https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-52-07 PDF Riigikohus 04.10.2007

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.


Alates 15. märtsist 2007 ei ole enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.


Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.

KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.

Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.

Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.


KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.


Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.

Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.

Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.


KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.

Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.


Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.


KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.


KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.

3-1-1-58-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 10 lg 2 kohaselt tagatakse tõlgi abi kahtlustatavale (süüdistatavale), kes ei valda eesti keelt. Tõlk on tegelikult tagatud esiteks sellega, kui tõlk võtab osa kahtlustatava suhtes või tema osalusel tehtavatest menetlustoimingutest ja muudab arusaadavaks toimingu käigu ning teiseks sellega, kui kahtlustatavale antakse menetluse edasist kulgu määravad olulised menetlusdokumendid kätte tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Erandeid, mis võimaldaksid eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale jätta lihtmenetluste puhul menetlustoimingutes tõlgi tagamata, menetlusseadustikus ei sisaldu.

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.

KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.


KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.


Seadusandja ei ole igasuguseid tõlgi tagamise sätete rikkumisi käsitanud kohtuotsuse tühistamise alustena.

Kohtueelsest menetlusest saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 10 lg 2 kohaselt tagatakse tõlgi abi kahtlustatavale (süüdistatavale), kes ei valda eesti keelt. Tõlk on tegelikult tagatud esiteks sellega, kui tõlk võtab osa kahtlustatava suhtes või tema osalusel tehtavatest menetlustoimingutest ja muudab arusaadavaks toimingu käigu ning teiseks sellega, kui kahtlustatavale antakse menetluse edasist kulgu määravad olulised menetlusdokumendid kätte tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Erandeid, mis võimaldaksid eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale jätta lihtmenetluste puhul menetlustoimingutes tõlgi tagamata, menetlusseadustikus ei sisaldu.

Lihtmenetluste teatud eripära on vaja arvestada menetlusdokumentide tõlkimisel. Vastavalt KrMS § 10 lg-s 5 sätestatule tuleb üldmenetluses koostatav süüdistusakt eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale alati kohustuslikus korras kätte anda tõlgituna tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Tõlgitud kokkuleppe kätteandmise kohustust menetlusseadustikus otsesõnu ei sisaldu. Kuna kokkuleppemenetluse puhul on süüdistusakti asemel nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks, tuleb õigeks pidada tõlgendust, et ka kokkulepe tuleb eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale anda kätte tõlgituna.

KrMS § 2562 lg 5 teises lauses sätestatust tuleneb, et kiirmenetluse keskne dokument � kiirmenetluse protokoll - antakse eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale kätte tõlgituna vaid tema taotlusel. Selline vaid süüdistatava taotlusel tõlkimise võimalus on kasutatav siiski vaid nn tavalises kiirmenetluses, mil piirdutaksegi vaid kiirmenetluse protokolli koostamisega. Kui aga prokuratuur on pidanud KrMS § 2562 lg-st 3 lähtuvalt vajalikuks kohaldada kiirmenetluses täiendavalt kas kokkuleppemenetluse või käskmenetluse reeglistikku, siis koostatakse tulenevalt sama paragrahvi viienda lõike kolmandast lausest kiirmenetluse protokolli asemel vastavalt kas kokkulepe või süüdistusakt ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale edastatakse kohustuslikus korras nende menetlusdokumentide tõlked.

Seadusandja ei ole igasuguseid tõlgi tagamise sätete rikkumisi käsitanud kohtuotsuse tühistamise alustena.

Kohtueelsest menetlusest saab eesti keelt mittevaldava süüdistatava puhul tõlgi puudumine olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes vaid siis, kui on täiendavalt tuvastatud, et just nimelt tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Sisuliselt tähendab KrMS §-s 10 ja § 339 lg 1 p-s 9 sätestatu tõlgendamine nende koostoimes seda, et nõutava tõlgi puudumine kohtueelses menetluses on üldjuhul kohtumenetluses heastatav.

3-1-1-8-12 PDF Riigikohus 09.04.2012

Kokkuleppemenetluses kohtuistungi korraldamise eesmärk on eeskätt süüdistatavale ausa kohtumenetluse õiguse tagamine. Kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele nii enda kuriteos süüditunnistamise, karistamise kui ka muude selles sisalduvate tingimuste osas. Süüdistataval on tulenevalt KrMS § 247 lg-s 2 sätestatust piiramatu õigus kohtuistungil kokkuleppest loobuda, vastates kohtuniku küsimusele kokkuleppega nõustumise kohta eitavalt. Sellisel juhul puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused ja kriminaaltoimik tuleb obligatoorselt prokuratuurile tagastada. Seevastu prokuröri puhul ei ole eeltoodud kaalutlused olulised, mistõttu tema õigus juba allakirjutatud kokkuleppest loobuda on piiratum. Avaldades kohtuistungil tahet sõlmitud kokkuleppest loobuda, peab prokurör KrMS § 247 lg 3 sõnastusest nähtuvalt andma kokkuleppe kohta oma arvamuse, seega enda seisukohta loobumise osas ka põhjendama.


Kokkuleppemenetluses kohtuistungi korraldamise eesmärk on eeskätt süüdistatavale ausa kohtumenetluse õiguse tagamine. Kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele nii enda kuriteos süüditunnistamise, karistamise kui ka muude selles sisalduvate tingimuste osas. Süüdistataval on tulenevalt KrMS § 247 lg-s 2 sätestatust piiramatu õigus kohtuistungil kokkuleppest loobuda, vastates kohtuniku küsimusele kokkuleppega nõustumise kohta eitavalt. Sellisel juhul puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused ja kriminaaltoimik tuleb obligatoorselt prokuratuurile tagastada. Seevastu prokuröri puhul ei ole eeltoodud kaalutlused olulised, mistõttu tema õigus juba allakirjutatud kokkuleppest loobuda on piiratum. Avaldades kohtuistungil tahet sõlmitud kokkuleppest loobuda, peab prokurör KrMS § 247 lg 3 sõnastusest nähtuvalt andma kokkuleppe kohta oma arvamuse, seega enda seisukohta loobumise osas ka põhjendama.

Süüdistatava nõustumine kokkuleppega ei tähenda üksnes enese süüditunnistamist ja soostumist talle süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooniga, vaid see tähendab muu hulgas nõustumist ka talle mõistetava karistusega. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Kohus peab tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 kontrollima eespool nimetatud asjaolusid.

Kui süüdistatav väljendab uue kokkuleppe sõlmimisega oma tahet loobuda varasemast sõlmitud kokkuleppest, puudub ringkonnakohtul alus seoses viimati nimetatud kokkuleppega aset leidnud menetlusõiguslikele minetustele viidates maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks. Eelkirjeldatud rikkumine ringkonnakohtus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KrMS § 245 lg-st 5 tuleneb, et pärast kokkuleppe sõlmimist edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist järeldust kinnitab ka KrMS 9. peatüki 2. jaos sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni kui terviku analüüs, millest nähtub, et § 247 lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei sisaldu analoogilist kokkuleppest lahtiütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses.


Õiguslikud alused sõlmitud kokkuleppest loobumiseks kokkuleppemenetluses peavad tulenema seadusest. Kuna seadusandja on KrMS § 245 lg 5 kohaselt sidunud kohtueelses menetluses kokkuleppe sõlmimise vaid ühe õigusjärelmiga - prokuratuuri poolt kokkuleppe koopiate edastamisega süüdistatavale ja kaitsjale ning kriminaaltoimiku kohtusse saatmisega -, siis on nõuetekohaselt toimunud kokkuleppe sõlmimise järel kriminaalasja kohtusse saatmata jätmine hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.

Kui süüdistatav väljendab uue kokkuleppe sõlmimisega oma tahet loobuda varasemast sõlmitud kokkuleppest, puudub ringkonnakohtul alus seoses viimati nimetatud kokkuleppega aset leidnud menetlusõiguslikele minetustele viidates maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks. Eelkirjeldatud rikkumine ringkonnakohtus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-80-13 PDF Riigikohus 27.09.2013

Kokkuleppes sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus (KrMS § 245 lg 1 p 7) peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3 p 2).

Süüdistuse ja kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud (vt ka 3-1-1-83-10, p 19 ja 3-1-1-45-11).


Kohus ei saa kokkuleppemenetluses KrMS § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata.


KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). RKKK otsuses 3-1-1-70-12 on leitud, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.

3-1-1-44-14 PDF Riigikohus 10.10.2014

Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 56). Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 64).

Isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei tehtud, saab asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 67).

Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 70). Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis, kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu (kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS § 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 71). KarS § 85 lg 2 teise lause alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 75).


Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole ka tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik. KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi (RKKKo 3-1-2-4-12, p 29).

3-1-1-78-15 PDF Riigikohus 27.10.2015

Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)

Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)


Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)


Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)

3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015

Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)


Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)


Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)


Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)

Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)

Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)


Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)

Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)


Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).

KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)

Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)

Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)


Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)


Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)


Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)


KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)

E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)


Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)

Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)


Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)

KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)


On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)


Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)


KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)


Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)

3-1-1-103-15 PDF Riigikohus 02.12.2015

KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8-10). ( p 9)


KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)


Asitõendit kokkuleppeväliselt konfiskeerides rikub maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid KrMS § 318 lg 4 esimese lause tähenduses. Jättes maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selles osas läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)


KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)

Kui süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt konfiskeeritav vara puudub, ei tohi maakohus teha ka näiteks asitõendina äravõetud asjade kohta konfiskeerimisotsust, sest vastasel juhul irdub maakohus süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppest, rikkudes sellega KrMS § 248 lg 1 p 5. Kõnealune eksimus annab isikule õiguse KrMS § 318 lg 4 alusel apellatsiooni esitamiseks asjade konfiskeerimise ja hävitamise osas. (p 8)

3-1-1-7-16 PDF Riigikohus 11.02.2016

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus. (p 5.2)


Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015 kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang kohaldub ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.


Kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses peab sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

3-1-1-47-16 PDF Riigikohus 13.05.2016

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)

3-1-1-120-16 PDF Riigikohus 02.03.2017

Kokkuleppes peavad olema usaldusväärselt kajastatud kõikide poolte nõusolek kokkuleppesse tehtavate muudatuste kohta ning nende sisseviimise kuupäev. Poolte allkirja ja kuupäeva märkimine kokkuleppesse kantud täienduste või paranduste juurde võimaldab tagantjärele tuvastada, et süüdistatavat ja kaitsjat oli kokkuleppe muutmisest nõuetekohaselt teavitatud, ja aitab seeläbi vältida hiljem tekkida võivaid vaidlusi kokkuleppe sisu üle. (p 9)

Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Neid asjaolusid peab KrMS § 247 lg 2 alusel kontrollima kohus. Just kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele enda kuriteos süüditunnistamise ja karistamise, aga ka muude selles sisalduvate tingimuste osas (vt nt RKKKm nr 3-1-1-8-12, p-d 8–9). (p 11)

Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)


Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Neid asjaolusid peab KrMS § 247 lg 2 alusel kontrollima kohus. Just kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele enda kuriteos süüditunnistamise ja karistamise, aga ka muude selles sisalduvate tingimuste osas (vt nt RKKKm nr 3-1-1-8-12, p-d 8–9). (p 11)

Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)


Olukorras, kus prokurör on kokkulepet käsikirjaliselt täiendanud või parandanud, peab kohus kokkuleppemenetluses iseäranis hoolikalt kontrollima, kas süüdistatav saab ka muudetud kokkuleppest aru ja on seda sõlmides väljendanud oma tõelist tahet. (p 11)

1-16-9775/22 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 06.09.2017

KrMS § 245 lg 1 p 12 mõtte kohaselt tohib süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu summalise suuruse jätta kokkuleppes märkimata ainult siis, kui selle märkimine on mõistlikult võimatu. KrMS § 245 lg 1 p-s 12 nimetatud „võimaluse“ puudumisest saab rääkida siis, kui mingi menetluskulu hulka kuuluva summa suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal prokuratuurile teada ja prokuratuur ei saa seda summat ka mõistlikke jõupingutusi tehes välja selgitada. Määratud kaitsjale määratud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) absoluutsumma kokkuleppes fikseerimine on mõistlikult võimatu ilmselt vaid juhul, kui tegemist on riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitisega, mis määratakse kaitsjale alles tulevikus. Esmajoones on jutt riigi õigusabi tasust ja kuluhüvitistest, mis määratakse kaitsjale kokkuleppe kohtulikul arutamisel osalemise eest.

3-18-124/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.04.2021

MKS § 128 lg 1 esimese lause järgi on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla (vt nt RKHKo nr 3-3-1-6-16, p 14) ning seda sõltumata sellest, kas maksunõue pannakse maksma kriminaal- või haldusmenetluses. (p 18)


Maksuhaldur võib maksuvõla kustutada vaid erandjuhtudel, kui seadus selleks võimaluse annab. Näiteks sätestab MKS § 114 lg 2, et maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks, samuti võlgade ümberkujundamisel nende vähendamise teel saneerimismenetluses või võlgade ümberkujundamise menetluses. MKS § 114 lg-t 3 ei saa tõlgendada nõnda, et see võimaldab riigil maksuvõla kustutada selleks, et saavutada kokkulepe kriminaalmenetluses. MKS § 114 lg 3 järgi võib maksuhaldur maksuvõla kustutada üksnes juhul, kui täidetud on sättes nimetatud eeldused: kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. (p 18)

Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)


Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)


Kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla sissenõudmine ei ole karistusliku iseloomuga. (p 21)

1-20-1149/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.09.2020

KrMS § 243 lg 1 p 7 järgse nõusoleku tekstist peab nähtuma konkreetselt, millis(t)e kolmanda isiku õigus(t)e ja vabadus(t)e üle millisel viisil ja ulatuses võidakse kokkuleppemenetluses otsustada. Seega soovides kavandatavas kokkuleppes näha ette näiteks kolmanda isiku vara konfiskeerimise või kolmandalt isikult konfiskeerimise asendamiseks raha väljamõistmise, tuleb prokuratuuril nõutada kolmandalt isikult KrMS §-s 243 ette nähtud korras selline nõusolek, milles oleks fikseeritud ka kolmandalt isikult konfiskeeritavad esemed või temalt KarS § 84 alusel väljamõistetav rahasumma. Kui aga kolmanda isiku varaga soovitakse näiteks tagada süüdistatava vastu suunatud asenduskonfiskeerimis- või haginõuet, peab kolmas isik lisaks tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti või kohtuliku hüpoteegi) kohaldamisele olema päri ka kohustusega tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmine ja enda vara kasutamine selle kohustuse täitmiseks. (p-d 21–23)

KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Prokuratuur, süüdistatav ja kaitsja ei saa KrMS §-s 245 sätestatud korras kokku leppida ühtki kolmanda isiku suhtes tehtavat otsustust, milleks kolmas isik ei ole varem sõnaselgelt KrMS § 243 kohast nõusolekut andnud. Samuti ei tohi KrMS § 239 lg 1 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 järgi kokkulepe ega selle alusel tehtav kohtuotsus väljuda kolmanda isiku nõusoleku piiridest. Kokkulepe võib kalduda kolmanda isiku nõusolekust kõrvale vaid kolmandale isikule soodsamas suunas. (p 24)


KrMS § 239 lg 2 p 4 ja § 243 lg 1 p 7 koostoimes järeldub, et kolmanda isiku nõusolek on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vajalik vaid siis, kui selles menetluses soovitakse otsustada ka kolmanda isiku õiguste üle. Leides, et kokkuleppe saab sõlmida kolmanda isiku õiguste üle otsustamata, on uurimisasutusel või prokuratuuril kõige õigem kolmas isik KrMS § 401 lg 2 kolmanda lause alusel menetlusest kõrvaldada. Kuid ka juhul, mil menetleja seda ei tee, ei ole kolmandal isikul õigust apelleerida kohtuotsust, mis tema õigusi ega vabadusi ei puuduta. (p 28)


Kohtu otsustus vara konfiskeerimise või arestimise kohta ei piira sellise otsustuse adressaadina nimetamata isiku subjektiivseid õigusi. Selline isik saab oma õigused konfiskeeritud varale maksma panna või vara eest hüvitust nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluse korras. (p 30–35)

1-22-5228/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2023

SKHS §-d 4 ja 18 ei piira süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamist ega selle lahendamist kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse olemuse ja menetluskorraga haakuks kõige paremini see, kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine oleks osa süüdistatava, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitavast kokkuleppest. See tähendab, et süüdistatav peaks vastava taotluse esitama prokuratuurile, pooled selle omavahel läbi rääkima ja hüvitatavas kahjus kokku leppima. Seejärel oleks asja arutaval kohtul kokkuleppega nõustumise korral võimalik teha süüdimõistev otsus. (p 25)

Ehkki pooled võivad SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus kokku leppida, ei kuulu see KrMS § 245 lg 1 kohaselt kokkuleppe esemesse. See tähendab, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja ei pea seda küsimust kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus kohustuslikus korras arutama ega selles kokkuleppele jõudma. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises kokkuleppe puudumine ei välista kokkuleppemenetlusega jätkamist (KrMS § 244 lg 3). Niisamuti on võimalik seegi, et taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse alles kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus (SKHS § 18 lg 1). (p 26)

Kokkuleppemenetluse otsusega on võimalik kinnitada ka poolte istungil saavutatud kokkulepe SKHS-i alusel hüvitatava kahju kohta. Kui pooled kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises üksmeelt ei saavuta, tuleb kohtul tulenevalt KrMS § 247 lg-test 2 ja 3 selgitada, kas nad jäävad muudes küsimustes sellele vaatamata kokkuleppe juurde. Kui pooled kinnitavad, et kokkulepe ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, saab kohus teha kõigi muude tingimuste täidetuse korral süüdimõistva otsuse ja lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse SKHS § 18 lg 2 alusel eraldi määrusega. Kui aga see, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta, välistab poolte kokkuleppe ka ülejäänud küsimustes, siis maakohus kokkulepet kinnitada ei saa ja kriminaalasi tuleb KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluse aluse, s.o poolte nõusoleku puudumise tõttu tagastada prokuratuurile. (p 27)


Kokkuleppemenetluses ei saa kohus lahendada jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamise taotlust. (p 30)


Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-15, p 10). (p 33)


Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Toimides vastupidiselt, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt RKKKm nr 1-20-282/63, p 6). (p 34)

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json