3-1-1-81-12
|
Riigikohus |
12.10.2012 |
|
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.
Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.
Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust.
Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
|
| 3-1-1-2-15
|
Riigikohus |
30.03.2015 |
|
KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Nimetatud lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda.
Kui alaealisest süüdistatava advokaadist kaitsja ei esita hagi õigeksvõtu suhtes kohtuistungi ajal ühtegi vastuväidet, siis nõustub kaitsja süüdistatava hagi õigeksvõtuga, s.t kaitsja võtab konkludentselt süüdistatava esindajana hagi õigeks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime omandab isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 kohaselt 18-aastaseks saades. TsMS § 217 lg 3 kohaselt esindab tsiviilkohtumenetluses teovõimetut isikut kohtus tema seaduslik esindaja. Seega on vanem oma alaealise lapse huvides hagi esitamiseks õigustatud isik.
|
| 3-1-1-67-16
|
Riigikohus |
03.10.2016 |
|
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)
Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)
|
| 1-17-7212/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2020 |
|
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse eesmärk on kõrvaldada vastuolu kahe jõustunud kohtulahendi vahel, mistõttu saab kõnealuse teistmisaluse korral tühistada üksnes selle osa kohtulahendist, mis on hiljem jõustunud otsusega vastuolus (vt ka RKKKo 3-1-2-2-16, p 20 ja 3-1-2-1-16, p 8). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)
|
| 1-18-7632/56
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.11.2019 |
|
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ilmselt põhjendamatu apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt RKKKm 3-1-1-85-13, p 7 ja RKKKm 3-1-1-86-11, p-d 7-8). (p 11)
Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust (KrMS § 381 lg 6). Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt RKTKo 2-16-7541/70, p 13). TsMS § 207 lg 2 kohaselt osalevad solidaarvõlgnikud kaaskostjatena menetluses iseseisvalt. (vt nt RKTKo 2-14-51896/235, p 15 ja RKTKo 2-13-23176/103, p 14). TsMS § 207 lg 2 kohaselt ei tulene hageja või kostja toimingust kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. See tähendab, et kohus saab õigeksvõtul põhineva otsuse teha ainult sellise kostja suhtes, kes nõuet kohtule tehtud avaldusega tunnistab. (p 14)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 1-16-6137/262, p 22 ja RKKKo 1-16-10888/62, p 55). KrMS § 390 lg-st 1 tulenevalt tuleb neid seisukohti järgida ka määruskaebemenetluses. (p 16)
|
| 1-21-3082/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.10.2022 |
|
See, et süüdistatav ega tsiviilkostja ei vaidle enne kriminaalasja lühimenetluse korras kohtusse saatmist tsiviilhagile vastu (ei esita tsiviilhagile vastust), ei tähenda seda, et nad võtsid haginõude õigeks. Hagi õigeksvõtt (TsMS § 440) peab olema selgesõnaline ja sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta. Pelgalt tsiviilhagile vastamata jätmine ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna. (p 20)
KrMS § 233 lg 1 ei võta süüdistatavalt ega tsiviilkostjalt õigust avaldada lühimenetluses enda seisukoht tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil. Kõnesolev säte ei piira kohtumenetluse poolte õigust esitada kohtuistungil avaldusi ja taotlusi ning neid kinnitavaid argumente, kui viimased ei tugine kriminaaltoimiku-välistele tõenditele. Muu hulgas võivad süüdistatav ja tsiviilkostja lühimenetluses kohtuistungil avaldada, kas nad võtavad tsiviilhagi õigeks või mitte. Selline avaldus on kohtule TsMS §-s 440 ette nähtud erandeid arvestades siduv. (p 21)
Surmasaanu lähedased on kannatanud KrMS § 37 lg 1 neljanda lause järgi. Kannatanud võivad esitada tsiviilhagi hukkunul endal enne surma tekkinud ja neile pärimise teel üle läinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kriminaalmenetluses, kui haginõude alusfaktid kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Surmasaanud isikul ei pruugi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet aga tekkida, kui ta elas pärast tervisekahjustuse saamist väga lühikest aega ega saanud vigastuste raskuse tõttu sel ajal tajuda endaga toimuvat ning tunda olulist füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. (p-d 23 ja 24)
LKindlS § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja. (p 26)
Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Kohtupraktikas ei ole esitatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ei ole ainumäärav, et lähedase kaotanud inimene surma pealt näeb või kas ja kui ruttu satub ta sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta, mis annab alust rääkida erandlikust asjaolust VÕS § 134 lg 3 tähenduses, saab teha ka surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. (p-d 27-30)
|
Facebook
Twitter