni sama paragrahvi lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumiseni juhul, kui Eestil on võimalik välisriigi väljaandmistaotlus rahuldada. Väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemisel tuleb väljaandmisvahistuse kohaldamisest keelduda ja juba vahistatud isik vabastada.
Vahistuse kohaldamine väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses ei ole omavahel sisuliselt võrreldavad. Tulenevalt KrMS §-st 438 on väljaandmismenetluses isikult vabaduse võtmine otsustatud juba taotleva riigi poolt. Tulenevalt rahvusvahelises koostöös kehtivast vastastikuse tunnustamise printsiibist puudub täitval riigil alus selle otsuse (jätkuvas) õigsuses kahelda. Samuti võivad erinevate riikide õiguskordades vahistamise ja vahistusest vabastamise alused erineda. Seetõttu tähendaks väljaandmisvahistuse kohaldamise või sellest vabastamise üle otsustamisel väljaandmismenetluse tulemusest sõltumatute asjaolude arvestamine sisulist kontrolli selle üle, kas isiku väljaandmist taotleva riigi seadused on kooskõlas Eesti seadustega. Selliseks otsustuseks puudub Eesti Vabariigi kohtutel pädevus.
Kuna väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses vahistatud isikud viibivad erinevates õiguslikes olukordades ega ole seetõttu omavahel võrreldavad. Järelikult ei ole nende erinev kohtlemine meelevaldne ega põhiseadusvastane.
|
| 3-1-1-8-14
|
Riigikohus |
25.02.2014 |
|
Eestis täidetava karistuse kindlaksmääramine KrMS § 484 lg 1 esimese lause järgi on vajalik eelkõige seetõttu, et välisriigi kohtud mõistavad õigust teise riigi õigusaktide kohaselt, mistõttu ei ole välistatud, et isikule on mõistetud selline karistus, mille täitmine Eestis ei ole tulenevalt siinsest sanktsioonisüsteemist võimalik (nt kui isikut on karistatud sellise sanktsiooniga, mis ei vasta ühelegi karistusseadustiku 3. peatükis sätestatud karistusliigile).
Isegi kui välisriigis on isikut karistatud Eesti sanktsioonisüsteemis olemasoleva karistusega, on teatud juhtudel vaja välisriigi kohtu poolt mõistetud karistust muuta.
Eestis täidetav karistus KrMS § 484 lg 1 tähenduses ei pruugi siiski olla karistus, mida süüdimõistetu peab reaalselt kandma hakkama. Kui isikut on varem karistatud, tuleb KrMS § 484 lg 1 alusel määratud karistus (sarnaselt hilisemale Eestis mõistetud karistusele) liita KarS § 65 alusel isikule varem mõistetud karistusele; reaalsele kandmisele kuulub sellisel juhul liitkaristus. Sellise liitmise korral ei tohi isikut asetada raskemasse olukorda kui juhul, kus liidetakse Eesti kohtu poolt mõistetud karistusi. Kuna karistused liidetakse ka sellisel juhul KarS § 65 alusel, puudub isiku n-ö tavalisest rangemal kohtlemisel seaduslik alus.
Eestis täidetav karistus KrMS § 484 lg 1 tähenduses ei pruugi siiski olla karistus, mida süüdimõistetu peab reaalselt kandma hakkama. Kui isikut on varem karistatud, tuleb KrMS § 484 lg 1 alusel määratud karistus (sarnaselt hilisemale Eestis mõistetud karistusele) liita KarS § 65 alusel isikule varem mõistetud karistusele; reaalsele kandmisele kuulub sellisel juhul liitkaristus. Sellise liitmise korral ei tohi isikut asetada raskemasse olukorda kui juhul, kus liidetakse Eesti kohtu poolt mõistetud karistusi. Kuna karistused liidetakse ka sellisel juhul KarS § 65 alusel, puudub isiku n-ö tavalisest rangemal kohtlemisel seaduslik alus.
|
| 3-1-1-25-14
|
Riigikohus |
09.05.2014 |
|
Seadusandja on leidnud, et KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud olukorras olevaid süüdistatavaid tuleb kohelda karmimalt kui süüdistatavaid, kes vastavad KarS § 65 lg-s 1 toodud kirjeldusele. Asjaolu, et isik on pannud hoolimata eelmises karistuses avalduvast riigipoolsest hukkamõistust toime uue kuriteo, näitab, et ta pole teinud karistusest kohaseid järeldusi ja karistus pole täitnud oma eesmärki, mistõttu tuleb liita uus karistus eelmisele täies mahus.
KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
|
| 3-1-1-78-14
|
Riigikohus |
18.03.2015 |
|
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon on nii Soome Vabariigile kui ka Eesti Vabariigile rahvusvahelise koostöö osas siduv.
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 14 lg 2 kohaselt arvestab täitev riik üksnes neid asjaolusid, mis on taotleva riigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi aluseks. Seega ei või Eesti kohus asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni artiklid 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni artikli 18 sätetest või KrMS §-st 436 või § 477 lg-st 1 tulenev koostööst keeldumise alus (RKKKm 3-1-1-130-12, p 16).
Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tunnustada ja täita tuleb välisriigi jõustunud kohtulahendit.
Õigusabitaotluse ja tunnustatava kohtulahendi vastuolu korral tuleb lähtuda viimasest. Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni artikli 27 lg 3 punkti a alapunkti iii kohaselt tuleb välisriigi konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise taotluses ära näidata, millises ulatuses täitmist taotletakse. Õigusabitaotlus võib olla kitsam kui välisriigis tehtud konfiskeerimisotsustus, kuid lubatav ei ole taotlus, mis on kohtu konfiskeerimisotsusest laiem (nt taotletakse abi vara konfiskeerimiseks, mida kohus ei ole konfiskeerinud).
Vaid KrMS § 477 lg 1 p-s 11 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud vastuolu õigusabitaotluse ja välisriigi tunnustatava kohtuotsuse või muu asutuse otsuse vahel tõi automaatselt kaasa rahvusvahelisest koostööst keeldumise, muudel juhtudel tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluses ilmnenud vastuolu välja selgitada ja võimaluse korral kõrvaldada. Muu hulgas on kohtul KrMS § 482 lg-le 2 tuginedes õigus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu taotlevalt riigilt lisateavet. Ka konventsiooni artikkel 28 lg 1 sätestab, et kui taotlus ei vasta konventsiooni 3. ptk sätetele või kui lisatud informatsioonist ei piisa, et täitev riik saaks sellega tegeleda, võib ta taotlevalt riigilt nõuda taotluse täiendamist või lisateavet.
Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKm 3-1-1-75-14, p 53; 3-1-1-35-13, p 20).
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).
Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKm 3-1-1-9-14, p 20).
Menetluskulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides ning et hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu tuleb riigilt välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-79-14, p 48). Määruskaebemenetlust reguleerivad sätted ei näe selles osas ette erandit.
Kohus peab kontrollima õigusabitaotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid poolte taotlustest sõltumata. Seda mitte tehes, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
Olukorras, kus välisriigi jõustunud kohtulahendiga on jäetud arestimismäärused konfiskeerimisotsustuse täideviimiseni jõusse, ei saa õigusabitaotlust lahendav kohus asuda arestitud esemeid omakorda konfiskeerimisotsuse täitmiseks konfiskeerima.
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte täitemenetluse korraldamisele. (RKKK 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.5).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KarS § 84 toimeala hõlmab nii vahetu kui ka laiendatud kriminaaltulu (KarS §-d 831 ja 832) konfiskeerimise. Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-le 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimine, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeeritava vara väärtusele. (RKKK 3-1-1-4-11, p-d 9-10 ja 3-1-1-1-12, p 13).
KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks võib KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks (KrMS § 1414 näeb alates 8. märtsist 2014 lisaks arestimisele ette konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamise lisaabinõud). Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või selle arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku § 77 või § 49 lg 1 alusel. Selleks, et arestitud asju saaks täitemenetluses müüa, ei ole vaja neid enne arestist vabastada. (RKKKo 3-1-1-43-13, p 42).
Konfiskeerimise asendamise korras vara äravõtmisel ei ole tähtsust, et nimetatud vara ei ole konfiskeerimise vahetu objekt, kuna saab selleks üksnes KarS 84 vahendusel konfiskeerimise asendamise tõttu (RKKKm 3-1-1-130-12, p 18). Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma (vt ka RKKKm 3-1-1-97-10, p 33). See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. Alles siis, kui täitemenetluses ilmneb, et isik ei täida vabatahtlikult kohtuotsust asenduskonfiskeerimise osas, täidetakse konfiskeerimisnõue arestitud vara arvel.
|
| 3-1-1-91-14
|
Riigikohus |
19.01.2015 |
|
Vara välisriigile väljaandmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda KrMS § 433 lg-st 3 ja kohaldada analoogiat KrMS §-ga 142 niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus §-s 470 sätestatuga ja kui §-s 470 vastused tõusetunud küsimustele puuduvad. KrMS §-s 470 sätestatud omandiõiguse riive tingimusi tuleb tõlgendada ka kooskõlas põhiseadusest (eeskätt selle §-dest 11 ja 14) tulenevate põhiõiguste piiramise üldiste tingimustega.
Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite arestimine kuni kaheks kuuks edasilükkamatutel juhtudel enne vara väljaandmise taotluse saamist on võimalik vaid kohtumääruse alusel. Enne arestimismääruse tegemist võib sõidukit ilma kohtu loata kinni pidada mõistliku aja jooksul, kuid sõiduki arestimisele eelnev kinnipidamise aeg peab mahtuma KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja hulka. Seega tuleb KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud tähtaja kulgemist arvestada alates sõiduki kinnipidamisest ning sõiduki arestimisele eelnev sõiduki kinnipidamine ja arestimine võivad kesta kokku maksimaalselt kaks kuud.
|
| 3-1-1-92-14
|
Riigikohus |
08.06.2015 |
|
Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks. Kolleegium on korduvalt osutanud, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (viimati RKKKm 3-1-1-78-14, p 18).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).
KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).
Arestitava vara väärtuse (hinna) kindlaksmääramisel (KrMS § 142 lg 6 ja § 143 lg 1 p 1) tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal ja et vajalik ei ole asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine (RKKKm 3-1-1-1-12, p 22). Kuigi arestitud vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul mõnel juhul ka suureneda, ei ole välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses üldjuhul põhjendatud kohtulahendi täitmise tagamiseks aresti alla jäetava vara väärtuse uuesti hindamine. Seda seetõttu, et tegemist on menetlust lõpetava lahendiga, millele järgneva täitmise käigus n-ö ülearestitud vara või sellele vastav summa tagastatakse omanikule.
KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadil. (RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46; RKKKm 3-3-1-82-12, p 49 ja 3-1-1-49-13, p 13). Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale täitemenetluses reguleerib TMS § 14. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning perekonnaseaduse § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud, nt konfiskeerimisotsustus jõustunud (RKKKm 3-1-1-49-13, p 14).
|
| 3-1-1-62-15
|
Riigikohus |
02.07.2015 |
|
Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seotud eraõiguslikke küsimusi, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt RKKKo 3-1-1-21-13, p 13 ja 3-1-1-35-12, p-d 10 jj). Vara väljaandmise menetluses antakse vaid esialgne hinnang vara üleandmise lubatavusele, võttes arvesse selle valdaja varalisi õigusi. Väljaandmise menetluses ei otsustata väljaantava vara kuuluvuse üle. (p 6)
Vara väljaandmise otsustamisel tuleb arvestada järgmist. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 18 lg 1 kohaselt kohaldatakse asjaõiguse tekkimisele selle riigi õiguse sätteid, kus asi asus asjaõiguse tekkimise ajal. Seega kohaldatakse Eestis omandatud varale Eesti õiguse sätteid, sh asjaõigusseadust. Seetõttu võib vara üleandmine olla selgelt välistatud olukorras, kus õigusabi taotluses esitatud asjaoludest nähtub, et Eestis asuva vara valdaja on selle omandanud heauskselt. Kui õigusabi taotluse kohaselt on vara heauskne omandamine Eesti õiguse kohaselt välistatud, näiteks seetõttu, et vara on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt (vt AÕS § 95 lg 3), on vara väljaandmine teisele riigile võimalik. Seejuures tehakse lõplik otsus vara kuuluvuse ja selle omanikule tagastamise kohta taotleva riigi õiguse kohaselt selles riigis toimetatavas kriminaalmenetluses. Kolmandal isikul on võimalik taotleda enda kaasamist sellesse menetlusse taotleva riigi õiguse kohaselt. (p 7)
KrMS § 470 lg 1 näeb ette vara väljaandmise välisriigile, mitte konkreetsele isikule, sh vara väidetavale omanikule. (p 11)
Vara väljaandmine riivab vaieldamatult vara valdaja õigusi ja huve, mistõttu on ta kriminaalmenetluses KrMS § 401 tähenduses käsitatav kolmanda isikuna, keda tuleb menetlusse kaasata. (p 8)
|
| 3-1-1-71-15
|
Riigikohus |
07.10.2015 |
|
Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)
Kui loovutamise järgselt tehtud välisriigi kohtuotsuse täitmisel ilmneb vajadus kontrollida isikule mõistetud karistuse vastavust Eesti seadustele või lahendada muid karistuse täitmisega seonduvaid küsimusi, toimub see kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatüki 4. jaos kirjeldatud korras. (p 11)
Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Välisriigi kohtuotsuse kodakondsuse ja alalise elukoha riigis täitmise põhjuseks on nii süüdimõistetu sotsiaalsete sidemete alahoidmine kui ka tema taasühiskonnastamine, mille tingimused tulenevad konkreetse riigi kriminaaljustiits- ja hooldussüsteemi korraldusest. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (vt Szabó vs. Rootsi, taotlus nr 28578/03, 27. juuni 2006, Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15. märts 2005 ja Vrancsik vs. Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11 oktoober 2011). (p 12-14)
Välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik ka siis, kui seda ei ole tunnustatud, juhul, kui isikut eelnevalt loovutati välisriigile Euroopa vahistamismääruse alusel (KrMS § 492 lg 3) ning seati loovutamise tingimuseks mõistetud karistuse täitmine Eestis. Loovutamismenetluses vastava tingimuse seadmisega võttis Eesti endale ka kohustuse vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks ja tema karistuse täitmiseks Eestis. Isiku loovutamist otsustab kohus, kes kontrollib nii KrMS §-s 436 kui ka KrMS §-s 492 loetletud isiku loovutamist välistavate ja piiravate asjaolude esinemist ja annab nõusoleku selleks, et kui teine Euroopa Liidu liikmesriik teeb kriminaalmenetluses süüdimõistva otsuse Eesti kodaniku ja alalise elaniku suhtes, täidetakse karistus Eestis. Sel juhul ei rakendu kriminaalmenetluse seadustikus kirjeldatud kord välisriigis tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, sest kriminaalmenetluse toimetamiseks ja otsuse täitmiseks on antud nõusolek juba isiku loovutamisel. (p 9)
|
| 3-1-2-4-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
|
| 3-1-1-29-17
|
Riigikohus |
30.05.2017 |
|
Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)
|
| 1-17-4942/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2018 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse nr 2008/947/JSK mõttes, mis reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teha tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet. Nimelt ei vasta KarS §-st 73 tulenev süüdimõistetu kohustus – hoiduda katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemisest – ühelegi raamotsuse artikli 4 lg 1 p-des a–k nimetatud tingimuslikule meetmele või alternatiivsele mõjutusvahendile. Raamotsuse viidatud artikli tingimuslike meetmete loetelu on täielikult üle võetud Eesti õigusesse. Seejuures pole Eesti riik kooskõlas artikli 4 lg-ga 2 teatanud, et ta rakendab lisameetmeid või muid alternatiivseid mõjutusvahendeid. KarS § 73 lg-st 1 tulenev süüdimõistetu kohustus ei kajastu riigisiseses õiguses, s.o KrMS § 50857 p-des 1–11 kindlaks määratud tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite loetelus. Samal ajal tuleneb KrMS § 50855 lg-st 3 nõue, et kohtuotsuse tunnustamine ja järelevalve on lubatud üksnes KrMS §-s 50857 nimetatud meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite puhul. (p 19)
Pidades silmas raamotsuse art 1 lõikes 1 nimetatud eesmärke, sh sotsiaalset taasintegreerumist, nähtub raamotsuse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, et kohtuotsuse tunnustamisega kaasneb täidesaatva riigi kohustus teha tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet (nt raamotsuse artikli 7 lg 1 ja artikli 8 lg 1; KrMS § 50855 lg 3 ja § 50857). KarS § 73 lg 1 alusel süüdimõistetule pandud kohustuse täitmise üle riik aktiivset järelevalvet ei tee. Kohustuse täitmise peab tagama süüdimõistetu sellega, et ta käitub õiguskuulekalt ja hoidub uute õigusvastaste tegude toimepanemisest. Riigi reaktsiooniks kõnealusest sättest tuleneva kohustuse rikkumisele saab olla üksnes see, et uue kuriteoga seotud kriminaalmenetluses tuleb tagada süüdistatavale seadusele vastava karistuse mõistmine. Nimelt peab kriminaalasja menetlev kohus KarS § 73 lg-s 4 või 5 sätestatut järgides süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma isikule liitkaristuse uue kuriteo ja eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse kogumi eest. (p 20)
Kohtuotsuse tunnustamata jätmisega kaasneb olukord, kus katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemise korral süüdlasele Eesti õiguse järgi liitkaristust mõista ei saa, sest puudub üks liidetavatest, s.o ärakandmata karistust ettenägev tunnustatud liikmesriigi kohtuotsus. Kirjeldatu riivaks karistuse mõistmise eesmärke, kuna katseaja tingimuseks seatud kohustuse rikkumisega tagajärgi ei kaasneks. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud olukord oleks kooskõlas raamotsuse eesmärkidega. Seetõttu on vaja esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lg-te 2 ja 3 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et selgitada, kas raamotsusega on kooskõlas liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine ning selle täitmise üle valvamine, kui süüdimõistetu on selle otsusega vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tema suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tingimuslikku järelevalvemeedet või alternatiivset mõjutusvahendit, vaid isiku ainuke seadusest tulenev kohustus on hoiduda katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vastusest eelotsusetaotlusele sõltub, kas süüdimõistetu suhtes tehtud liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha. (p-d 21 ja 22)
|
Facebook
X.com