3-1-1-52-09
|
Riigikohus |
26.06.2009 |
|
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.
Kooskõlas KrMS § 296 lg 1 ning § 289 nõuetega tuleks ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste juurde. Meenutamisel tuleb lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, võimaldamaks tema edasist ristküsitlemist. Ristküsitlust jätkates tuleb välja selgitada, millised asjaolud isikule meenuvad ning hinnata ristküsitlusel antud ütlusi kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-98-07, p 8).
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
Vastavalt KrMS § 81 lg-le 1 võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Vaadeldava sätte kohaselt võib äratundmiseks esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe. KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks on äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Isiku eelnev ülekuulamine on vajalik ka selleks, et valmistada äratundmiseks esitamist ette, sest kirjeldatud viisil selgitatakse ülekuulamise käigus varem tajutud objekti või isiku tunnused ja tajumistingimused. Lähtuvalt KrMS § 81 lg 1 sõnastusest ja selle sätte alusel tehtava menetlustoimingu eesmärgist pole võimalik seaduslikult saadud tõendiks lugeda äratundmiseks esitamise protokolli, mis on koostatud enne isiku ülekuulamist ning seega menetlusseaduse nõudeid eirates. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses.
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.
|
| 3-1-1-84-09
|
Riigikohus |
18.11.2009 |
|
Eriti põhjalikult tuleb kaaluda kriminaalasjade eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende, ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived (vt RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9 ja RKÜKo nr 3-1-2-1-00).
KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.
Kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16 ja nr 3-1-1-80-08, p-d 10-12).
KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.
|
| 3-1-1-22-10
|
Riigikohus |
26.05.2010 |
|
Pistise võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna.
Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.
KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. KrMS § 114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. KrMS § 114 lg 4 näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega.
Suulise eelloa andmine tähendab paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimist. Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja materjaliga põhjalikumal tutvumisel tekkida tugev motivatsioonisurve läbiviidud toimingu sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (KrMS § 114 lg 4). Lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid, mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Maakohus on otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades kohtuistungi käiku. Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega.
Tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18).
Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on välistatud, kui süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel oleks aga KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks pistise võtja teod ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal.
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.
Õigus süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s 3(d). See ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 9).
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid ¿ jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus ¿, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.
|
| 3-1-1-116-10
|
Riigikohus |
10.03.2011 |
|
Üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetluse-välise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
Üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetluse-välise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-85-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).
RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.
Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.
KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).
Vt otsuse p 39 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt otsus p 31 ja RKKKo 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21.
|
| 3-1-1-15-12
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)
Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
|
| 3-1-1-92-13
|
Riigikohus |
11.12.2013 |
|
Keelueksimuse vältimatust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et isik on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. (Vt ka RKKKo 3-1-1-91-13, p 15.1).
KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25).
KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 25).
Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.
KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-117-97, 12; 3-1-1-46-08, p 21 ja 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima.
Kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.
Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 8.3 ja 3-1-1-10-11, p 19).
Juhuleiu puhul on mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid. (Vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-31-12, p 8.3).
Ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK 29. juuni 2006 a. otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte.
Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi vaadata.
|
| 3-1-1-105-13
|
Riigikohus |
29.11.2013 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Olukorras, kus kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.
KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust.
Ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise seisukoha jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.
Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu.
Kohtuistungi protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb.
Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Olukorras, kus istungi protokoll ei kajasta kohtumenetluse poole kohtuvaidluse käigus esitatud sõnavõttu tervikuna, ei saa rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki – saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada.
Kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.
KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta.
Olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused – eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine – pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
|
| 3-1-1-117-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära (vt ka RKKKo 3-1-1-65-05, p 5; 3-1-1-61-09, p 24 ja 3-1-1-83-10, p 26.).
Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt RKKKo 3-1-1-127-06, p 10). Praegusel juhul ei ole aga tegemist kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega. Süüdistatav ei ole väitnud, et avalduse kirjutamine oli tingitud näiteks vägivallast või sellega ähvardamisest.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-14-14
|
Riigikohus |
30.06.2014 |
|
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama.
Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad.
KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5).
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.
Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.)
Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 1267 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 1267 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes.
Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga).
Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes.
Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana.
Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses.
Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48).
Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05).
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale.
Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3).
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet.
Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda.
RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
|
| 3-1-1-51-14
|
Riigikohus |
23.02.2015 |
|
Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsuse asjas nr C-293/12 kohaselt riivatakse andmete säilitamise kohustusega ja nendele juurdepääsu lubamisega isikute õigust eraelule ja isikuandmete kaitsele (EL põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Euroopa Kohus järeldas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiiv 2006/24/EÜ ei sätesta selgeid ja täpseid reegleid, mis reguleeriksid EL põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste riive ulatust ja võimaldaksid tagada, et riive piirdub vältimatult vajalikuga.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiivi 2006/24/EÜ kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. KrMS § 117 koostoimes andmete säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses ei ole vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses.
Ringkonnakohus ei väljunud materiaalõigusliku hinnangu andmisel süüdistuse piiridest, kuna ei tuvastanud süüdistuses märkimata faktilisi asjaolusid, vaid hindas kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-1-1-105-13 p-s 23 iga isiku panuse olulisust teo toimepanemisel.
Riigikohtu juhiste kohaselt (vt 3-1-1-105-13, p 22.2) on KarS § 212 subjektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui kindlustuspettuse toimepanijat motiveerivad muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud. Samuti hõlmab KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.
Sündmuse lavastamise puhul on tegemist toimunust ebaõige ettekujutuse loomisega, kui kindlustusjuhtumit tegelikult ei toimu.
|
| 3-1-1-67-14
|
Riigikohus |
13.11.2014 |
|
MõõteS § 5 lg 2 p 3 ei kohaldu juhul, kui mõõtmistulemus ei kajastu ekspertiisiaktis (KrMS § 107) ja seda ei kasutata kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tõendamiseks.
MõõteS § 5 lg 1 kohaselt eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus taatluskohustuseta mõõtevahendi kasutamise korral seda, et mõõtevahend oleks jälgitavalt kalibreeritud.
Selleks, et oleks võimalik eitada MõõteS § 5 kehtivus geodeetiliste mõõtmiste puhul, peaks seadus ette nägema sellekohase erinormi. Sellist normi kehtivas õiguses ei ole.
Olukorras, kus mõõtevahendit ei ole võimalik jälgitavalt kalibreerida, ei saa seda MõõteS § 5 lg 1 kohaselt ka MõõteS § 5 lg-s 2 nimetatud mõõtmisteks kasutada.
MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
Ka kriminaalmenetluses tehtud kohtuliku hüpoteegi seadmise määruse tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa hagi tagamise tühistamise korral automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel hagi tagamist tühistava kohtulahendi alusel.
Maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi loodusliku lasundi loata kaevandamisega riigile tekitatava keskkonnakahju nõue on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille materiaalõiguslik alus on MaaPS § 74 lg 1 p 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 41. Sellise nõude alusnormidena ei kohaldu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.
MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seda ka juhul, kui mõõtmine ei toimunud riikliku järelevalve menetluse käigus. Sellest, kas haldusorgan peab avalik-õigusliku normi rikkumisest tuleneva riigi nõude (nt avalik-õigusliku keskkonnakahju nõude) maksmapanekuks väljastama sundtäidetava ettekirjutuse või makseteatise või esitama kahju tekitaja vastu hagi tsiviilkohtu- või kriminaalmenetluses, ei saa olulisel määral sõltuda tõendamisstandard, mida riigil tuleb oma nõude eeldusi või ulatust põhjendades järgida. MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada hagimenetluses MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 41 alusel esitatud keskkonnakahju-hüvitise nõude olemasolu või ulatust.
|
| 3-1-1-1-15
|
Riigikohus |
19.02.2015 |
|
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
|
| 3-1-1-36-15
|
Riigikohus |
02.07.2015 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596). (p 10)
Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi (vrd RKKKo 3-1-1-60-04). (p 15)
Olukorras, kus menetleja soovib veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav, ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Sellistel asjaoludel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt foto kasutamine ja selle tunnistajale ning kannatanule tutvumiseks esitamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd RKKKo 3-1-1-117-13, p 9.4). (p 9.2)
Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. (p 9.1)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. (p 8)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 9)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). (p 7)
|
| 3-1-1-73-15
|
Riigikohus |
23.10.2015 |
|
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Olukorras, kus kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist. (p 9)
Põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). (p 13)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
|
| 3-1-1-93-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)
E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)
Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
RKKKo 3-1-1-89-12 p 20. (p 66)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
|
| 3-1-1-79-16
|
Riigikohus |
05.12.2016 |
|
KonkS § 2 lg 1 kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja huvides tegutsev isik (vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-10, p 11.1). Juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt RKKKo nr 3-1-1-64-05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust. (p 23)
Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (p 15)
31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)
|
| 3-1-1-101-16
|
Riigikohus |
10.04.2017 |
|
KrMS § 63 lg 11 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23)
Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 11 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 1267 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 1261 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 11 ja § 1261 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24)
Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 11 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)
Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)
KarS § 2373 lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12)
Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 2373 lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 2373 lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)
|
Facebook
Twitter