3-1-1-107-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Kui ringkonnakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega näidatud, millised esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, siis tohib ringkonnakohus täpselt samade tõendite hindamise pinnalt teha maakohtu otsusega võrreldes kardinaalselt vastupidised järeldused (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-38-99).
Kui kohtumenetluse keeleks on valitud mõni võõrkeel (nt vene keel), siis tuleb ka kohtuistungi protokoll koostada selles keeles. Kuid selle nõude täitmata jätmine pole kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, kui see rikkumine ei takistanud kriminaalasja objektiivset lahendamist (kohtualusel oli võimalik lugeda eestikeelset kohtuistungi protokolli tõlgi vahendusel).
|
| 3-1-1-27-04
|
Riigikohus |
23.04.2004 |
|
Kohtuistungi protokollis peavad muuhulgas olema fikseeritud ka kõik menetlusosaliste avaldused ja taotlused kohtuistungil, samuti kõik kohtu toimingud nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Kohtuistungi protokolli vormilise ja sisulise täpsuse tagamiseks näeb KrMK § 82 lg 1 ette menetlusosalistele võimaluse esitada oma märkusi kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta.
|
| 3-1-1-123-06
|
Riigikohus |
04.04.2007 |
|
Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka süüdistatava ristküsitlusel, kuid selline ütluste avaldamine on lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, ning taoline ütluste avaldamine saab teenida vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus pärast süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle süüdistatava poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele, kuid kohus ei saa sellises olukorras eelistada kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06 ja nr 3-1-1-68-06).
Esemelistest tõenditest saab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi kohtulik uurimine toimuda üksnes läbi selle avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Nendest nõuetest tulenevalt on uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli.
Kohtuistungi protokoll peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaolusid, mis on temas fikseeritud - näiteks kohtuistungil avaldatud materjalide asukohta ning sisu. Ning selleks, et tagada kohtuistungi protokolli nõuetekohane täpsus, on KrMS §-s 158 kehtestatud kord, mille kohaselt kohtumenetluse pooled võivad taotleda protokolli parandamist ning selliste taotluste lahendamise kord.
Kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse printsiibi tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja otsuse lugejale jälgitav. Kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid ja millises ulatuses ta avaldab ning millist lehekülje numbrit iga tõend kannab. Eelkõige võimaldab see kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb (vt RKKKo nr 3-1-1-124-05).
|
| 3-1-1-73-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Sarnases küsimuses on asjas Luc v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see, kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06 ja nr 3-1-1-98-02, p 7).
Võrdlusmaterjali võtmise määruse ja ekspertiisimaterjali võtmise protokolli puudumine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, kuid see ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui isikult on võetud võrdlusmaterjali eksperdi poolt ekspertiisi käigus ja see on ekspertiisiaktis kajastatud.
|
| 3-1-1-15-10
|
Riigikohus |
12.04.2010 |
|
KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.
KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).
Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).
Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.
Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.
Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.
AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.
Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).
AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.
Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-15-12
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)
Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
|
| 3-1-1-73-15
|
Riigikohus |
23.10.2015 |
|
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Olukorras, kus kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist. (p 9)
Põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). (p 13)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
|
| 3-1-1-83-15
|
Riigikohus |
29.10.2015 |
|
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust (RKKKo 3-1-1-21-09). (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
|
| 1-18-437/725
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)
Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)
Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)
Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)
Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)
KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)
Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)
Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)
Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)
Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)
Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)
Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)
Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)
Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)
|
Facebook
Twitter